Tüdrukune. Eia Uus
Читать онлайн книгу.
see üleannetu naeratus lause juures: „Armutandril on sel kuul oodata aga leegitsevat kirge…“
Ta pilgud peatuvad mu silmis pikemalt kui vaja. Oleme inimestest ümbritsetud, aga kahekesi. Lihtsalt vaatame teineteisele otsa, tema nii enesekindla naeratusega huulde hammustades.
„See peaks olema teles segment,“ ütlen. „Sina, horoskoopi lugemas. Ma vaataksin seda, kõik vaataksid. Isegi ilmateadet vaataksid kõik, kui sina seda niiviisi loeksid.“ Ta on meelitatud ja võimendab ülevoolavat sensuaalsust edasi lugedes veelgi, mõnuga.
Inimesi saabub aeg-ajalt juurde. Keegi Mikk, kes ütleb, et on kolmandat päeva tsüklis, ja näeb ka selline välja, lehkab selliselt, aga on pikk ja lihaseline ning sünnipäevalaps Saara tahab teda. Ta ütleb seda ka mitu korda kõva häälega välja, proovides varjuda nalja taha: „Fuck, Mikk, sa oled nii hot!“
Viktoriin Saara elust. Ma olen meeskonnas tsükli-Mikuga, me ei tea peaaegu midagi. Ainult Saara olematu pikkuse panen täppi. Meeleolu siiski paraneb ja kojumineku asemel lähen kääritatud jookidelt üle rummkoola peale.
„Pane kõvemaks!“ nõuab keegi. Varsti on kõik püsti, tantsivad, mina siis ka. Vahepeal hüüavad muusikale laulusõnu kaasa: „Mina ka!“ ja „Sina ka!“
Laulu mängitakse uuesti ja uuesti ja uuesti, kuni kõik oskavad juba kaasa kisada: „Ma läksin jälle üle piiri, Valga-Valka!“
Samal ajal toob tsükli-Mikk välja oma lemmikjoogi, pipraviina, ja ma mõtlen, kurat, üks kord elame, pärast minu staaži on igati viisakas end pildituks juua ja vana elu välja oksendada.
Vahepeal keegi tülitseb arutult. Seda ma tõesti noor-olemise juures ei igatse. Vist midagi ei igatse, kuigi käesoleval päeval praeguse ea juures ka liiga palju ihaldusväärset ei meenu.
„Jaa, aga sina ütlesid…!“ tõstab üks tüdruk häält.
„No igal juhul Zapa ütles, et sa ütlesid talle, et Kata oli öelnud, et sa ütlesid, et…!“ vastab teine.
Eelmisel nädalavahetusel olid minu juures noorema venna väikesed lapsed, kahe- ja nelja-aastane ning siinsete noorte täiskasvanute mängud ja draamad on identsed väikelaste omadega. Mina tegin nii, sest tema tegi enne mulle nii.
Hoolitsen, et punapea klaas oleks täis. Ta ütleb iga kord mulle „kalla“. Mitte selles vältes, et kalla juurde seda jooki, ega ka selles, mis tähistab vulvaliku välimusega lille, vaid sõnast „kallis“. Ühel hetkel teatab ta kõigile minu kohta, et olen „täiega kõige ekstram ever“, mille peale mu endine kolleeg ja Saara vastavad „yaas!“. Justkui tõlkes: pole sel kõbil häda. Kui miski neile meeldib (vist), ütlevad nad: „Retsilt rämmar!“. Võib-olla tähendab see midagi hoopis muud, ma pole päris kindel. Vahepeal ütlevad „Mad props!“, aga ma täpselt aru ei saa, mida sellega väljendatakse.
„Pane reketit! Veel viit miinust! Nubluuuu!“ hüütakse aeg-ajalt läbisegi. Ma ei tea ühtegi nendest asjadest, neil noortel oleks nagu oma salakeel. Laul vahetub ja reketit-nõudnu on väga rahul, kisab „Yaas!“. Laulab refrääni kaasa: „Sa pole mingi paprika!“ ja ma proovin mitu minutit ülejäänud laulust aru saada, mida see tähendab, et ta mingi paprika pole. Kas paprika olla on hea või halb?
Ühel hetkel meenub kellelegi, et insta on veel tegemata ning asutakse orkestreerima mõnesekundilist videoklippi, mida internetis kõigile näidata. Kapist võetakse „kõigevaba“ tort, mis ei sisalda midagi loomset, nisujahust ega suhkrust, pannakse küünlaid täis, hetke lemmiklaul pannakse algusest mängima, vaadatakse kaader üle, et kõik ikka näha oleks, kõigile antakse säraküünlad – ning Saara ütleb: „Lärm, kaamera, võte!“ Viisteist sekundit etendavad kõik, et tegu on elu parima peoga. Mina ka.
Klipp vaadatakse läbi ja tehakse teine igaks juhuks veel, uute säraküünaldega. Ja kolmas video, kus Saara esiplaanil ühe suure pudeli lõpu endale sisse kallab ning teised taustal juubeldavad.
