Rändava kassi kroonikad. Arikawa Hiro
Читать онлайн книгу.
nimesid pannud. Eelmine oli ju Hachi.”
Triibud näol moodustasid kirjamärgi kaheksa, seepärast siis ka Hachi.
Kōsuke juhatas Satoru koos kassiga elutuppa, et ta saaks Nana nägu paremini näha, kuid kass ainult kräunus ega kavatsenudki puurist välja tulla. Puuri piiludes nägi ta kõigest musta kõverat saba.
„No mis? Mis juhtus? Nana? Nana!” Satoru püüdis mõnda aega Nanat välja meelitada, kuid andis viimaks alla. „Vabandust, ilmselt on ta veidi närvis uue tundmatu ümbruse pärast. Usun, et ta rahuneb varsti maha.”
Nad otsustasid puuriukse lahti jätta ja esmalt veidi vanu suhteid üles soojendada.
„Sa oled autoga, nii et saket ei saa sulle vist pakkuda. Aga kohvi? Teed?”
„Kohvi ehk.”
Kōsuke tegi kaks tassi kohvi. Satoru võttis tassi kätte ja küsis muretult: „Kus su kaasa siis täna on?”
Ta tahtis seda küll varjata, kuid vabanduse välja mõtlemine tekitas ebaloomuliku vaikuse ja ta andis viimaks alla.
„Läks mõneks ajaks vanemate juurde.”
„Aa…” Satoru vaatas teda veidi arusaamatul, vabandust-et-õrna-kohta-tabasin ilmel. „Nojah. Aga see kassi asi. Kas sa saad sedasi omapäi otsustada? Ega sellest tüli tõuse, kui naine koju tuleb?”
„Oh ei, talle meeldivad kassid. Tegelikult on kassi võtmine teatavas mõttes hoopis sööt selleks, et ta tagasi tuleks.”
„Nojaa, aga ka kassi suhtes on igal inimesel oma maitse.”
„Saatsin talle sinu saadetud pildid Nanast edasi ja küsisin, mis ta arvab. Ta ütles, et võin teha oma äranägemise järgi.”
„Hmm… See ei tähenda just nõustumist.”
„Aga see oli ainus kord, kui ta üldse midagi vastas.” Sööt selleks, et ta tagasi tuleks… oli Kōsuke justkui naljatledes öelnud, kuid tegelikult ta tõesti lootis sellele. „Kui ta tagasi tuleb, siis ta kassi välja ei viska. No ja kui ei tule, siis pean kassi üksi. Kumbki pole probleem.”
„Või nii,” tõmbus Satoru tagasi.
Nüüd oli Kōsuke kord küsimusi esitada.
„Aga sina? Miks siis sina enam kassi pidada ei saa?”
„Ah, see…” Satoru naeratas ebalevalt ja sügas pead. „Juhtus lihtsalt nii, et me ei saa enam koos elada.”
Mingi tuluke lõi Kōsuke peas vilkuma. Selles, et kontoris töötav Satoru oli võtnud keset nädalat vaba päeva, et käiku tema puhkepäevaga sobitada, midagi ei klappinud.
„Koondamine?”
„Mitte just seda. Igal juhul ei saa me enam koos elada.”
Rohkem Kōsuke Satorut, kelle jutt oli kuidagi ähmane, survestama ei hakanud. Ilmselt polnud sõbral tahtmist sellest rääkida.
„Igatahes pean ma Nanale uue kodu leidma. Nii ma siis olen palunud paari lähimat inimest.”
„Või nii. See ei ole ilmselt lihtne.”
Nüüd tahtis ta veelgi enam kassi endale. Tahtis kogu hingest inimest aidata. Pealegi oli abipalujaks Satoru.
„Aga kuidas on sinu endaga? Plaanid tulevikuks ja muu selline?”
„Tänan küsimast. Kui vaid Nana paika saaks, siis on minuga kõik hästi.”
Talle tundus, et sügavamale ei tohiks kaevata. Ei tahtnud isegi öelda, et „Kui saan kuidagi aidata…”
„Muide, mul jäi Nana pilti vaadates suu lahti. Ta on Hachiga nagu kaks tilka vett.”
„Päriselus sarnanevad nad veelgi rohkem.” Satoru vaatas selja taha puuri poole, kuid Nanal ei olnud endiselt tahtmist oma nägu näidata. „Ka mina olin üllatunud, kui teda esimest korda nägin. Hetkeks mõtlesin koguni, et see ongi Hachi.”
