Serotoniin. Michel Houellebecq
Читать онлайн книгу.
kiiresti, ma ei olnud suuteline märkama – või kui ma märgata oleksingi suutnud, siis uskuda igatahes mitte – nende võlude reaalsust, nad olid nagu Berni Oberlandi koskedest jutustav dokumentaalfilm, millele mõni somaali põgenik on netis peale sattunud. Minu päevad kulgesid aina valulisemalt, kuna polnud ühtegi käegakatsutavat sündmust ega ka lihtsalt elamise põhjust, lõpu poole jätsin ka Roussilloni aprikoositootjad täielikult saatuse hooleks; kohvikus ma enam kuigi palju ei käinud, kuna kartsin sattuda mõne paljaste rindadega indignada peale. Ma vaatasin, kuidas päike üle põrandaplaatide liigub, jõin pudelite kaupa Cardenal Mendoza brändit ja see oligi enam-vähem kõik.
Päevade talumatust tühjusest hoolimata tõdesin siiski hirmuga, et peagi on aeg koju tagasi sõita, nende mõne päeva jooksul olen sunnitud Yuzuga samas voodis magama, me ei saanud ometi eraldi tube võtta, ma tundsin, et ei suudaks anda nii kohutavat hoopi vastuvõtulaua teenindajate ja ilmselt ka kõigi teiste hotellitöötajate Weltanschauung’i pihta, niisiis peame ööpäev läbi olema justkui teineteise külge kleebitud, ja see piin kestab tervelt neli päeva. Camille’ aegadel sain selle tee läbi sõidetud kahe päevaga, esiteks sellepärast, et tema sõitis samuti, ja teiseks sellepärast, et Hispaanias ei peetud siis veel kiirusepiirangutest kinni, neil polnud veel juhiloa punktisüsteemi ja Euroopa bürokraatiasüsteemide töö koordineerimine ei toiminud ka nii hästi nagu nüüd, mistõttu välismaalaste toime pandud väiksemate rikkumiste peale vaadati üldiselt läbi sõrmede. Kui sõita kiirusega 150 või 160 kilomeetrit tunnis (naeruväärse piirkiiruse asemel, mis oli 120 kilomeetrit tunnis), siis aitas see muidugi vähendada sõiduaega, kuid ühtlasi ka sõita kauem aega järjest ja pealegi ohutumalt. Otsatutel, lõputult sirgena jooksvatel, peaaegu tühjadel, päikesest põlenud Hispaania kiirteedel, mis kulgevad läbi üdini igavate maastike, eriti Valencia ja Barcelona vahel, aga ka sisemaalt läbi sõitmine ei teinud asja suugi paremaks, Albacete ja Madridi vaheline lõik oli samuti äärmiselt nüri, Hispaania kiirteedel ei aidanud magamajäämise vastu õieti seegi mitte, kui jõid igal võimalusel kohvi ja tõmbasid sigareti sigareti järel, kui olid kakskolm tundi seda tüütut sõitu üle elanud, vajusid silmad paratamatult kinni, ainult suure kiirusega kaasnev adrenaliinitulv oleks võinud keskendumisvõimel püsida lasta, tegelikult oli see absurdne kiirusepiirang põhjustanud Hispaania kiirteedel uue surmaga lõppevate õnnetuste laine ning kui ma ei tahtnud sattuda surmaga lõppevasse avariisse – mis, tõsi, oleks võinud olla lahendus –, pidin ma nüüd piirduma 500 kuni 600 kilomeetriga päevas.
Juba Camille’ aegadel oli keeruline leida tee peal hotelle, kus oleks lubatud suitsetada, aga eelnevalt kirjeldatud põhjustel piisas meile päevast, et sõita läbi Hispaania, ning teisest, et jõuda Pariisi välja, ning me olime leidnud ka mõned dissidentlikud majutusasutused, millest üks tegutses Baskimaa rannikul, teine Püreneede Vahemere-äärses otsas Punasel rannikul ja kolmas samuti Pyrénées-Orientales’i departemangus, aga rohkem sisemaa pool, täpsemalt Bagnères-de-Luchonis, mis asub juba mägedes, ja võib-olla just viimasest, Rielli lossist, olid mulle jäänud kõige muinasjutulisemad mälestused tubade kitšiliku, pseudoeksootilise, ebamaisena tunduva sisekujunduse tõttu.
Õiguslik tagakiusamine ei olnud tol ajal nii põhjalikult välja arenenud, võrgusilmade vahel leidus veel auke, kuid ma olin ka noorem, ma lootsin, et suudan seaduslikkuse raamides püsida, ma uskusin veel oma kodumaa kohtusüsteemi, uskusin, et tema seadused on oma põhiolemuselt head, ma ei olnud veel omandanud partisanioskusi, tänu millele sain hiljem suitsuanduritesse ükskõikselt suhtuda: kui seadmelt kaas maha kruvida, piisab alarmi elektriahela katkestamiseks kahest lõikest ja ongi korras. Keerulisem on jagu saada koristajatest, kelle tubakalõhna tuvastamisel ülipeeneks teritatud haistmismeeles ei leia naljalt nõrka kohta, mistõttu sellisel juhul on ainsaks lahenduseks nad kinni maksta, helde jootraha aitab neil alati suu kinni panna, aga loomulikult läheb siis ööbimine kalliks maksma ja reetmise eest ei ole keegi kaitstud.
