Pelgupaik mäeküljel. Teine raamat. Sari "Harlequin", "Neitsijõgi". Robyn Carr
Читать онлайн книгу.
oli ööseks tallele pandud, aga ta võttis selle külmkapist välja, valas kulbitäie kaussi ja pani selle mikrolaineahju. Kuni supp soojenes, otsis ta välja salvräti ja söögiriistad. Selleks ajaks, kui ta kööki tagasi jõudis, oli supp valmis saanud ja ta võttis leiva välja – see oli üks tema parimatest: pehme, magus ja rikkalik – ja pistis ka selle mõneks sekundiks mikrolaineahju. Ta pani leiva ja või taldrikule. Köögist väljudes nägi ta, kuidas naine endal jakki seljast sikutas, nagu oleks ta kange või tunneks valu. See vaatepilt pani Jutlustaja hetkeks seisatama ja kulmu kortsutama. Naine heitis pilgu üle õla, nagu oleks teda pahateolt tabatud.
Jutlustaja pani toidu ta ette, mõtted kihutamas. Naine oli ehk meeter kuuskümmend viis pikk ja sale. Tal olid jalas teksad ja ta lokkis pruunid juuksed olid hobusesabana mütsi tagant august välja lükatud. Ta nägi välja nagu tüdruk, aga Jutlustaja pakkus, et ta oli vähemalt kahekümnendates. Ehk oli ta autoõnnetusse sattunud, kuid tõenäolisem oli, et keegi oli teda peksnud. Ainuüksi see mõte pani Jutlustaja vere keema.
„See näeb suurepärane välja,“ ütles naine suppi vastu võttes.
Jutlustaja läks leti taha, kuni neiu sõi. Ta kühveldas supi sisse, määris võid leivale ja ahmis seda näljaselt. Poole söömise pealt naeratas ta Jutlustajale ujedalt, peaaegu vabandavalt. Jutlustajal oli seda valus vaadata, seda sinikat näol, katkist huult. Nälga.
Kui naine oli viimasegi supitilga leivaga ära söönud, läks Jutlustaja tagasi laua juurde. „Ma toon sulle juurde.“
„Ei. Ei, pole vaja. Ma arvan, et joon nüüd pisut seda brändit. Ma hindan seda väga. Ma hakkan kohe minema…“
„Rahune,“ ütles Jutlustaja, lootes, et ta hääl ei kõlanud liiga karmina. Kulus aega, et inimesed end tema seltsis vabalt hakkaksid tundma. Ta viis nõud tagasi baari ja tegi laua puhtaks. „Siin pole kusagil tuba võtta,“ ütles ta laua juurde naastes. Ta istus naise vastu ja kummardas talle lähemale. „Siinsed teed pole kiita, eriti vihmaga. Tõesti, sa ei taha sinna tagasi minna. Sa pead siia jääma.“
„Oh, ei! Kuule, kui sa lihtsalt ütleksid mulle lähima koha… ma pean midagi leidma…“
„Rahune,“ ütles Jutlustaja. „Mul on vaba tuba. Sellest pole midagi. Täna on halb õhtu.“ Nagu arvata, läksid naise silmad pärani. „Kõik on korras. Uks käib lukku.“
„Ma ei mõelnud…“
„Pole midagi. Ma olen üsna hirmuäratava välimusega mees, ma tean seda.“
„Ei. Lihtsalt…“
„Ära muretse selle pärast. Ma tean, milline ma välja näen. Meeste puhul toimib see suurepäraselt. Nad tõmbavad kohe tagasi.“ Ta naeratas kergelt, paljastamata hambaid.
„Sa ei pea seda tegema,“ ütles naine. „Mul on auto…“
„Issand, ma ei taha mõeldagi, et te peaksite autos magama!“ ütles Jutlustaja. „Andesta. Mõnikord kõlab mu hääl sama hullusti, kui välja näen. Aga ilma naljata – kui laps end eriti hästi ei tunne…“
„Ma ei saa,“ ütles naine. „Ma ei tunne sind…“
„Jah, ma tean. Paneb ilmselt imestama, mis? Aga ma olen ohutum, kui paistan. Sinuga ei juhtu siin midagi halba. Parem siin, kui mõnes kiirtee äärses hotellis, see on kindel. Palju parem kui väljas tormi käes, mägiteedega võideldes.“
Naine silmitses teda pingsalt. Lõpuks ütles ta: „Ei. Ma lähen lihtsalt edasi. Kui sa ütleksid, kui palju…“
„Sul on üsna karm sinikas,“ ütles Jutlustaja. „Kas ma võin sulle huule peale midagi tuua? Mul on köögis esmaabikarp.“
„Kõik on hästi,“ ütles naine pead raputades. „Kuidas oleks, kui ma maksaksin ära ja…“
„Mul pole küll midagi lapse palaviku jaoks. Peale toa. Mis käib lukku, et saaksite end turvaliselt tunda. Sa ei taha sellise ilmaga sellisest pakkumisest loobuda, eriti kui laps on haigeks jäämas. Ma näen välja suur ja kuri, aga minust ohutumat tüüpi pole. Kui sa just metsik loom pole.“ Ta muigas.
