Miinus kaheksateist. Stefan Ahnhem
Читать онлайн книгу.
itsitades koos ülejäänud tüdrukutega. Kui poiss selle peale mõtlema hakkas, oli Alexandra ainus, kes teda kunagi tüüdanud polnud. Ta polnud kellelegi rääkinud, mida ta tunneb, aga midagi ta tundis. Ja salaja kahtlustas ta, et sama kehtib tüdruku kohta, kuna alati, kui nende silmad kohtusid, pööras too kohe pilgu ära. Täpselt nagu praegugi.
Alexandra seisis koos paari nõmedikuga oma klassist eemal grafitimüüri ääres ja kuigi ta polnud kunagi aega võtnud, oli poiss kindel, et tüdruk polnud varem nii kaua silmsidet hoidnud.
Tunne oli nii tugev, et ta pidi kõvasti vaeva nägema, et mitte ise esimesena kõrvale vaadata. Mida see tähendas? Kas see oli kutse temaga rääkima minna? Tüdruk paistis rõõmus. Aga mida ta ütleks? Ja mida poiss tema sõprade suhtes peaks ette võtma?
Siis murdus nõidus. Mitte salajase pilkudemängu pärast, vaid seetõttu, et poisi telefon helises, vaigistades Lemmy tema kõrvaklappides.
Theodor ei pidanud isegi ekraani vaatama, et teada, kes see oli. Muidugi ta helistab ja katkestab selle hetke.
„Tšau,” ütles Theodor püüdlikult neutraalsel toonil, millest pahameel läbi imbus.
„Tere, Theodor, isa siin. Kuidas läheb?”
„Hästi.”
„Tore. Ja su teraapia, kas see läks hästi?”
„Tavaliselt.”
„Millest te rääkisite?”
„Isa … See on tema ja minu vaheline asi, sa tead seda.”
„Jah, aga see pole nii, et sa ei või sellest rääkida. Kui sa tahad, ma mõtlen.”
„Ma ei taha.”
„Ei, ei, olgu. Täiesti teisel teemal: sa tead, et emal on homme õhtul Dunkeris avamispidu? Tahtsin lihtsalt veenduda, et oled hiljemalt kuueks seal kohal.”
„Kas ma pean?”
„Jah, sa pead. Ja ma mõtlesin ka, et peaksime teda üllatama reisiga Kopenhaagenisse sel nädalavahetusel.”
„Oota, kas see tähendab, et mina pean ka tulema?”
„Jah, see tuleb lõbus. Tead ju küll: peatuda hotellis, käia tivolis, süüa neid punaseid hot dog’e.”
Theodor isegi ei üritanud oma ohet varjata. „Kuule, ma ei saa. Mul on järgmisel nädalal kolm testi, pean koju jääma ja õppima.” Ainult esimene osa sellest oli tõsi. Aga Theodor jääks pigem üksinda koju ja teeks koolitöid kui veedaks terve nädalavahetuse oma perega.
„Okei, okei, räägime sellest veel täna õhtul. Võibolla ma saan sind aidata. Aga hea kuulda, et terapeudiga läks hästi.”
Theodor lasi vaikusel enda eest rääkida ja kolm minutit hiljem, pärast kohustuslikku loba mitte millestki sai ta lõpuks kõne lõpetatud ja lasi taas Lemmyl kõlada.
3
EINAR GREIDE RÜÜPAS oma auravat rooibose teed, mida ta oli terve hommiku potis tõmmata lasknud, saavutamaks seda eriti rikkalikku maitset, mida ainult Celestial Seasonings’i Madagascar Vanilla pakkuda võis. Kell Helsingborgi haigla all asuvas kohtuekspertiisi meditsiini osakonnas teatas, et oli aeg kohvipausiks, ja kuigi Greide pidas kohvipause mõttetuks, ei olnud tal ka muud targemat teha kui kontrollida, et ta tee oleks täiuslik.
Oli alles kolmapäev ja siiani oli nädal välja pakkunud kolm väga iseenesestmõistetavat surma põhjust – arstide otsused, et need lahkamised on vajalikud, olid olnud maksumaksja raha raiskamine. Aga Greide oli oma kohustusi täitnud, nagu nõutud, ja kritseldanud aruannetesse juba ammugi ilmselged vastused. Peale selle oli tal olnud aega, et oma vanast arvutist vanad e-kirjad kustutada, kontorit koristada ja vahetada paar Woodstocki plakatit välja uuemate trükiste vastu, mille ta Franziga Berliinis käies oli ostnud: vanad VW bussid, mis olid kaetud värviliste lilledega. Küsimus oli, kuidas leida tegevust kaheks ja pooleks tunniks, mis pärast kohvipausi tema vahetuse lõpuni oli jäänud. Rääkimata tervest neljapäevast ja reedest.
