Poiss nimega Jõulud. Matt Haig
Читать онлайн книгу.
„Puud? Ma mõtlesin, et sulle meeldivad puud. Et sa sellepärast neid langetadki.“
„Aga siin on igal pool puud. Nii et keegi ei maksa eriti palju…“ Joel peatus. Ja pöördus ringi.
„Mis on, isa?“
„Mulle tundus, et ma kuulsin midagi.“ Nad ei näinud muud kui kase- ja männipuid ning põõsaid ja kanarbikku. Ühel oksal istus tilluke punase rinnaga lind.
„Ei olnud vist midagi,“ ütles Joel kõheldes.
Joel vaatas hiiglaslikku mändi ja surus oma kareda käe vastu selle koredat koort. „See.“ Ta hakkas raiuma ning Nikolas asus otsima seeni ja marju.
Nikolasel oli korvis ainult üks seen, kui ta nägi kauguses vilksamisi mingit looma. Nikolasele meeldisid loomad, aga tavaliselt kohtas ta vaid linde, hiiri ja jäneseid. Paar korda oli ta ka põtra näinud.
Aga praegu oli see keegi veel suurem ja tugevam.
Karu. Hiiglaslik pruun karu, umbes kolm korda nii suur kui Nikolas, seisis tagajalgadel ja kühveldas suurte käppadega marju suhu. Nikolase süda hakkas erutusest peksma. Ta otsustas lähemalt vaadata.
Tasakesi kõndis ta edasi. Ta oli juba üsna lähedal.
Ma tean seda karu!
Selsamal hirmuärataval hetkel, kui ta mõistis, et tunneb karu, astus ta oksale, mis tema talla all praksatas. Karu pöördus ja vaatas talle silma.
Nikolas tundis, kuidas miski haaras kõvasti ta käsivarrest. Ta pööras ringi ja nägi isa, kes teda karmilt silmitses.
„Mida sa teed?“ sisistas ta. „Sa võid nii surma saada.“
Isa haare oli nõnda tugev, et tegi haiget. Aga siis lasi ta lahti.
„Ole metsaga üks,“ sosistas Joel. Seda ütles ta alati, kui varitses mingi oht. Nikolas ei saanud kunagi aru, mida see tähendas. Ta jäi vaikselt paigale. Aga oli juba hilja.
Nikolas mäletas, kuidas ta oli olnud kord kuueaastasena koos emaga – oma rõõmsa, laulva, roosapõselise emaga. Nad olid läinud kaevust vett võtma, kui olid näinud sedasama karu. Ema oli Nikolasele öelnud, et ta koju tagasi jookseks, ja Nikolas jooksis. Ema ei jooksnud.
Nüüd vaatas Nikolas, kuidas isa kõvasti kirvest käes hoidis, aga ta märkas ka, et käsi väriseb. Isa lükkas Nikolase oma selja taha, juhuks kui karu ründab.
„Jookse,“ ütles ta.
„Ei, ma jään sinuga.“
Nad ei teadnud, kas karu hakkaks neid taga ajama. Ehk mitte. Ehk on ta liiga vana ja väsinud. Aga ta möirgas nende peale.
Selsamal silmapilgul kostis mingi vilisev heli. Nikolas tundis, kuidas midagi sulgpehmet ta kõrva riivas. Hetk hiljem tungis halli suleotsaga nool puutüvesse otse karu pea kõrval. Karu laskus neljakäpakile ja lompas minema.
Nikolas ja Joel vaatasid selja taha, et näha, kes oli noole lendu lasknud, kuid ei märganud midagi peale männipuude.
„Küllap oli see jahimees,“ ütles Joel.
Nädala eest olid nad leidnud haavatud põdra, keda oli tabanud samasugune halli suletutiga nool. Nikolas oli aidanud isal vaese looma eest hoolitseda. Ta oli vaadanud, kuidas isa lund võttis ja haava vastu surus, enne kui noole välja tõmbas.
Nad piilusid puude vahel ringi. Oks praksatas, kuid näha ei olnud midagi.
„Hea küll, Jõulud, lähme,“ ütles Joel.
Keegi ei olnud Nikolast juba ammu selle nimega kutsunud.