„Sa ei näe kuri välja,“ ütles naine arglikult.
„Mu välimus teeb naised ja väikesed lapsed vahel väga närviliseks – ja ma vihkan seda. Sa oled jooksus?“ küsis ta.
Naine langetas pilgu.
„Mida sa mõtled? Et ma kutsun politsei? Kes sulle seda tegi?“
Naine hakkas hetkega nutma.
„Ahh. Hei. Ära.“
Naine toetas pea kätele ja nuuksus.
„Ahh. Ole nüüd. Ära tee nii. Ma ei tea kunagi, mida teha.“ Ta puudutas kõhklevalt, pelglikult, naise selga ja viimane võpatas. Ta puudutas üht naise kätt, väga õrnalt. „Ole nüüd, ära nuta. Äkki ma saan aidata.“
„Ei. Sa ei saa.“
„Ei või iial teada,“ ütles Jutlustaja ta kätt kergelt patsutades.
Naine tõstis pea. „Andesta,“ ütles ta silmi pühkides. „Ma olen vist kurnatud. See oli õnnetus. See oli tõeliselt tobe, aga mul oli Chrisiga raske…“ Ta peatus ja vaatas närviliselt enda ümber ringi, nagu kardaks, et keegi võib teda pealt kuulda. Ta niisutas alahuult. „Ma proovisin Christopheri autosse panna, asju samal ajal käes hoides, ja tõmbasin ukse endale otse näkku. Kõvasti. Kiirustada ei tohiks, kas tead. See oli kõigest väike õnnetus. Kõik on korras.“ Ta tõstis salvrätiku nina juurde.
„Selge,“ ütles Jutlustaja. „Muidugi. Sellest on kahju. See näeb valus välja.“
„See paraneb.“
„Muidugi paraneb. Niisiis – mis su nimi on?“ Kui naine pika hetke vältel midagi ei vastanud, ütles Jutlustaja: „Kõik on korras. Ma ei ütle kellelegi. Kui keegi sind otsima tuleb, siis ma ei mainiks iial, et olen sind näinud.“ Naise silmad läksid ümmarguseks ja suu vajus pisut lahti. „Oh, neetud, see kõlas halvasti, kas pole?“ ütles Jutlustaja. „Ma mõtlesin seda, et kui sa end varjad või jooksus oled, siis pole sellest midagi. Sa võid end siin varjata. Ma ei reeda sind. Mis su nimi on?“
Naine sirutas käe välja ja libistas sõrmedega õrnalt läbi poisi juuste. Vaikides.
Jutlustaja tõusis püsti, lülitas „Avatud“ sildi välja ja pani ukse riivi. „Nii,“ ütles ta uuesti naise juurde istudes, pisike poiss võtmas enda alla suurema osa lauast nende kõrval. „Püüa rahulikuks jääda,“ sõnas Jutlustaja vaikselt. „Siin ei tee keegi sulle liiga. Ma võin sõber olla. Kohe kindlasti ei karda ma nõrka troppi, kes naisega nii käituks. Andesta.“
Naine vaatas maha, et silmsidet vältida. „See oli autouks…“
„Ma ei karda ka ühtegi kurja autoust,“ lausus Jutlustaja.
Naine turtsatas korraks naerda, kuid tal oli raske Jutlustajale silma vaadata. Ta võttis kergelt väriseva käega konjakiklaasi ja tõstis selle huultele.
„Jah, just nii,“ ütles Jutlustaja. „Kui sa arvad, et poisil läheb täna öösel arsti vaja, siis üks elab otse üle tee. Ma võin ta siia kutsuda. Või sind tema juurde viia.“
„Ma arvan, et tal on lihtsalt külmetus. Ma jälgin teda.“
„Kui tal on rohtu või midagi vaja…“
„Ma arvan, et temaga on kõik hästi…“
„Minu semu, selle koha omanik, tema naine on meditsiiniõde. Ta võib ravimeid anda, patsiente vastu võtta… Ta hoolitseb siitkandi naiste eest väga hästi. Ta tuleks kümne minutiga. Kui praeguses olukorras oleks naisterahvas parem.“
„Praeguses olukorras?“ küsis naine, paanika nägu varjutamas.
„Autouks ja kõik see…“
„Ei. Tõesti.