Brasiillasega sõlmitud tehing. ABBY GREEN
Читать онлайн книгу.
ja tundmatut puudutanud. See oli mehe tema tavapärasest küünilisest loidusest välja raputanud. Naine oli vaadanud tookord tema poole nii õrna häbelikkusega ja siis naeratanud. See naeratus muutis mehe relvituks, nende vahelt voolas läbi seksuaalne teadlikkus ja veel midagi nii tabamatut... aga nii süütult naiselikku, et mees oli rabatud. Ta oli harjunud, et naised talle naeratavad, aga tavaliselt tegid nad seda nii silmanähtava arvestusega, et mehe veri tardus soontes.
Calebi huuled olid kokku surutud, kui ta naisele läbi söögisaali järgnes. Ta oli teadlik Maggiele suunatud avalikult imetlevatest pilkudest, naise puusade seksikast õõtsumisest, tema silmad, nagu teiste omadki, olid naelutatud vaevu midagi katvatele pitsi- ja siidiribadele. Nähes täna õhtul naise pettumust valmistavalt silmanähtavaid kavatsusi, imestas mees uuesti, kuidas ta oli saanud mõelda, et see naine pole samasugune kui ülejäänud.
Caleb teadis ülbe enesekindlusega, et naine tahtis teda. Naine oli tundnud samasugust tõmmet kohe esimesest pilgust – Caleb teadis seda. Aga tõenäoliselt erutas naist igaüks.
Maggie polnud midagi muud kui keskpärane näitleja, aga ikkagi... Mees vihkas teadmist, et naine oli ta peaaegu ära lollitanud ja tema kaitsekihist läbi pääsenud. Ta polnud kunagi varem lasknud oma tähelepanul hajuda, kontrollides korporatsioone igas suurlinnas Tokiost Londonini. Ta teadis iga ettevõtet puudutavat pisiasja, tema valitsemine oli konkurentide hulgas legendaarne ja hirmuäratav. See naine ega tema perekond ei saanud mehe valitsemist õõnestada, isegi nüüd, kui nad arvasid, et ta on neil peos. Lollpead.
Caleb keskendus faktidele.
Naine on siin, et vedada mees voodisse, teda võrgutada ja eksitada. Toimida magusa püünisena. Üks maailma vanimaid trikke. Mees oli üsna kindel, et oli naisel mantlit seljast aidates näinud tema taskus selgelt eristuvat võtme kontuuri. Kas see oli mõne siinse toa võti? Vastikus kerkis nagu sapp.
Aga seda mängu mängiti kahekesi. Ka tema oli siin, et naist võrgutada. See oli väike luksuslik sõjasaak, mida ta endale lubas. Sest tegu oli sõjaga. Selle aja jooksul, kui ta oli tundnud ennast oimetuna esimesest pilgust naisele, avastanud, mis mängu temaga mängitakse, sättides selle naise jultunult tema teele... oli ta otsustanud pakutu ära proovida.
Nad jõudsid laua juurde.
Maggie läks teisele poole lauda ja pöördudes oli tema näol üheks põgusaks, mööduvaks hetkeks... uskumatult hirmunud ilme. Mees raputas mõttes pead. Kurat, naine oli osav. Caleb polnud kunagi varem näinud sellist salakavalust. Ta taastas oma jaheda enesevalitsuse, eirates ihalust niuetes. See aeglaselt põlev tuli leiab rahulduse.
Naine saab varsti teada, kui haledalt läbikukkunud nende riukad on. Caleb saab naise perekonnalt oma revanši. Ja siis on ta vaba sellest kõikehõlmavast ihalusest, mis teda enda haardes hoiab.
Pärast tänast ööd ei unusta naine teda iialgi, ega taha enam kunagi sattuda mehe teele.
1. peatükk
Dublin, kuus kuud hiljem...
„Me peame veel ainult härra Murphyga kohtuma ja siis on kõik möödas.” Maggie võttis ema tuhkhalli jume pärast murelikuna auto tagaistmel surnuaiast lahkudes tal käest.
Ema tõmbas katkendlikult hinge. „Kallis, ma ei usu, et ma sellega hakkama saan... ma tõesti ei...”
Maggie pigistas lohutavalt ema kätt, kui naise silmad pisaratega täitusid ja lõug värisema hakkas.
Ta pööras vaevatud pilgu tütre poole. „Ma ei ole kurb... Kas pole kohutav? Ma tunnen sellist vabanemist, et ta on lõpuks läinud. Kui ma mõtlen sellele, mida sa pidid kõik need aastad kannatama, kuidas ma võisin...”
„Tsst, emps. Ära mõtle praegu sellele. See on möödas. Ta ei tee enam kunagi meile kummalegi haiget. Me oleme vabad.”
Maggie süda valutas, nähes laastatud pilku ema silmis, kortse tema näol ja kuklasse kokku tõmmatud elutuid juukseid. Kunagi oli ta olnud ilus ja elav naine. Sellepärast oligi Tom Holland teda pärast isa liigvarajast surma endale tahtnud. Mees oli olnud nõo peale haiglaselt armukade.