Vanadel headel aegadel viskas isa nalja ja lõbutses. Talle meeldis kasutada hüüdnimesid. Nikolase ema oli Kuklike, olgugi et ta pärisnimi oli Lilja; ja Nikolas oli Jõulud, sest ta oli sündinud jõululaupäeval. Isa oli selle hüüdnime isegi ta puust kelgule uuristanud.
„Vaata teda, Kuklike, meie väike Jõulud.“
Nüüd kutsus ta teda harva nõnda.
„Aga ära kunagi mine karusid luurama, eks ole? Sa võid nii surma saada. Püsi minu lähedal. Sa oled ikkagi veel poisike.“
Pisut hiljem, kui Joel oli umbes tunnikese raiunud, istus ta kännule.
„Ma võiksin sind aidata,“ pakkus Nikolas.
Isa tõstis vasaku käe. „Nii juhtub, kui üheteistaastane kasutab kirvest.“
Seega hoidis Nikolas pilgu maas, otsis seeni edasi ja mõtles, kas üheteistaastasena saab üldse elu lõbus olla.
Hütt ja hiir
Majake, milles Nikolas ja Joel elasid, oli väiksuselt teine tervel Soomemaal.
Seal oli ainult üks tuba. Nii et magamistuba oli ühtaegu ka köök ja elutuba ja vannituba.
Tegelikult seal vanni polnudki. Isegi kempsu polnud. Kemps oli lihtsalt üks suur sügav auk õue peal. Hütis oli kaks voodit, mõlemas õlgi ja sulgi täis topitud madrats. Kelku hoidis ta alati õues, voodi kõrval oli Nikolasel aga kaalikanukk, mis meenutas talle ema.
Aga Nikolas ei teinud sellest numbrit. Kui sul on elav kujutlusvõime, siis tegelikult ei olegi oluline, kui väike on maja. Ja Nikolas veetis aega unistades ja nõiduslike asjade – nagu haldjate ja päkapikkude – peale mõeldes.
Parim osa Nikolase päevast oli õhtune uneaeg, sest siis rääkis isa talle unejuttu. Väike pruun hiir, kellele Nikolas oli nimeks pannud Piiks, puges sooja hütti ja kuulas samuti.
Noh, Nikolasele meeldis mõelda, et Piiks kuulas, aga tegelikult unistas too lihtsalt juustust. See oli keeruline unistus, sest Piiks oli metshiir ja metsas polnud lehmi ega kitsi ning ta polnud kunagi juustu näinud ega haistnud, maitsmisest rääkimata.
Aga Piiks, nagu kõik hiired, uskus juustu olemasolusse ja teadis, et kui tal kunagi peaks avanema võimalus juustu maitsta, oleks see kindlasti väga-väga hea.
Igatahes lebas Nikolas voodiriiete mõnusas õdususes ja kuulas hoolega isa lugusid. Joel nägi alati väsinud välja. Tal olid silmade ümber rõngad. Tundus nagu oleks igal aastal tekkinud uus. Nii nagu puudel.
„Nii,“ ütles isa sel õhtul. „Millist lugu sa täna tahaksid?“
„Ma tahaksin, et sa räägiksid mulle päkapikkudest.“
„Jälle? Sulle on räägitud päkapikkudest igal õhtul sellest ajast saati, kui sa olid kolmene.“
„Palun, isa. Mulle meeldib neist kuulda.“
Nii rääkis Joel loo päkapikkudest, kes elavad kaugel põhjas, Soome ainsa, salajase mäe otsas, mille olemasoluski mõni inimene kahtleb. Päkapikud elavad imetabasel maal, lumega kaetud külas, mille nimi on Päkapikula ja mis asub paksude metsade ja küngaste keskel.
„Kas nad on päriselt olemas, isa?“ küsis Nikolas.
„Jah. Ma ei ole neid kunagi näinud,“ vastas isa siiralt, „aga ma usun, et nad on olemas. Ja mõnikord on uskumine sama hea kui teadmine.“
Ja Nikolas nõustus temaga, ehkki hiir Piiks mitte, või vähemalt ei oleks ta nõustunud, kui oleks aru saanud, millest jutt. Kui ta oleks aru saanud, öelnuks ta: „Mina parema meelega maitseksin päris juustu, kui lihtsalt usuksin, et see on olemas.“