Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

      Glyn

      Kath.

      Kath ilmub välja trepimademe kapist, kuhu tal ei peaks asja olema.

      Trepimademe kapp on tuubil täis pabereid, mida Glyn nimetab vähekasutatavateks: seal on konverentside materjale, üliõpilastega seotud märkmeid, väljatrükke, sealhulgas loodetavasti ka see väljatrükk, mida mees praegu vajab poolelioleva artikli kirjutamiseks. Paberikuhilad ulatuvad tagasi ta tudengiaastatesse, need ei ole süstematiseeritud ega järjestatud, vaid kõik on läbisegi ja lihtsalt üksteise kõrval. Ajakirjade Past and Present virn on kõrvuti päevinäinud dokumendimappide ja ­kaustade hunnikuga, millest üht­teist on välja pudenenud. Unustatud üliõpilased triivivad ta jalge ette, kui ta seal sobrab, ja jäävad etteheitvalt põrandale: „Susan Cochrane’i panus minu seminaris on olnud vaid rahuldav …“ Siltidega fotokarbid – Aerofotod, Bishops Munby 1976, Leeds 1985 – on surutud järgmise mapivirna vastu. Kui üks neist välja võtta, vajuks kogu kuhi laiali, nagu vale liigutuse peale lauamängus, kus klotsidest tornist ettevaatlikult klotse eemaldatakse. Kuid Glyn on märganud tagapool kohta, mis võiks tõenäoliselt sisaldada vajaminevat väljatrükki.

      Ülemisel riiulil märkab ta oma doktoritöö kuldsete tähtedega selga, roheline köide on ajaga pruunilaiguliseks muutunud; selle peal ajakirja Yorkshire Archaeological Journal aastakäiku 1980ndatest. Võiks öelda, et trepimademe kapi sisu on Glyni eriala peegeldus: see on maastik, kus kõik eksisteerib koos ning mille lahtimõtestamiseks läheb vaja eksperti. Kuid Glyn ei jää selle mõtte juurde kauaks peatuma, vaid jätkab üha enam ärritudes väljatrüki otsingut.

      Ta tõmbab ühe kausta mapivirnast välja, et näha, mis sellele kirjutatud on, ja nagu võiski arvata, põhjustab see varingu. Meeleheiteni viidud, laskub ta neljakäpukile, et tekkinud segadus kokku korjata, ja äkki ilmub sinna Kath.

      Pruun kitsas lõõtsmapp, mille kaanele on Kathi käekirjaga kritseldatud: Alles hoida!

      Kath naeratab talle. Glyn näeb Kathi tumedat õhukest tukka, ta silmi, seda naeratust.

      Mida teeb ta siin selle pahna keskel, millel pole temaga mitte midagi pistmist? Glyn korjab mapi põrandalt üles, jääb seda põrnitsema. Ta ei mõista, kuidas see siia võis saada. Kõik Kathile kuulunu oli ju minema viidud. Tookord. Kui ta. Kui.

      Oot­oot, pea kinni. Siin all on veel mõned kaustad, millel samuti Kathi käekiri: Retseptid. Mis ajast tegeles Kath kokandusega, taevas hoidku? Glyn avab kausta, lappab selle sisu.

      Tõepoolest, jah – väljalõiked 1980ndate lõpu ajakirjadest ja ajalehtedest, kuid huvi, nagu näha, oli üsna kiiresti soiku jäänud. Glyn uurib teist kausta, milles on arved, mitmed neist punasega märgistatud teistkordsed nõuded, mida samuti võis arvata, ning mõned pangaväljavõtted, millelt oli näha ülekulu.

      Näib, nagu oleks need Kathi asjad siia sattunud koos Glyni paberitega kogemata, maja Kathi asjadest tühjendamise ajal. Kiirustades ja hooletult läbi viidud tühjendusoperatsioon. Elaine oli vabatahtlikult nõustunud kraami sorteerima ja ära koristama Kathile kuulunud asjad. Neid siin ei olnud ta märganud. Ja nii on need siin sellest ajast saadik seisnud ja kopitanud.

      Noh, mitte just kopitanud, kuid äärtest pruuniks tõmbunud, degradeerunud nagu kõik muugi siin, nagu kõik eluta asjad ajapikku, valmistudes andma mõttetööd neile, kes tegelevad kadunud maastike lahtimõtestamisega. Lõõtsmapp on pruun, nii et selle degradeerumine ei ole nii ilmne. Glyn viskab muud kaustad põrandale ja istub trepi ülemisele astmele, pruun mapp käes.

