Kas sa ikka veel loed?

      Hästi. (Päkapikud oleksid uhked.)

      Siis alustame . .

      Puuraiduri poeg

      Seega, Nikolas oli õnnelik poiss.

      Noh, tegelikult mitte.

      Kui sa oleksid temalt seda küsinud, oleks ta vastanud, et on õnnelik, ja ta kindlasti püüdiski olla, aga mõnikord pole see nii kerge. Ma tahan öelda, et Nikolas oli poiss, kes uskus õnne samamoodi, nagu ta uskus päkapikkudesse ja trollidesse ja haldjatesse, aga ta ei olnud kunagi näinud ühtki päkapikku ega trolli ega haldjat, ja ta ei olnud tegelikult kogenud ka õiget õnne. Vähemalt väga ammu mitte. Tema jaoks ei käinud asjad nii lihtsalt. Võta või jõulud.

      Siin on nimekiri kingitustest, mille Nikolas sai. Terve elu jooksul kokku.

      1. Puust kelk

      2. Kaalikast nikerdatud nukk

      Ongi kõik.

      Ausalt öeldes oli Nikolase elu raske. Aga ta andis endast parima.

      Tal ei olnud õdesid ega vendi, kellega mängida, ja lähim linn, Kristiinankaupunki (Krist-nii-ma-upungi), oli kaugel. Sinna jõudmine võttis isegi rohkem aega, kui selle nime välja hääldamine. Ja ega sealgi tegelikult palju teha ei olnud peale kirikus käimise või mänguasja-

      poe akende vahtimise.

      „Isa! Vaata! Puust põhjapõder!“ Nikolas surus nina vastu poe aknaklaasi ja ahhetas.

      Või.

      „Vaata! Päkapikunukk!“

      Või.

      „Vaata! Kuninga kaisukas!“

      Ükskord ta isegi küsis.

      „Kas ma saaksin selle endale?“

      Ta vaatas isale otsa. Pikka ja kõhna paksude puhmaskulmudega näkku, mille nahk oli karedam kui vihma kätte jäänud kingadel.

      „Kas sa tead, kui palju see maksab?“ ütles tema isa Joel.

      „Ei,“ vastas Nikolas.

      Siis tõstis isa vasaku käe, sõrmed välja sirutatud. Kirveõnnetuse tõttu oli tal sellel käel ainult neli ja pool sõrme. Hirmus õnnetus. Palju verd. Me ei peaks sellel ilmselt liiga pikalt peatuma, sest see on ikkagi jõululugu.

      „Neli ja pool rubla?“

      Isa näis pahur. „Ei. Ei. Viis. Viis rubla. Ja viis rubla päkapikunuku eest on liiga palju. Selle eest võib maja osta.“

      „Ma arvasin, et majad maksavad sada rubla, isa?“

      „Ära targuta, Nikolas.“

      „Minu meelest sa ütlesid, et ma peaksin püüdma tark olla.“

      „Mitte praegu,“ ütles isa. „Ja muide, miks sul on vaja päkapikunukku, kui sul on ema meisterdatud kaalikanukk? Kas sa ei võiks mängida, et see on päkapikk?“

      „Jah, isa, muidugi,“ ütles Nikolas, sest ta ei tahtnud isa ärritada.

      „Ära muretse, poeg. Ma teen nii palju tööd, et ühel päeval oleme rikkad ja sa võid saada kõik mänguasjad, mida tahad, ja meil on siis päris hobune koos kutsariga ja me ratsutame linna nagu kuningas ja kuningapoeg!“

      „Ära tee nii palju tööd, isa,“ ütles Nikolas. „Mõnikord pead sa mängima ka. Ja mina olen oma kaalikanukuga õnnelik.“

      Aga isa pidi palju töötama. Ta raius päevade kaupa puid. Varavalgest hilisõhtuni.

      „Häda on selles, et me elame Soomes,“ selgitas isa sel päeval, mil meie lugu alguse sai.

      „Kas mitte kõik ei ela Soomes?“ küsis Nikolas.

      Oli hommik. Nad olid teel metsa ja möödusid parajasti vanast kivikaevust, mille poole nad kunagi vaadata ei suutnud. Maad kattis õhuke lumekiht. Joel kandis selja peal kirvest. Selle tera helkis hommikupäikeses.

      „Ei,“ ütles Joel. „Mõni inimene elab Rootsis. Ja umbes seitse inimest elab Norras. Võib-olla isegi kaheksa. Maailm on suur ja lai.“