Klaaskuppel. Sylvia Plath
Читать онлайн книгу.
imehead nalja. Tavaliselt istus ta koosolekulaua taga minu kõrval, ja kuni külla palutud kuulsused oma lugusid pajatasid, sosistas mulle kõrva kõiksugu sarkastilisi kommentaare.
Tema koolis pandi moele niivõrd suurt rõhku, ütles ta mulle, et kõigil tüdrukutel olid kleidiga samast riidest käekotid, nii et kleiti vahetades võeti iga kord kätte ka teine ridikül. Niisugune nüanss avaldas muljet. See kõneles hämmastavast, täiuseni viidud rafineeritusest, mis tõmbas mind ligi nagu magnet.
Ainus, mille pärast Doreen ka minu kallal noris, oli mu mure, et ma kõik oma ülesanded õigeks ajaks tehtud saaksin.
„Mis asja sa selle kallal higistad?“ Doreen pikutas mu voodil, seljas virsikukarva siidhommikumantel, ning viilis oma pikki, nikotiinist kollakaid küüsi, sellal kui mina tippisin masinal ümber ühelt bestsellerite autorilt võetud intervjuud.
Ja veel üks asi: enamik meist kandis suvel tärgeldatud puuvillaseid öösärke ja tepitud hommikumantleid või ehk froteekitleid, mis käisid ka vannimantli eest, aga Doreenil olid nailonist ja pitsist, poolenisti läbipaistvad ja vist kuidagi elektriseerudes hästi keha ligi hoidvad maani negližeed ja ihukarva hommikukleidid. Teda saatis huvitav, pisut higisegune lõhn, mis meenutas mulle metsas rebitud ja sõrmede vahel muljutud haraliste sõnajalalehtede muskusehõngu.
„Sa ju tead, et Jay Cee-vanamooril on kama, kas sa esitad selle homme või esmaspäeval.“ Doreen läitis sigareti ja puhus suitsu aeglaselt ninasõõrmeist välja, nii et ta silmad jäid selle varju. „Jay Cee näeb tõesti välja nagu nõid,“ jätkas ta jultunult. „Ma vean kihla, et ta vanamees kustutab kõik tuled, enne kui talle läheneb, või muidu hakkab tal halb.“
Jay Cee oli mu ülemus ja vaatamata Doreeni ütlemistele pidasin ma temast kõvasti lugu. Ta ei olnud võltsripsmetega, iiveldamaajavalt ehitud tavaline moeajakirja latatara. Jay Ceel oli pead, nii et ta püsti-inetul välimusel polnud nagu tähtsust.
Ta luges paari võõrkeelt ja tundis kõiki oma ala silmapaistvaid autoreid.
Ma püüdsin kujutleda Jay Ceed ilma ta range töökostüümi ja lõunatunnikübarata voodis oma mehega, kuid see ei õnnestunud mul kuidagi. Mul on alati väga raske kujutleda kaht inimest voodis.
Jay Cee tahtis mulle midagi õpetada, kõik vanemad naisterahvad, keda ma tundsin, tahtsid mulle midagi õpetada, kuid järsku ei paistnudki mul nende käest enam midagi õppida olevat. Ma sobitasin kirjutusmasinale kaane peale ja vajutasin klõpsuga kinni.
Doreen muheles. „Tubli tüdruk.“
Keegi koputas uksele.
„Kes seal on?“ Ma ei viitsinud püsti tõusta.
„Mina, Betsy. Kas sa peole tuled?“
„Ma arvan küll.“ Ikka veel ei viitsinud ma ukse juurde minna.
Betsy oli imporditud otse Kansasest tükkis ta hüpleva blondi hobusesaba ja Sigma Chi lemmiku naeratusega. Mulle meenub juhtum, kui meid oli palutud ühe sinakaks raseeritud lõuaga peenetriibulises ülikonnas telerežissööri juurde, kes tahtis proovida, kas tal õnnestub meie jutust midagi oma saate jaoks välja noppida, ning Betsy hakkas rääkima Kansase maisi emas- ja isastaimedest. Ta sattus oma paganama maisiga nii hoogu, et isegi režissööril oli pisar silmas, ainult et kahjuks, tunnistas too lõpuks, ei saavat ta seda siiski kusagil kasutada.
Hiljem veenis iluravi rubriigi toimetaja Betsyt juukseid ära lõikama ja tegi temast kaanepilditüdruku, nii et ma näen teda nüüdki veel aeg-ajalt mõnel reklaamileheküljel naerusuiselt teatamas: P. Q. abikaasa valib rõivad B. H. Wragge juurest.
Betsy kutsus mind alati midagi enda või teiste tüdrukute seltsis tegema, nagu püüaks ta mind omal moel millestki päästa. Doreeni ei kutsunud ta kunagi. Doreen nimetas teda tagaselja karjapiiga Pollyannaks.
„Tahad sa meie taksoga tulla?“ küsis Betsy ukse tagant.