Alates 2010. aasta suvest ei olnud tööl juhtunud midagi, mis temas tõelist huvi oleks äratanud, ja sellest oli juba peaaegu kaks aastat möödas. Mitte et ta kellelegi halba sooviks. Pigem vastupidi. Asi oli lihtsalt selles, et ta oli juba igavusest meeleheitel. Greide tundis end nagu jõusaali narkar, kellel on kuueks kuuks trenni tegemine ära keelatud. Ta aju oli laisaks muutunud ja täielikult kokku kuivamas. Kaks aastat tagasi oli terve klassitäis minema pühitud ja ta oli nii palju punupatse teinud – üks iga ohvri kohta –, et lõpuks nägi ta välja nagu valge Snoop Dogg. Nüüd rippusid ta juuksed lõdvas hallis hobusesabas ja ta oli hakanud tõsiselt kaaluma selle maha lõikamist.
Greide kolleeg Arne Gruvesson oli võtnud kogu ülejäänud nädalaks tasulise puhkuse. Tal ei olnud aega isegi korralikuks kohvipausiks, kui ta juba tormas leeripeo või millegi selletaolise tähistamiseks sisseoste tegema. „Kena sinust, et mind asendada saad!” oli Arne koridorist hüüdnud ja lisanud, et hoiab telefoni läheduses juhuks, kui midagi peaks juhtuma.
Nagu Greide helistaks Arnele, kui midagi peaks juhtuma. Nagu tal tuleks kunagi mõttesse sellele luuserile helistada. See, kuidas Arne oli üldse suutnud patoloogiks saada, oli müsteerium, mille lahendamisest Greide ammu loobunud oli. „Hooletu” oli ta teine nimi.
Rääkimata „lohakast” ja „täiesti väärtusetust”.
See oli pigem reegel kui erand, et Arne jättis midagi märkamata.
Enamasti oli see mõni detail, mis otseselt tema tulemuslikkust ei mõjutanud. Selleks ei pidanud olema geenius, et lugeda surma põhjuseks ekstreemset peatraumat ja sisemist verejooksu või läbistatud kõhuõõnt, kui tegemist oli autoõnnetusega.
Aga aeg-ajalt jäi Arnel märkamata midagi palju olulisemat.
Nagu tookord kaks aastat tagasi, kui ta oli keset käimasolevat juurdlust eeldanud, et üks paljudest Torgny Solmedali ohvritest oli hukkunud tavalises autoõnnetuses, kuigi naise mõlemad silmad olid nii suures ulatuses põlenud, et see ei oleks mitte mingil juhul saanud olla õnnetus. Tegelikkuses oli naise silmade vigastus põhjus, miks ta üldse õnnetusse oli sattunud.
Ja täna olid nad saanud värske liiklussurma, millele oli eelnenud tähelepanuväärne tagaajamine läbi kesklinna, enne kui autoroolis olnu sadamakai ääres merepõhjas oma lõpu leidis. Muidugi, justkui oleks jumal ise seda iroonilist mängu juhatanud, oli keha maandunud Arne Gruvessoni laual, samal ajal kui Greide oli olnud hõivatud väga põneva juhtumiga, milleks oli Gerda Nilsson, vanus üheksakümmend neli.
Tema sees oli juba terve pärastlõuna idanenud üks mõte, aga alles nüüd puhkes see õide. Ja miks mitte? Lõppude lõpuks ei olnud Greidel midagi paremat teha, nii et ta luristas oma viimase tilga jahutavat rooibose teed alla ja lahkus puhkeruumist.
Kõik oli täpselt nii, nagu ta oletas. Toksikoloogiaaruanne näitas vere alkoholisisalduseks 0,275 promilli, mis toetas teooriat, et joobes juht kaotas auto vette plartsatamisel teadvuse ja uppus. Teooriat näisid kinnitavat ka ulatuslikud näovigastused. Greide arvas, et täpselt nii see oligi juhtunud, aga jällegi polnud tal midagi paremat teha.
Greide viibutas oma turvakaarti, avas surnukuuri ukse ja hingas sisse jahedat kuiva õhku, lähenedes jahutatud sahtlitega seinale. Ta avas selle, mille Gruvesson oli märgistanud nimega Peter Brise ja kuupäevaga. Kohe oli teda jahmatanud see, kuidas mõlemad jalad olid konksu tõmmatud, looteasendisse, nagu koolnukangestus oleks ikka veel jäsemetes olnud, kuigi külm vesi pidanuks keha jäikust vähendama.
Greide märkas ka, et keha tundus olevat suhteliselt vigastamata. Eriti kui arvestada, et auto pidi vett olema tabanud küllaltki suurel kiirusel. Turvavöö ei olnud jätnud vasakule õlale isegi jälge, mis oli peaaegu alati kõikide tugevate kokkupõrgete puhul, eriti juhtudel, kus turvapadi ei olnud avanenud – seda juhtus sagedamini, kui võiks arvata. Muidugi ei olnud turvapadja seisukord praegusel juhul midagi sellist, mille uurimiseks Gruvesson