JUULI

      Esmaspäev, 18. juuli

      Suvevaheajani on jäänud üksainuke nädal. Paratamatult tunnen meeletut kadedust kuulsa viisiku¹ vanemate vastu – mitte vaid seetõttu, et Juliani, Dicki ja Anne’i emme ja issi sokutasid igal vähimalgi võimalusel oma põngerjad tädi Fanny ja onu Quentini kaela, vaid et tädi Fanny saatis nad pidevalt kusagile saartele ja rabadesse ja meresoppidesse, TÄIS KURJATEGIJAID JA KAABAKAID JA SMUGELDAJAID, et onu Quentin saaks rahulikult oma leiutiste kallal töötada. Olen sageli mõelnud, kas võiksin sama teha – olen ju minagi kord leiutanud ühe vägagi kihvti äpi, mis teenis mõnda aega korralikku raha, olgugi et äpimaailm on üsna püsimatu ja tänane hitt unustatakse juba järgmisel päeval, mil keegi seda enam ei osta. Olen veendunud, et võiksin triumfi korrata, kui vaid saaksin lapsed õue, suveks metsikusse loodusesse saata (selle asemel et looderdada ja küpsiseid süüa). Kui ma õigesti mäletan, ei toonud onu Quentini leiutised kunagi raha sisse, ning tema ja tädi Fanny olid vaesed ja pidid hoolitsema oma sugulaste kuratlike laste eest, mis teeb selle veel topelt ebaõiglaseks, sest tänapäeval kortsutatakse kulmu seepeale, kui saadad oma lapsed jalgratta ja võileivakorvikesega vaheaja esimesel päeval uksest välja ja ütled neile, et nad enne kooli algust koju ei tuleks. Jane on nüüd juba üheteistaastane ja seega kuulsa viisiku radadel käimiseks parajas eas. Pakkusin selle talle korra isegi välja, kui tülitsesime järjekordselt selle üle, miks ta ikka veel endale Instagrami kontot teha ei tohi, mispeale meenutas ta mulle selle plaani mitmeid ebaseaduslikke aspekte ning ähvardas võtta ühendust lastekaitsega, kui ma peaksin teema jälle arutluse alla võtma.

      Eriti suurt kibedust tunnen suvevaheaja rahaliste kulutuste suhtes, sest olen Peteriga „Kuulsa viisiku“ raamatuid lugenud, olgugi et vastu tema tahtmist, sest ta teatab mulle igal õhtul, kuidas ta palju meelsamini vaataks DanTDMi videoid, kui taluks järjekordset peatükki imelistest blaitonlikest vempudest, vallatustest ja koletute pättide nurjumistest. Jane on muidugi täiesti kategooriliselt keeldunud sedasorti titelikust tegevusest osa võtmast, nagu seda on õhtune ettelugemine, seega leidsime kompromissi, kus ta lubas ise midagi lugeda, mis minu meelest oli täiesti mõistlik pakkumine senimaani, kui ta pärast kaht peatükki kuulutas, et roheliste viilkatuste Anne on loll ja igav ja miks ta peab kogu aeg oma kujutlusvõimest jahuma, ja mina karjusin, et Jane on südametu ja kindlasti sünnitusmajas vahetusse läinud laps, sest mitte ükski minu laps ei kõneleks sedasi Anne Shirleyst. Nüüd ma lihtsalt teen nägu, et ei tea, et ta vaatab YouTube’i meigiõpetusvideoid, selle asemel et rännata mööda Avonlea lummavaid radu koos Gilbert Blythe’iga (kes, muuseas, on minu meelest endiselt täiega pandav).

      Peter seevastu ei ole veel mu õhinat samal määral rikkuda suutnud kui Jane, mistõttu sunnin teda endiselt endaga maha istuma ja Kirrini saart mööda hulkuma. Kuigi arvan, et ta on valinud keemiasõja strateegia meie lugemisseanssidest väljanihverdamiseks, sest, päriselt ka, ta peeretab tavalisest märksa rohkem, kui peab minuga maha istuma ja lugema hakkama – ja see juba tähendab midagi, rääkides lapsest, kes kunagi suure uhkusega teatas, et ajas oma peeruhaisuga õpetajal südame pahaks. Üks-kaks korda nädalas pean lugemise varem lõpetama, sest silmad jooksevad vett.