Tol ajal, noore lesena Iirimaal, ainsaks varaks maja ja väike laps, oli Maggie ema olnud haavatav. Kui Tom oli lubanud pärast abiellumist tema eest hoolt kanda, oli naine mõelnud, et nii on tema ja lapse jaoks kõige parem. Mehe paheline julmus oli tulnud ilmsiks alles pärast pulmi ja elades märkimisväärselt konservatiivses ühiskonnas, kus lahutus oli veel viimase ajani keelatud, oli ema tõhusalt lõksu püütud. Kuni praeguseni.
„Ema, sa ei pea testamendi lugemisel kohal olema. See on nagunii ainult rutiin. Härra Murphy tunneb meid piisavalt hästi, et mitte nõuda sinu kohalolekut ja Tom jättis kõik sulle. See on vähim, mida ta teha sai.” Maggie ei suutnud varjata kibedust oma hääles.
„Oh, kallis, arvad sa nii? Kui ma saaksin ainult puhata...”
„Loomulikult, kõik saab korda.” Maggie püüdis hoolimata uskumatust kurnatusest lisada oma häälde elavust.
Veidi aega hiljem väikses külas Dublini külje all keeras auto peateelt kõrvale ja veeres läbi väravate suure, kutsuva maamaja poole. Maggie tõmbas lohutust leides sügavalt hinge. Lühikest sissesõiduteed ääristavate puude vahelt heidetud esimene pilguheit majale tõstis alati tema tuju. See oli olnud tema perekonna – tema isa ja ema – kodu. See oli ainus asi, mida kasuisa polnud endale saanud. Ühenduslüli olnud õnnelike aegadega, mälestustega, mis olid aidanud emal halbu aegu üle elada. Maggie teadis seda. Siia oli ta koos emaga kuue kuu eest tagasi kolinud, pärast seda kui... Isegi praegu ei suutnud ta tollele ööle mõelda. Valu tema südames oli endiselt äge, hoolimata püüetest seda eirata. Kohutav alandus oli ikka veel elav.
Õnnekombel oli ema teda kuulanud ja nad lahkusid Londonist peaaegu otsekohe. Selleks ajaks, kui Tom mõistis, et tema plaan ei töötanud, oli ta oma äriga liiga hõivatud, et neile järele tulla. Ja nüüd oli ta igaveseks lahkunud. Surnud. Maggie saatis ema üles magamistuppa ja oli juba peaaegu ukse juures, kui ema ta tagasi kutsus.
„Mis on, emps?” Maggie läks üle toa ja istus ema kõrvale.
Ema silmad olid ootamatult selged ja tõsised. „Luba mulle, et sa ei räägi kellelegi sellest, mis meiega juhtus... mida Tom meile tegi... ma ei talu seda häbi.”
Ta oli harjunud ema korduva palvega. „Muidugi mitte... sa tead, et ma pole seda kunagi teinud, miks ma siis nüüd peaksin?”
Ema haaras üllatava jõuga Maggie käe. „Tõota mulle, Margaret.”
„Ma tõotan.” Ta suudles ema laupa ja lahkus toast. Maggie leidis, et seda tõotust polnud raske täita. Ta ei kavatsenud enam kunagi Tom Hollandist rääkida ega mõelda, kui see vähegi tema võimuses oli. Maggie kuulis trepist alla minnes läheneva auto häält. See oli advokaat. Naine riputas mantli nagisse, silus juukseid ja läks uksekella helinat kuuldes naeratades avama. Talle oli see väike pilkuvate silmadega mees alati meeldinud. Erinevalt Tom Hollandi ülejäänud sabarakkude ja töötajate kambast, oli tema kohalik Dublini advokaat olnud ka Maggie isa advokaat.
Maggie juhatas vanaldase härrasmehe eestuppa. „Ma loodan, et vabandate mu ema, ta ei tunne ennast kõige paremini.”
Mees pöördus Maggiet silmitsema. „Loodetavasti pole see midagi tõsist?”
„Ei,” kinnitas Maggie kiiresti, tajudes mehe mure ehtsust. „Ta on lihtsalt väsinud ja viimaste päevade sündmustest kurnatud. Aga kui te teda vajate...”
Mees tõstis tõrjuvalt käe. „Tegelikult on võib-olla parem, kui ta ei kuule seda, mida ma ütlema pean.” Ühtäkki ei suutnud ta enam Maggiele otsa vaadata ja tammus ebamugavust tundes jalalt jalale. Hirmutorge lõi hetkeks Maggiel hinge kinni. Tom Hollandi kadumine oli olnud liiga hea, et olla tõsi. Ta teadis seda.
„Mida te silmas peate?”
„Maggie, võtame parem istet. Kahjuks on mul halbu uudiseid.”
Maggie läks tuimalt tooli juurde ning jälgis, kuidas advokaat