Mõned kummalised naised. Toomas Vint
Читать онлайн книгу.
aga sain viimasel hetkel sõnasabast kinni ja küsisin hoopis asjalikult: „Palju te akti poseerimise eest võtate?”
Hetkeks oli ta kimbatuses, siis ütles kohmakalt kiirustades: „Kolmkümmend eurot võiks olla.”
„Kas tunni eest?”
Naine noogutas. Ta pearätt liikus üles-alla ja see paistis noogutamise moodi ning ma mõtlesin, et see on ju odava litsi tunnihind.
„Vaatame kõigepealt, kas te sobite?” jätkasin kord alustatud asjalikul toonil ja keerasin ukse uuesti lahti.
Minu ateljee koridori sisse astudes valdab külastajat kõhedus. Pime koht, kus võib sinuga ei-tea-mis juhtuda, siis klõpsatakse käsikaudu lülitit ja valgus toob nähtavale ilmetu tapeediga kaetud ahta kolme uksega ruumi, millest üht ehib väike plakat kunstnik Kaido Ole pildi ja hoiatava tekstiga: Kas sa oled juba elektri eest tasunud? Seejärel tuleb jälle pime ja hirmutav koridor, mille lõpustki ei paista valgust, ja kui tuli viimaks põlema pannakse, tuleb minna mööda kitsukest rada, mis on kahele poole seina äärde asetatud suurte lõuendite vahel käimiseks jäetud.
Kui ateljeesse sisse astume ja juba hämaraks muutunud ruumi laevalguse põlema klõpsutan, vilksan kiire pilgu, et näha külalise esimest reaktsiooni. Tavaliselt väljendab see imestusega segatud uudishimu. Tuntav värvi ja tärpentini lõhn saadab avanevat vaatepilti, mis koosneb keset tuba laiutavast molbertist, kus on lõuendil midagi valmimas, ja seinte äärde ning riiulile paigutatud mitmetest valmis tööde kuhilatest. Seejärel saab külaline hämmastunult ahhetada põrandal vedelevate maalilappide, värvide ja pintsleid täis nõude mõeldamatu kaose üle. On mulje, et sellest segadusest ei saa kunagi midagi vajalikku leida, kuid tegelikus elus on vastupidi – just sealt saab kunstnik kohe ja kiiresti otsitava kätte.
Mu seekordse külalise näost ei saanud midagi välja lugeda. Ta justkui ei näinud talle tundmatut ja kindlasti harjumatut paika, või ei osanud ta seda vaadata. Ma olen mitmel puhul rõhutanud, et suur osa inimestest käib ringi justkui kinniseotud silmadega või siis näeb ümbrust üksnes üldmõistetena ja alles kunst õpetab neid õigesti nägema. Märkama üksikasju. Igatahes seda naist iseloomustas mind jahmatav huvipuudus või siis täielik apaatia ja ma ei saanud aru, mis imelik hetkeimpulss pani mind seesugusega tegemist tegema.
Ütlesin: „Võtke mantel maha,” ja ulatasin riidepuu. Ma pidin ta üle vaatama – ju mingi uudishimu mind selleks kannustas. Mõtlesin, et kui ta vähegi sobib, siis võib teda mõnes põnevas asendis pildistada ning selle eest talle raha anda. „Kaastunnet äratav õnnetu naine,” otsustasin endamisi. Kui sellist maalida, siis pole erilist muret pildi nime leidmisega.
Kuid sentimentaalne pealkiri ei hakkaks mulle kunagi meeldima.
Panin lisaks laevalgusele veel paar reflektorit põlema ja tugevas valguses nägi mu boheemlik ateljee õige jube välja. Peaks ükspäev korra majja lööma, mõtlesin oma igapäevast mõtet, aga siis, täiesti ootamatult, tärkas minus huvi … Naine polnudki enam ebamäärane kaltsukubu, nagu seal koridoris välja nägi. Ta oli silmatorkavalt kena kehaga, kuid mu pilku paelus esmalt veider tõsiasi, et tal olid botikud paljaste jalgade otsas, mis oli praeguse aastaaja kohta üsnagi kohatu, ja seejärel nägin armi, mis üht näopoolt halastamatu jõuga moonutas, tekitades ebamugava, et mitte öelda eemaletõukuva mulje.
Ent ta keha paistis ühe kunstniku jaoks vägagi inspireeriv olevat.
Naine seisis keset ateljeed ja ma uurisin teda mitme nurga alt. Riided varjavad küll keha ebakohti, kuid samal ajal saavad reeta võlusid. Kaunist keha on peaaegu võimatu ära peita. See keha, mida ma nüüd nägin, oli vabanenud pingest, mis oli mantlis naist ennist painanud. Taipasin, et ta teab, mida ma vaatan ja teab selle väärtust. Äkki ta ongi professionaalne modell?
Lülitasin veekannu sisse. „Kas teen teed või kohvi? Paistab, et me saame kaubale. Aga mul läheb veel üksjagu aega.”
„Kohvi tahaks,” ütles ta ja ma tajusin hääles kergendust.