Muidugi oli see võimatu. Kōsuke naeratas kibedalt.
„Mis Hachist üldse sai?”
„Ta suri, kui olin keskkoolis. Omanik helistas ja ütles, et ta jäi auto alla.”
Ilmselt oli Satorul veel praegugi sellest raske rääkida. Kus Satoru parajasti oli, kui seda kuulis?
„Samas kena temast, et ta teatas.”
Nad mõlemad teadsid seda kassi, seepärast oleks olnud muidugi tore, kui nad oleksid saanud koos kassi leinata. Küllap nuttis Satoru üksi teda taga.
„Vabandust, olen vist nagu hunnik õnnetust.”
„Pole siin midagi vabandada, sa rumaluke!”
Kui ta sõpra kergelt müksas, lükkas Satoru ta sõbralikult eemale.
„Aeg kaob nii kiiresti. Tundub, et see oli justkui eile, kui me Hachi leidsime. Mäletad?”
„Mäletan? Kuidas saakski sellist asja unustada,” ütles Kōsuke naeratades. Ka Satoru muheles häbelikult.
Sawada fotostuudiost veidi eemal, kerge nõlvaku harjal, laius elamukvartal. Kolmkümmend aastat tagasi oli see paljulubav tulevikupiirkond, kuhu oli justkui näidiseksemplaridena ridamisi eramuid ja uhkeldavaid kortermaju püsti pandud.
Ühes sealses mugavas kortermajas elas ka Satoru oma vanematega.
Algkooli teisel aastal hakkasid nad koos ühes ja samas ujumiskoolis käima.
Kōsukel oli juba väiksest peale kalduvus atoopilisele nahapõletikule, seepärast pani ema ta ujumistrenni, uskudes, et see teeb naha tugevaks. Satorul oli oma põhjus. Tema oli ujumises sedavõrd kiire, et öeldi koguni, et tal on sõrmede vahel ujulestad, seepärast soovitasid õpetajad tal süvendatult ujumistunde võtta.
Koolis vaba tunni ajal laskus veiderdav Satoru basseinipõhja ning hakkas seal salamandrina ringi paterdama või ehmatas teisi õpilasi äkitselt vee alt välja karates. Seepeale pahandas kooliõpetaja alati ja karjus: „Kes sa õige oled? Mingi kappa või?”, mispeale jäigi talle külge hüüdnimi Kappa. Vahel kutsus õpetaja teda ka Ujulestaks.
Nii juhtuski, et kui ujumiskursus algas, pandi Satoru edasijõudnute hulka, kus olid vaid kiirelt ujuvad lapsed, Kōsuke aga tavarühma, kus oli palju neid, kes atoopia all kannatasid.
Olgu ta siis Kappa või Ujulest, aga ujudes näis vett laiali pritsiv Satoru siiski väga äge välja. Nad olid head sõbrad, kuid sellistel hetkedel tekkis Kōsuke hinge vimm. Tahaksin ka Satoru moodi olla, mõtles ta. Kui ta aga nägi, kuidas Satoru vees veiderdades otsaesisega vastu basseinipõhja tagus, kadus tema kadedus.
Tookord, suve algul, kui nad olid juba kaks aastat ujumiskoolis käinud, tuli vimm taas tagasi.
Tol päeval jõudis Kōsuke varem nende kohtumispaika, mis asus elamukvartali serval, nõlvaku all, ja märkas karpi esimesena.
Pappkarbist, mis oli jäetud elurajooni sildi alla, kostis näugumist. Veidi kõhklevalt avas ta kergelt suletud karbi kaane. Selles oli kaks valget karvakera. Mõlemal siin-seal paar vööti. Ta imetles neid vaikselt. Millised abitud ja pehmed olendid! Nõnda väikesed, et ei raatsi neid puudutagi, mõtles ta.
„Vau! Kassid!” kostus tema pea kohalt Satoru hääl. „Mis nendega…?”
Satoru kükitas Kōsuke kõrvale.
„Keegi on nad siia jätnud.”
„Haa! Kui armsad!”
Veidi aega paitasid nad sõrmeotstega õrnalt sulgpehmet karva, viimaks ütles Satoru: „Võta sülle.”
Sul on atoopia, nii et ära üldse unista loomade katsumisest ― trummeldasid ema karmid sõnad Kōsuke peas, kuid ta teadis, et kui Satoru kassipoja kätte võtab, siis ei pane temagi kiusatusele vastu. Ja üldse – tema ju leidis nad.
Ta