      Teoorias ei tohiks see suvi nii tihe tulla kui eelmised, sest kolm kuud tagasi võtsin vastu üsnagi kahtlase otsuse lõpetada vabatahtlikult oma tööleping. Mul olid uhked plaanid saada tippmängude ja äppide disaineriks, sest kaks aastat tagasi lõin populaarse äpi, millele panin nimeks „Miks emme joob“. Töölt sel moel ära tulemine näis oivalise võimalusena tagada endale väike rahaline põhi, kuniks järjekordse hittmänguga lagedale tulen. Kui töö lõpetasin, oli mul kamaluga geniaalseid ideid ja arvasin, et mul on vaid pisut aega vaja, et neist saaks midagi tõeliselt tulusat. Ent kui ma siis lõpuks päriselt ka püüan oma ideid mänguks või äpiks realiseerida, siis … noh, need osutuvad päris paskadeks. Muidugi võib ebaproduktiivsuses ka see oma rolli mängida, et olen väga-väga kehv kodus töötamises ja oma aja planeerimises, ning kuigi olen juba aastaid kontorist põgenemisest unistanud, leian omapäi kodus töö tegemise kaunikesti üksildase, sest kellegagi pole rääkida. Vahel igatsen isegi Jeani logistika osakonnast, kes pajatas tihtipeale pikki ja põhjalikke lugusid oma sapipõie seisukorrast. Pealegi, kui oled terve päeva üksinda kodus, sööd lõpuks ära hämmastavas koguses šokolaadiküpsiseid. Nii et lisaks oma suutmatusele saavutada Suuri Asju ja üksindustundele olen kaalus kuus kilo juurde võtnud ja ehmun iga kord, kui juhtumisi peeglist oma tagumikku silman. Tunnen end nagu mõni totakas papist lasteraamat pealkirjaga „See pole mu tagumik, see on ju liiga suur …“.

      Igatahes, kuna suvi juba hiilib nurga taga, olen broneerinud kohti spordilaagrites ja lapsehoidjaid ning teinud keerulisi lapsehoidmise diile sõpradega, et me kõik tunneksime mingit näilist rahu, kuna meie laste eest hoolitsetakse vaheajal JA saame ilma üüratuid summasid kulutamata natuke tööd ära teha. Ilmselgelt kulutame kõik nagunii üüratuid summasid, sest lastele peab suveks meelelahutust leidma ja neid peab muretsema panevalt tihti toitma, mis tekitab küsimuse, kuidas nad koolis hakkama saavad, sest seal ei saa kuldnokapojukeste kombel pidevalt toitu manguda, nokad õieli palukeste ootuses.

      Reede, 22. juuli

      Ja ongi kõik! Kogu nädala on lapsed koolist koju tuterdanud, ägisenud kapsastunud töövihikute ja narmendavate kunstitööde kuhilate all, mis kõik on täis lahke käega puistatud sätendavaid litreid, mida nüüdseks on täis ka kogu mu kodu, ja mis kõik tuleb nähtavasti järeltulevate põlvede jaoks alles hoida, sest Jane’i sõnul: „Kui minust saab kuulus sotsiaalmeedia inimene, emme, siis on sel kõigel meeletu väärtus!“ Mul on natuke raske mõista, kuidas Jane’i suvaline Van Goghi „Päevalillede“ koopia, mis näeb välja täpselt nagu iga teise lapse oma, võiks kunagi kellelegi teisele peale minu midagi tähendada, kuid mulle tundub, et kui ma midagi prügikasti viskaksin, siis trambiksin kõik nende unistused ja kogu lapsepõlve mutta. Muidugi korjan öösiti salaja sädelevaid litrikesi üles ja topin need õuekonteinerisse, ise armastavalt kinnitades, et hoian kõike hoolsalt pööningul.

      Peter on koju toonud ka vaheajaks jäetud koduse ülesande – väikese taimekese, mida tuleb elus hoida nii vaheajal kui ka tuleva aasta jooksul. Imeline. Mul pole taimedega just head suhted. Isegi kaktused kuhtuvad ja surevad minu kobanäppude all. Küsisin Peterilt, kas ta teab, mis taimega on tegu, et vajaduse korral teada, kust hädaabiasendus leida. Peter vastas abivalmilt: „See on roheline taim, emme.“ Ma pole päris kindel, kui suur abi oleks sellest, kui kammin läbi aiakeskused, võrdluseks käes kuivanud oksake. Võib-olla on see mulle paras karistus, sest kui mina olin üheksa-aastane, lasin meie klassi hamstri vabadusse, kui too nädalavahetuseks minu hoolde jäeti, pärast seda sundisin ema linna igat lemmikloomapoodi läbi tuuseldama, et leida sobiv asendusloom, sest Hannibal ei andnud end enam eales näole. Ema vandus, et kuulis teda veel aastaid ringi sahistamas, kuid kahtlustan, et see oli vaid selleks, et mu nutmisele lõpp teha, sest mingi hetk avastasin Alphonso, ema õela siiami kassi, mõnuga limpsamas midagi, mis meenutas hirmsasti hamstrikarva, kusjuures kass paistis endaga jube rahul olevat.

      Esmaspäev, 25. juuli

      Vaheaja