Esimeseks peatuspaigaks olin planeerinud Chinchoni parador’i, see oli valik, millele oli raske vastu vaielda, parador’id on üleüldse valik, millele on raske vastu vaielda, aga see oli veel eriti võluv, hotell asus XVI sajandi kloostrihoones, tubadest pääses kiviplaatidega sillutatud sisehoovi, mida ehtis purskkaev, ning kõigis koridorides ja juba fuajeeski sai istuda kaunites tumedast puidust Hispaania tugitoolides. Yuzu sättis ennast tugitooli istuma, tõstes oma tavapärasel blaseerunud ja kõrgil moel ühe jala üle teise ning avas sisekujundusele vähimatki tähelepanu pööramata nutitelefoni, olles juba ette valmis vinguma, et võrguühendust ei ole. Ühendus siiski oli, mis oli päris hea uudis, see annab talle tõenäoliselt terveks õhtuks tegevust. Ta pidi siiski püsti tõusma, väljendades selle peale muidugi teatavat ärritust, esitama ise oma passi ja Prantsusmaa elamisloa ning näidatud kohtadesse alla kirjutama, kokku tuli hotellitöötaja esitatud blankettidele panna kolm allkirja, parador’ide administratsioonis oli säilinud kummaline bürokraatlik ja tähenärijalik joon, mis ei vastanud absoluutselt läänemaailma turismikontseptsiooni arusaamale luksushotelli vastuvõtust, tervituskokteilid ei olnud nende stiil, passidest koopia tegemine aga küll, ilmselt ei olnud asi Franco aegadest saadik muutunud, ja parador’id ometi olid luksushotellid, võiks isegi öelda, et need olid luksushotelli peaaegu täiuslik arhetüüp, iga viimane kui keskaegne kindlus ja renessansiajastu klooster oli parador’iks ümber ehitatud. See äärmiselt edukaks osutunud poliitika, millele pandi alus juba 1928. aastal, hakkas täiel määral vilja kandma pisut hiljem, kui võimule tuli üks mees. Kui Francisco Franco poliitilise tegevuse mõned muud, kohati vaieldavad aspektid kõrvale jätta, võis teda pidada luksusturismi tõeliseks leiutajaks maailmas, kuid tema looming ei piirdunud üksnes sellega, hiljem pani too universaalne mõtleja aluse tõelisele massiturismile (meenutagem Benidormi! meenutagem Torremolinost! kas kusagil maailmas leidus 1960. aastatel midagigi nendega võrreldavat?), Francisco Franco oli tõeline turismihiid ja just sellena tõuseb ta kord uuesti au sisse, muide, mõningates Šveitsi hotellinduskoolides oligi juba hakatud teda uuesti väärtustama ja ka laiemalt majanduslikus plaanis oli frankismi kohta viimasel ajal nii Harvardis kui ka Yale’is tehtud huvitavaid uuringuid, milles näidati, kuidas caudillo Franco aimates, et Hispaania ei suuda ennast iial tööstusrevolutsiooni rongi külge haakida (tuleb öelda, et sellest oli riik tõepoolest lootusetult maha jäänud), oli julgelt otsustanud teha mitu hüpet korraga ning investeerinud Euroopa majanduse kolmandasse, viimasesse etappi, kolmandasse sektorisse, see tähendab turismi- ja teenustesektorisse, tagades nõnda riigile otsustava konkurentsieelise selleks ajaks, kui uute tööstusriikide töötajad, kelle ostujõud kasvab, peaksid tahtma seda Euroopas kasutada kas luksus- või massiturismi valdkonnas, igaüks vastavalt oma staatusele, kuid tuleb öelda, et esialgu ei paistnud Chinchoni parador’is veel ühtki hiinlast, meie taga ootas oma järge inglastest õppejõudude paarike, aga küll need hiinlased tulevad, nad tulevad kindlasti, mul polnud selle koha pealt mitte mingit kahtlust, ainus asi oligi vast see, et vastuvõtulauas toimetatavaid formaalsusi võiks lihtsustada, kui tahes suure asustusega ka ei võiks ja tulekski suhtuda caudillo Franco hiilgavasse panusesse turismivaldkonnas, olid olud siiski muutunud, tänapäeval oli vähetõenäoline, et külmalt maalt tulnud spioonid tahaksid tavaturistide süütusse massi sulada, külmalt maalt tulnud spioonid olid nüüd ka ise muutunud tavaturistideks, nii nagu nende juht, Vladimir Putin, esimene nende seast.
Kui olime formaalsustega ühele poole saanud, kõigile hotelli infolehtedele initsiaalid ja allkirjad alla pannud, tundsin hetkeks taas masohhistlikku naudingut, tabades hetkel, mil ma ulatasin hotellitöötajale boonuspunktide registreerimiseks oma Amigos de Paradores’i kliendikaardi, Yuzu iroonilise, et mitte öelda põlgliku pilgu; las ootab. Suundusin oma Samsonite’i lohistades meie toa poole; ta tuli mulle järele, pea ülbelt kuklas, olles jätnud mõlemad kaubamärki Zadig ja Voltaire (või Pascal ja Blaise, olen unustanud) kandvad kotid keset fuajeed vedelema. Tegin näo, et ei märganud midagi, ja niipea kui olime oma tuppa jõudnud, võtsin minibaarist ühe Cruzcampo ja süütasin sigareti – mul polnud midagi karta, kogemus oli näidanud, et suitsuandurid olid parador’ides samuti Franco-aegsed, paigaldatud, ütleme, Franco ajastu lõpu poole, ja et kõigil oli täiesti suva, tegemist oli lihtsalt hilise ja pealiskaudse järeleandmisega rahvusvahelise turismitööstuse normidele, kusjuures rahvusvaheline turismitööstus tugines illusoorsele Ameerika klientuurile, kes nagunii ei jõua iialgi Euroopasse ja veel