Mul on hea meel, et „minu ajast“ sellist komprat netis ei leidu. Ma ilmselt ei saaks tööle, kui kõik mu läbud dokumenteeritud oleksid ning keegi oleks alati jäädvustanud mu hullemaid ärakukkumisi või üle võlli käimisi. Silme ees hakkavad jooksma kaadrid, millised need videod oleksid: mis on minu kõige piinlikumad peokogemused, millele on tunnistajaid olnud. See popurrii võiks mind praegu kaineks ehmatada ja koju viia, aga selle asemel kummutan veel ühe klaasi põhjani. Trumm on ju juba läinud.
Kui laua ümber tantsides, mõni tooli peal püsti, mõni laualegi kippumas, kõik imelikud joogid järjest joodud saavad, ütleb Saara külmkapi juurest: „Kas Sovetskajat või Vana Tallinna?“
Keegi ei paista teadvat, ütlen siis ise: „No vanema põlvkonna kõige põhjalikum peojook oli Sovetskaja koos Vana Tallinnaga…“ Tunnen, nagu „vanem põlvkond“ käiks minu, mitte mu vanemate kohta. „Kui ma ei eksi, oli selle koksi nimi vikat.“
Saara võtab ühest pudelist punnsuutäie ja teisest peale. Tuleb minu juurde, surub kummassegi kätte pudeli. Mõttes löön risti ette ja lepin, et see küll hästi lõppeda ei saa. Pärast lambrusco’t olime veel ühe valge veini ära lahendanud, mingi hetk jõin rummi koolaga, pipraviina shot’id olid muidugi ka. Noorte pidu ikkagi.
Vaatan punapead. Temas on midagi nii prantslannalikku, või noh, raamatute prantslannalikku, klassikalise erootika prantslannalikku, kuigi punased juuksed vist esimesena prantslastega ei seostu… Erinevalt minust on tal keha, kurvid. Ta nimi võiks olla Honoré. Jah, see sobiks talle. Honoré.
Oot, Balzac oli Honoré, see vist on mehenimi. Aga talle sobiks. Punapäid on vist rohkem Iirimaal. Ta võiks olla… Rosemary. Või… Freya, Harriet. Aga ta on eestlanna, ta on Mona.
Ma märkan, et ma flirdin temaga, mängin. Ta on nii läbinähtav. Ta võtab teiselpool lauda sisse mingi poosi, ajab oma huuled õpitult avali, natuke torru, lõug tõstetud, süveneb näiliselt millessegi, aga siis tõstab ettevaatlikult pilgu veendumaks, et vaatan teda.
Ma ei kujuta seda ette; ta poseeribki üksnes mulle. Olen sellest nii meelitatud, mõnulen. Vahepeal paneb ta sõrmega oma huultele läiget. Liiga kaua, liiga püüdlikult, liiga mitu ringi. Pagan. Isegi kui ma seda läbi näen, mõjub see ikkagi nii kuratlikult erutavalt. Ta kontrollib, kas ma vaatan. Kui meie pilgud kohtuvad, hammustan huulde. Et ta arvaks, et ma reageerin talle. Tegelikult naudin lihtsalt seda algelist mängu, mida ma pole mänginud nii kaua ja mitte kunagi tüdrukuga, naisega. Ta ei saa olla vanem kui 27, aga juba nii enesekindel, kartmatu: „tahan ja saan“ olek, mis mind tõmbab. Minul tema vanuses, nii kümme aastat tagasi, oli suuresti veel ainult häbi. Mu keha oli vale ja seksuaalsus tabu. Ma ei flirtinud siis küll mitte kellegagi nii nagu tema minuga.
Lähen ta juurde. Ta ütleb jälle „kalla“. Küsin ta vanust.
„Kakskend.“
„Ei!“ prahvatan.
„Mis mõttes? Jaa. Märtsis sain.“
Persse. Esiteks tunnen ennast nagu räpane vanamees, et teda üldse erutusega vaadanud olin, inimene on laps, hiljuti oli veel teismeline, seejärel tunnen vajadust teda kaitsta. Tema enda ja kõigi maailma räpaste vanameeste, tiiraste tüüpide ja purjus pervertide eest. Kas ta ei tea, et kui ta nii väljakutsuvalt käitub, siis ta vägistatakse ära? Tal on seljas liibuv riietus, pluus on läbipaistev, olgugi et all on sportliku lõikega rinnahoidja ning üleriideks õue käib trendikas 90ndate pintsak, mis küll kedagi ei ilusta, pikk ja kohmakate patšokitud õlgadega.
Aga kakskümmend!
Kuidas ta julgeb?! Ühelt poolt jultumuse mõttes, kelleks ta ennast peab, et minuga flirtida, aga teisalt: kuidas ta ei karda? Ma ei julgenud isegi kolmekümneselt niiviisi… peibutada. Lisaks: ma olen vanem, ma olen naine.
Olen segaduses. See tunne, mida Mona mus tekitab, on nii teistmoodi ja nii võimas. Oma tuntavas joobehämus proovin aru saada, kas praegune särin tähendab midagi. Ma olen küll naisi imetlenud, mõelnud isegi, et keegi