Sosistav kalju. Kolmas raamat. Sari "Harlequin", "Neitsijõgi". Robyn Carr
Читать онлайн книгу.
ütles Mike vaikselt, peaaegu vastumeelselt. „Ma tahan, et sa teaksid – mul pole neid enam.“ Ja ta mõtles: sa lihtsalt ei taipa veel, kui suur osa sellest on lõpuks su kehas. Tal oli vähemalt põgus arusaam sellest, mida vägistamis- ja rünnakuohvrid läbi elasid. Kulub kaua aega, enne kui Brie jälle tervislikku seksuaalelu elama hakkab.
Hiljem oli Mike üsna hämmeldunud, et Jack midagi tema kõne kohta ei maininud. See sai tähendada vaid üht: ei Brie ega Sam polnud seda maininud ja ta polnud kindel, miks. Ta kaalus hetkeks ise sellest Jackile rääkida. Ta oleks lihtsasti saanud oma muret selgitada – tal oli praegu Briega nii mõndagi ühist ja ta saab ehk naisele toetust pakkuda. Aga lõpuks ei öelnud ta midagi. Ta ei tundnud, et peaks oma tunnetest Brie vastu Jackile teada andma. Midagi polnud muutunud selles suhtes, mida ta naise vastu tundis, kui välja arvata see, et hetkel olid nad mõlemad vigased.
Juuli keskpaik oli kuum ja niiske ning Mike helistas Briele iga paari päeva tagant ja Jack ei öelnud ikka veel midagi. Mike’ile tundus, et Brie isegi ootas pisut tema kõnesid. Nad rääkisid harva kuritööst ja Brie taastumisest, pigem vestlesid nad igapäevastel teemadel. Mike’i kalalkäigust, sellest, mida Brie luges või telerist vaatas, ilmast, Samist ja Brie õdedest ja õetütardest, kirjadest, mis Ricky – linna nooruk, kes oli olnud Jacki ja Jutlustaja noor kaitsealune ja abiline baaris – kirjutas koju Ameerika Ühendriikide merejalaväekorpuse baasõppest.
Brie rääkis talle oma uutest foobiatest: pimedus, avalikud kohad, ööhääled, mida ta varem ilmselt kunagi kuulnudki polnud. Ta pani maja müüki – tal polnud enam mingit kavatsust seal üksi elada. Brie arvas, et saab ehk ühel päeval taas piisavalt tugevaks, et omapead elada, aga mitte seal, kus see kõik juhtus.
„Kas sa üldse väljas käid?“ küsis Mike.
„Nõustamises, rühmateraapias. Mõnikord käin isaga poes,“ vastas Brie. „Ma ei taha tegelikult majast lahkuda. Pean varsti leidma viisi, kuidas seda muuta, aga praegu tahan ma end lihtsalt turvaliselt tunda. See on isegi raske ülesanne.“
Mike kuulis Brie hääles uutest hirmudest hoolimata üha kasvavat jõudu; ta naeris regulaarselt ja tema häälekõla rahustas Mike’i. Mike narritas teda, rääkis talle nalju, mängis Briele telefoni teel isegi kitarri, et naine saaks teda edenemise eest kiita.
Jack oli aga liiga vaikne. Mike uuris temalt selle kohta, küsis, kuidas tal läheb. „Ma tahan teda lihtsalt tagasi, semu,“ ütles Jack mornilt. „Brie – tal oli alati selline pagana elujõud.“
Mike haaras Jacki õlavarrest. „Ta tuleb tagasi. Tal on selleks kõik vajalik olemas.“
„Jah, ma loodan, et sul on õigus.“
„Mul on õigus,“ ütles Mike. „On sul mind homme millekski vaja? Ma mõtlesin rannikule sõita, ringi vaadata.“
„Ei ole, lõbutse,“ vastas Jack.
Tavapäraselt poleks Mike mõelnudki Jacki teavitamata Sacramentosse minna, ent praegune olukord oli teistsugune ja Mike polnud idioot – Jack tahaks teada. Ta ei öelnud siiski midagi ja lausa varjas jälgi, käitudes nii, nagu läheks ta lihtsalt päevaks ringi uudistama. Ta tõusis enne, kui Jack varahommikul baari taga puid lõhkuma hakkas – tema rituaal isegi suvel, kui polnud mingit vajadust tuld teha. Ta asus koidikueelsel tunnil läbi Ukiah’ lõuna poole teele, jõudes linna kella kümneks hommikul. Kui ta oli uksekella lasknud, nägi ta uksesilma taga varju, seejärel klõpsusid lukud ja uks avati. „Mike?“ küsis Sam. „Ma ei osanud sind oodata.“
„Ma otsustasin mitte ette helistada, söör,“ ütles ta. „Ma mõtlesin…“
Brie ilmus nurga tagant välja ja seisis isa selja taha. „Mike?“ küsis ta sama üllatunult.