Doreen raputas pead.
„Küll ma saan, Betsy,“ vastasin mina, „me lähme Doreeniga.“
„Okei.“ Kuulsin Betsyt koridori mööda minema paterdavat.
„Oleme seal, kuni meil sest villand saab,“ ütles Doreen, kustutades sigareti mu öölambi aluse külge, „ja pärast võime linnas ringi vaadata. Need peod, mis siin korraldatakse, meenutavad mulle koolivõimla tantsuõhtuid. Miks nad küll neid yale’kaid sinna alati kokku ajavad? Nad on nii juhmid!“
Buddy Willard oli Yale’i tudeng, ja nüüd, mil ma sellele mõtlen, saan ma aru küll, et asi, mis mind häiris, oli just tema juhmus. Ei, ta oli muidugi võimeline hästi õppima ja Cape Codil mõne Gladyse-nimelise litaka ettekandjaga armatsema, aga tal polnud küünevõrdki intuitsiooni. Doreenil seda oli. Kõik, mis ta ütles, oli kui salajane sisehääl, mis tuli otse mu luudest.
Me sattusime teatrissemineku-tipptunni ummikusse. Meie takso oli kiilutud Betsy takso ja veel nelja meie tüdruku takso vahele ning ükski ei nihkunud paigast.
Doreen nägi vapustav välja. Tal oli seljas õlapaelteta valge pitskleit, mille tõmblukuga, liibuva korseti moodi pihaosa surus teda keskelt kokku ning paisutas ülalt- ja altpoolt silmatorkavalt kohevaks. Kahvatu puudrikorra alt kumas läbi pronksine jume.
Ta lõhnas tugevasti nagu parfümeeriakauplus.
Mina kandsin musta täissiidist tuppkleiti, mis oli mulle maksma läinud nelikümmend dollarit. See oli üks mu ostutuhina tulemusi, mille ma endale stipirahast lubasin, kui sain teada, et olen arvatud New Yorki minevate õnneseente hulka.
Kleit oli nii isemoodi lõikega, et ma ei saanud kanda selle all ühtegi rinnahoidjat, millest polnud küll lugu, sest ma olin poisilikult kõhn, mu vormid olid vaevumärgatavad ja mulle meeldis see suveõhtute peaaegu-alastioleku tunne.
Mu päevituse oli linn kahvatumaks pleegitanud. Olin kollakas nagu hiinlane. Muidu oleksin ma oma kleidi ja ebamäärase nahavärvi pärast närvis olnud, aga Doreeni kõrval läksid mul tavalised mured meelest. Ma tundsin end otse põrgulikult elukogenu ja küünilisena.
Kui too sinise teksasärgi, mustade liibuvate pükste ja needitud nahast kauboisaabastega mees hakkas tulema meie takso poole, mida ta baari triibulise varikatuse alt silmanud oli, ei teinud ma endale mingeid illusioone. Ma teadsin väga hästi, et ta siht on Doreen. Ta kõndis seisvate autode vahelt läbi ja nõjatus naeratades meie avatud akna äärele.
„Ja mis puhul, kui tohib küsida, sõidavad kaks kena tüdrukut nii ilusal õhtul omapead taksoga?“
Tal oli valge, lai ja lahe hambapastareklaami naeratus.
„Me lähme peole,“ paristasin mina, sest Doreen oli äkki vait kui sukk ja näperdas blaseerunud ilmel oma valget pitsridiküli.
„See kõlab igavalt,“ lausus mees. „Miks ei võiks te mõlemad minuga seal baaris paar pitsi võtta? Mul on seal sõpru ka.“
Ta osutas peaga varikatuse all lösutavate vabas riietuses noormeeste poole. Nood olid teda jälginud, ja kui ta nende poole tagasi vaatas, pahvatasid nad kui ühest suust naerma.
See naer oleks pidanud mind hoiatama, madalahäälne eluvendade irve, nagu see oli, kuid liikluses tekkis just siis mingi elavnemine ja ma teadsin, et kui ma oleksin kramplikult edasi istunud, soovinuksin ma paari sekundi pärast ometi, et oleksin kasutanud seda kingitusena sülle langenud võimalust näha New Yorki ka mõne niisuguse kandi pealt, mida toimetuserahvas meie jaoks hoolega kavandanud polnud.
„Mis sa arvad, Doreen?“ küsisin ma.
„Mis sa arvad, Doreen?“ kordas mees, korrates ka oma laia naeratust. Tänapäevani ei suuda ma meenutada, kuidas ta ilma naeratamata välja nägi. Ju see naer oli tal veres.
„Nojah,“ vastas Doreen mulle. Ma tegin ukse lahti ja me ronisime välja just siis, kui takso hakkas vähehaaval paigalt võtma, ning suundusime baari poole.
Kostis kohutav pidurite kriiksatus, millele järgnes paar tumedat mütsu.
„No kuulge!“