Lasin tal istuda kamina ette diivanile ja pakkusin kuivatatud puuvilju: ploome, viigimarju, rosinaid. Ma arvan, et just need aitavad kustutada mind alatasa piinavat magusaisu paremini kui muud maiustused. Ma ei ole nende kasulikkuse üle juurelnud. Ega hakkagi juurdlema.
Kustutasin tugeva valguse ja laelambi hämaruses oli nüüd tunne, et ateljee on ühtäkki millestki vajalikust ilma jäetud. Samal ajal sulas mu modell ümbrusesse, muutus justkui nähtamatuks, välja arvatud suu, kuhu ta viigimarja pistis. Veetlevate, isegi kergelt värvitud huulte keskel paistis must auk.
See oli hambutu suu.
Mind tegi rahutuks, isegi ärevaks, mulle aimamatu põhjus, miks nii kaunis suus ühtäkki hambaid ei ole.
Naine võis olla kolmekümnene, isegi vanem, sest kõvasti rikutud nägu ei saanud vanusest täit tõtt rääkida. Tihtipeale nägu ei lobisegi elatud aastatest, hoopis kael ja käed pihivad reetlikult tõsiasju. Kord nägin naist, kelle nägu oli kaetud tiheda kortsuvõrguga – ja see oli vana naise nägu, aga ta veatu, ilma ainsagi vananemismärgita keha kuulus paarikümnesele. Võta siis kinni, kellega on tegemist.
Mu Fuji fotoaparaadil oli parajasti sees 8 GB mälukaart ja täis akud – sellise aparaadiga võis sadu pilte teha. Kui naise keha vähegi kannatab, saab materjali mitme maali jaoks. Tihtipeale on nii, et modelli juhuslikult võetud poosi väljendusrikkus inspireerib kunstnikku fooni leidma ja pilti mõtestama, kuigi minu maalidel on tavaliselt just foon kõige olulisem ja figuur sobitub sinna otsekui lisand. Mäletan, et kui mul oli näitusel „Naine mereäärses metsas”, siis kirjutas keegi kriitikutest, et Toomas Vindi maastikel võib esiplaanil olla naine, koer, traktor või kraana, aga miski neist objektidest ei kõneta vaatajat. Hoopis tundlikult maalitud maastik on see, mis köidab ja teeb kunstitöö meeldejäävaks.
Lükkasin ateljees laiutavad asjad seinale lähemale ja sain nii kesk põrandat paraja tegutsemisruumi. Kui kohvi peale vett valasin, märkasin naise kaunite sõrmedega käsi. Need olid hoolitsetud, kuigi küüsi polnud lakitud. Need olid käed, mis polnud ealeski teinud füüsilist või mingit raskemat tööd. Taipasin, et olin kogu aeg püüdnud naist kuskile paigutada. Tema jaoks sobivat lugu välja mõelda. Ent siiamaani nägin tulutut vaeva.
„Saame siis tuttavaks, minu nimi on Toomas,” sõnasin reipa sõbralikkusega ja sirutasin käe. Sel hetkel ma tõepoolest ei tahtnud midagi rohkemat kui naise kätt puudutada. Ma ei teadnud, miks see tundus tähtis olevat.
„Svetlana,” ütles ta vaikselt ja andis mulle käe, mis oli lõtv. Jõuetu ja tahtetu.
Nagu elutu, mõtlesin pettudes, kuid samal ajal, mida ma ootasin? Ma ei osanud seda sõnastada. Ja ega olnud tarviski. Kaussi, kus olid kuivatatud puuviljad, oli jäänud põhja peale üks mustendav ploom. Mul hakkas kurb, et polnud külalisele midagi muud pakkuda, ent siis muutusin rõõmsamaks: „Te pange kohvi sisse mett, see on hea mesi. Mitte poest, vaid korraliku mesiniku käest ostetud.”
Ta ei öelnud seepeale midagi, võttis lusikatäie ja pistis selle oma hambutusse suhu. Tundsin sundust temaga kohvi kõrvale juttu ajada, aga midagi sobivat ei tulnud pähe. Naise, õige jah – Svetlana, õlgadeni ulatuvad ebamäärast värvi juuksed varjasid vigastust ja nii paistis suu juurde tõstetud valge kohvitassiga nägu õige armas.
„Naine võilillepõllul kohvi joomas” võiks ühe pildi nimi olla, mõlkus mul mõttes.
Oli aeg tööle asuda. Ateljees polnud sirmi, mille taga ta oleks saanud lahti rõivastuda, seetõttu võtsin kapist saunalina ja näitasin, kus koridoris vannituba asub ning jäin ootama.
Ukse kõrval oli kaks kilekotti. Üks paistis olevat täis, teine aga pooltühi. Ma mõtlesin, et ei teeks paha veidi nende sisse piiluda. Ega säherdune teguviis kena ei ole, vähemalt minu kodune kasvatus poleks lubanud oma nina võõrastesse asjadesse toppida. Kuid samal ajal oli keegi võhivõõras vannitoas end riidest lahti koorimas ja ma võiksin temast ikka üht-teist teada. Tegin mõned kiired sammud ja haarasin ühe kottidest. See oli kahtlaselt kerge, aga seda, mis seal sees oli, poleks ma eales ära arvanud.