Mike naeratas. „Sa näed hea välja,“ ütles ta kergendust tundes. „Suurepärane. Sa näed oivaline välja. Ma rääkisin, et ma ei helistanud ette, sest mõtlesin, et kui lihtsalt kohale tulen, siis õnnestub mul sind ehk mõneks ajaks majast välja meelitada. Kui ma oleksin helistanud, oleksid sa miljon vabandust välja mõelnud.“
Brie astus sammu tagasi. „Ma ei tea…“
„Kuidas oleks Folsomiga,“ ütles Mike. „Naudime mägesid, käime poodides, sööme lõunat, ehk astume isegi läbi viinapuuaiast või kahest. Kõigest mõni tund, et sa saaksid veidi värsket õhku ja harjutaksid end tasapisi avalike kohtadega silmitsi seisma. Sa pead lõpuks tagasi maailma astuma.“
„Võib-olla mitte nii vara…“
„See on vara ainult seetõttu, et sa pole seda teinud. Sa oled kaitstud, Brie.“
„Muidugi, aga…“
„Brie,“ sõnas Sam. „Sa peaksid selle võimaluse ära kasutama. Mike on treenitud vaatleja, aastatepikkuse kogemusega politseinik. Sa ei saaks olla paremates kätes.
Mike kummardas lugupidavalt Sami suunas peaga. „Tänan, söör. Sa võiksid samuti meiega tulla.“
Sam naeris. „Ei, ma arvan, et seekord mitte. Aga see on hea mõte. Brie,“ ütles ta, võttis tütre käe ja hõõrus seda justkui soojendades oma pihkude vahel, „sa peaksid vähemalt tunniks või isegi kaheks välja minema. Mike tuli nii kaugele…“
Brie vaatas teda teravalt. Ta silmis võis välgatada kaval helk. „Sa ei öelnud Jackile, et sa seda teed, või mis.“ See polnud küsimus.
„Muidugi mitte. Ta oleks püüdnud mind ümber veenda. Kui sul on vaja, et keegi su majast välja meelitab, siis oleks ta ise tahtnud seda teha.“ Mike muigas. „Ma ei saanud sellega riskida.“
Brie paistis hetkeks järele mõtlevat. Lõpuks ütles ta: „Ma vahetan parem riided ära.“
„Ei, sul pole viga midagi. Folsom pole sugugi uhkem kui su lühikesed püksid. Teeme selle lihtsalt ära. Sa jääd välja seni, kui sa end mugavalt tunned.“
„Isa…?“
„See on hea mõte, Brie. Mine veidikeseks välja. Söö lõunat, joo klaas veini. Ma olen siin, kui sa koju jõuad.“
Mike aitas Brie autosse ja hakkas sõitma. Brie oli vaikne, mida ta oligi oodanud. „Sa võid mõnda aega mures olla, aga ma arvan, et läheb kergemaks,“ ütles Mike. Autos valitses veel mõni minut vaikust. „Me tõmbume pärast traumat endasse. Muutume väga vaikseks, hoiame tunded endale.“ Taas ei mingit vestlust. Brie vaatas otse ette, pingsalt, hoides ühe käega õlarihmast, teine kaitsvalt kõhul.
„Mina olin kaheksast lapsest neljas ja mul oli kolm vanemat venda,“ ütles Mike, kui nad Sierra mäestiku jalamile sõitma hakkasid. „Selleks ajaks, kui ma lasteaeda läksin, oli mul ka kolm nooremat õde, nii et minu emal olid käed tööd täis. Minu kodus oli palju Vana Maailma traditsioone ja väärtusi – isal oli raskusi meie kõigi toitmisega, ometi arvas ta, et ta valitses kõigi nende poegadega maailma, ja ma olen kindel, et ta oleks neid juurde tahtnud. Aga see oli lärmakas ja segane maja ning kui ma esimest korda kooli läksin, polnud mu inglise keel eriti hea – minu kodus, minu naabruskonnas, räägiti vaid hispaania keelt. Ja kuigi minu isa on nüüd edukas, siis tollal peeti meid vaeseks.“ Ta heitis Briele põgusa pilgu. „Esimesel koolinädalal peksid mõned suuremad lapsed mu läbi. Mul olid sinikad näol ja teistes kohtades, aga ma polnud nõus kellelegi juhtunust rääkima.“ Ta keskendus teele. „Isegi mitte vendadele, kes ähvardasid sinikaid juurde tekitada, kui ma ei räägi neile, kes seda tegi ja miks. Ma ei rääkinud paar kuud üldse.“
Brie keeras pea tema poole ja jäi vaatama. Mike vaatas talle silma. „Töötades kuritöö ohvriks langenud lastega, olen ma õppinud, et see on tavaline. Niiviisi vaikida. Ma õppisin ka seda, et pole midagi, kui sa asjad enda jaoks selgeks mõtled, enne kui rääkima hakkad.“
„Mis sind rääkima pani?“ küsis Brie.
Mike itsitas endamisi. „Ma ei tea, kas mäletan seda õigesti, aga arvan, et ema pani mind üksi köögilaua taha istuma ja ütles: „Me peame rääkima sellest, mis sinuga juhtunud on, Miguel. Ma ei saa lasta