Kadumismäng. Leona Deakin
Читать онлайн книгу.
Bloom lihtsalt üle. Äkki Jamesonile lihtsalt meeldivad erinevad aktsendid.
„Olen nüüd tagasiteel,“ vastas ta, „peaksin umbes kümne minuti pärast seal olema.“
„Kuidas uustulnukaga läks?“
„Ei teagi.“
„Keeruline juhtum?“
„Keeruline isiksus vist. Aga võin ka ülekohtune olla. Vabandust.
Ma poleks pidanud seda ütlema.“
„Kõhutundes pole muide midagi halba, Augusta. Sa ei saa ju eelarvamusteta vaakumis elada. Mõnikord teab vaist paremini.“
„Ja-jah. Nii see arvatavasti ongi, aga püüd objektiivne olla ei jookse ka mööda külgi alla. Pean veidi järele mõtlema. Varsti näeme.“
„Kuule … Helistasin tegelikult sellepärast, et mul on üht teenet vaja.“
Bloom surus telefoni tugevasti vastu kõrva, et liiklusmüra summutada. See oli midagi uut. Nende viie aasta jooksul, mis nad väikses konsultatsioonibüroos koos olid töötanud, polnud Jameson eales teenet palunud. Ta oli üks neist sõltumatutest isetegija-tüüpidest. Sellepärast meeldiski naisele temaga koos töötada. Ta poleks jaksanud pärast noorte kurjategijate nõustamist veel hädalist äripartnerit kantseldada.
„Ma kuulan,“ vastas ta.
„Kontoris on üks naine, keda ma sulle tutvustada tahaksin. Ta vajab meie abi. Ta ema on kadunud ja noh – asi on pisut kummaline.“
„Kas meile abi eest tasutakse ka?“ Bloom pööras Margery Streetile.
„Ei. Ei tasuta. Sellepärast seda teeneks kutsutaksegi. Kuule, selgitan lähemalt, kui tagasi oled. Tahtsin lihtsalt ette hoiatada, et sa end sunnituna ei tunneks.“
Ta teadis, et Jameson luiskab. Ta polnud helistanud, et teda ette hoiatada. Ta helistas, et temas seeme idanema panna, sest teadis, et Augusta ei suuda müsteeriumi lahendamisest ära öelda. Ta ema on kadunud ja noh – asi on pisut kummaline. Alati oli mingi mõistatus. Mõnikord palkasid neid pered, kes tahtsid lähedasega juhtunus selgust saada, kui politsei oli juba käega löönud. Või siis riigiprokuratuur või kaitsja vandeadvokaat, kui kuriteo asjaolud eriti hämaraks jäid.
Nad olid tutvunud ühel konverentsil. Augusta kõneles seal kuritegeliku ekspluateerimise peamistest motiividest. Jameson otsis ta pärast üles ja naljatas, et keegi ei sobi müsteeriume paremini uurima kui üks endine spioon ja kriminaalpsühholoog. Ja kuus kuud hiljem nad just nimelt seda tegidki.
Neist sai hea meeskond ja nad olid ka väga erinevad. Augusta eeldas, et kooli ajal oli Jameson olnud See Poiss: kindlasti populaarne, humoorikas, ragbimeeskonna liider ja kapten. Ja hoolimata sellest, et tegemist oli kõige korratuma inimesega, keda ta kunagi kohanud oli, jagus mehes piisavalt enesekindlust, et evida ranget ja sõnadetagi selget autoriteeti. Augusta omakorda oli vaat et piinlikult pedantne inimene.
Nende kontor kujutas endast rendikeldrit ühe klanitud Russell Square’i suhtekorraldusfirma ruumide all. Kontor oli väike, hämar ja kohaselt diskreetne.
Kui Bloom sinna jõudis, leidis ta Jamesoni töölaua tagant. Ta tumedad juuksed olid pisut välja kasvanud, nii et lokid tikkusid silma. Mees kandis teksaseid ja triiksärki, aga ei mingit lipsu, nagu ikka. Tema kõrval istus kulunud, sihilikult katkirebitud liibuvate teksastega teismeline tüdruk. Tal olid madalasse hobusesabasse seotud pikad pruunid juuksed ja seljas ilmetu hall kampsun.
„Jane,“ ütles Jameson, „tema on Augusta.“
Bloom langetas koti põrandale ja istus oma laua taha.