      Ta avab selle.

      Selle sisu pole just rikkalik. Mõned dokumendid, kinnikleebitud pruun ümbrik, milles on midagi jäika. Glyn paneb ümbriku kõrvale ja vaatab läbi ülejäänu.

      Juveliiri hinnang, kui palju võiksid maksta kaherealine pärlikee ja paar pärlitest kõrvarõngaid. Algselt olid need kuulunud Kathi emale, mäletab Glyn. Kath kandis neid sageli.

      Kathi tervisekaart. Ja sünnitunnistus. Ahaa! Siin see siin on! Selle puudumine oli tookord küllaltki palju tüli põhjustanud ja seetõttu oli olnud vaja Somerset House’i minna. Abielutunnistust pole, nagu näha. Ka see oli kadunud, tekitades probleeme. Näib, et see on siiani kadunud. Probleeme see küll enam ei põhjusta.

      Kathi keskkooli lõputunnistus. Seitse õppeainet. A­hinne kõigis ainetes, välja arvatud ühes. Glyn avastab selle mõningase üllatusega. Nii­nii. Kes oleks võinud seda arvata?

      Märge mapi kaanel oli arvatavasti mõeldud Kathile endale. Ilmselt hoidis ta seal asju, mida arvas kunagi vaja minevat, kuid teadis – ta ju tundis ennast –, et nende kaotsiminek oli väga tõenäoline. Glyni valdab korraga iseenda suureks hämmastuseks kiindumuspuhang. Nüüd on ta täiesti kõrvale kaldunud väljatrüki otsimiselt, kuigi selle leidmisega on üsnagi kiire. Kiindumustunne asendub ärritusega: Kath segab tal tööd teha, mis ei olnud lubatud, nagu Kath väga hästi teadis.

      Mapis on veel viie naela eest riigilaenu sertifikaate, millel 1950ndate keskpaiga kuupäev. Ajast, mil Kath oli umbes kaheksane, taevas hoidku. Mõned tšekiraamatu kontsud, postkontori hoiuraamat, kus arvel 14 naela ja 58 šillingit, ja kimp kirju. Glyn heidab neile pilgu. Kirjad on Kathi emalt, kes suri, kui Kath oli kuusteist. Glyn ei näe põhjust nende vastu huvi tunda ja paneb need lugemata mappi tagasi.

      Jäänud on peaaegu läbipaistev kaust, mis sisaldab Kathist stuudios tehtud fotosid. Kath vaatab talle vastu läikivatelt mustvalgetelt fotodelt, ilmudes nagu päriselt. Noor Kath. Tagant valgustatud, paljastatud õlgadega Kath, pea pööratud kord ühele, kord teisele poole, pilk kaamerale suunatud või rõhutatult tagasihoidlikult langetatud, provokatiivselt naeratades või mõtisklevalt kõrvale vaadates. Need fotod pärinevad Kathi näitlejaks pürgimise päevadest, tehtud tükk aega enne, kui Glyn Kathi kohtas. Väga noor Kath.

      Glyn uurib fotosid päris kaua.

      Kath.

      Ta paneb kõik tagasi kausta. Nüüd on jäänud veel pruun ümbrik. Glyn märkab alles nüüd, et ümbrikule on midagi kirjutatud. Kathi käega. Nõrgalt, pliiatsiga.

      MITTE AVADA – HÄVITADA.

      Kellele see teine käsk on mõeldud?

      Glyn avab ümbriku. Selles on foto ja kokkumurtud paberileht. Esmalt vaatab ta fotot. Viis inimest seisavad murul, taustal puud. Kaks inimest neist, mees ja naine, on seljaga fotograafi poole. Ülejäänud kolme hulgast võib kohe ära tunda Elaine’i, nende kahe inimese vahel, kelle nägusid pole näha. Ning samas kõrval on mees ja naine, keda Glyn ei tunne.

      Üks seljaga seisjatest on Kath – Glyn tunneks kõikjal ära ta silueti, selle kehahoiaku. Too teine, keegi mees, paneb esialgu pead murdma. Tuttav, kindla peale – võrdlemisi pikad tumedad juuksed, vähemalt peajagu Kathist pikem. Veidi küürus hoiakuga.

      Glyn