„Jane peatub tihti mu õe Claire’i pool, kui ta ema välislähetustel on,“ selgitas Jameson. „Lana töötab sõjaväes. Tunnen Jane’i juba ajast, mil ta oli alles põlvepikkune plikatirts. Oleme aastate jooksul õite mitu lõbusat grillipidu ja filmiõhtut maha pidanud, on ju? Ta on mu mitteametlik õetütar number kolm.“ Tüdruk naeratas onule soojalt. „Kas saaksid Augustale korrata, mida sa mulle rääkisid, Jane?“
Tüdruku hääl oli hoolimata punetavatest ja paistes silmadest tugev. „Nad ütlesid, et ta lahkus omal soovil ja neil pole midagi teha. Kuigi ma rääkisin neile, et asi pole õige.“
„Politsei,“ täpsustas Jameson.
„Kas asi puudutab su ema?“ küsis Bloom.
Jane noogutas. „Nad ütlesid, et küll ta koju tuleb, kui selleks valmis on, aga ta pole terve.“ Jane vaatas Jamesoni ja siis uuesti Bloomi poole. „Tal on posttraumaatiline stressihäire. Ta vaevleb Afganistani teenistusest saati. Ta on varemgi ööseks minema läinud, aga tuleb alati järgmisel päeval koju.“
„Kaua ta juba kadunud on?“ küsis Jameson.
„Kui vana sa oled?“ küsis Bloom samal ajal.
„Kuusteist,“ vastas Jane.
„Ja kus su isa on?“ küsis Bloom edasi.
„Mul polegi isa.“
Bloom vaatas vilksamisi Jamesonile otsa.
„Kaua ta juba kadunud on?“ kordas Jameson küsimust.
„Üle nädala. Ta võttis kõik raha kaasa, ei jätnud mulle toidu ega üüri jaoks pennigi ja keegi pole teda näinud. Ma olen kõigi käest küsinud.“
„Kõnesid pole? E-kirju? Internetipostitusi?“ küsis Jameson. Jane raputas pead. „Keegi pole nõus mind aitama,“ kurtis ta, pilk endiselt Jamesonil. „Aga Claire arvas, et teie ehk aitaksite.“
Bloom nägi Jamesoni noogutust ja tundis ebamugavust. Mees polnud kunagi varem ühtegi teenet palunud, nii et Augusta teadis, et asi on tähtis, aga pereliikmete ja sõprade elus tuhnimine oli üdini ohtlik, nagu ta omast käest hästi teadis.
„Ütlesid, et su ema töötab sõjaväes?“ küsis Bloom. Jane noogutas.
„Siis aitab sind sõjavägi… millalgi.“ Bloom teadis, et nimetatud masinavärk ei hakka enne liikuma, kui Lanal on aeg tööl tagasi olla. „Aga kui su emal on kombeks ootamatult jalga lasta, siis juhtus sama arvatavasti ka seekord.“
„Aga ma pole teile veel imelikest asjadest rääkinudki.“ Jane tõstis koti põlvedele ja hakkas selles sorima.
Bloom vaatas Jamesonile otsa ja kergitas kulmu.
Jane sirutas Bloomi poole pataka paberilehti. „Neid on veel. Küsisin internetis, kas keegi on veel niimoodi kaduma läinud, ja minuga võttis ühendust neli inimest.“
Bloom jälgis, et ta hääletoon jääks malbeks. „Iga nädal kaob sadu inimesi.“
Jane lehvitas paberitega, kuni Bloom käe välja sirutas ja need vastu võttis. Ta laotas lehed lauale laiali. Igaühel neist seisis e-kirjavahetuse tähis.
„On üks rase naine Leedsist, kelle kihlatu auto rammiti teelt välja ja siis ronis ta lihtsalt autost välja ja kõndis minema ja alates sellest ajast pole naine temast midagi kuulnud. Siis on üks Bristoli mees, kes ütles, et ta naine …“
„Kus on seos?“ küsis Bloom Jamesonilt. Jane kortsutas kulmu.
„Ta küsib, miks sa arvad, et tegu pole suvaliste inimestega, kes kaovad suvalistel põhjustel,“ tõlkis Jameson tüdrukule.
„Nad kõik kadusid oma sünnipäeval,“ vastas Jane, nagu selgitaks see kõike.
„Ahah,“ vastas Bloom rõhutatult. Ta oleks tahtnud olla vastutulelik.
„Näita kaarti ka,“ õpetas Jameson. Tema pilgus oli mingi teadmine, teatav enesekindlus. Tema arvates pidi see detail asja otsustama.
Jane ulatas Augustale valge ümbriku. „Nad kõik said enne kadumist sellise. Vaadake …“ Ta osutas sõrmega, Bloom pööras ümbriku ümber ja luges väikest hõbedast kirja. „Seal on ema nimi kirjas. Seest on aga kõik kaardid ühesugused.“