Reis armastuseni. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
seda ei tulnud.
Shana ja tema isa pidid alatasa kuulama naabrite nördimusavaldusi selle kohta, et neil ei paistnud olevat lootustki saada kutset Brooke Halli.
„Ma usun, et majas on juba suuri ümberkorraldusi tehtud,“ väitis üks nende sõpru. „Ja markii korraldab oma Londoni tuttavatele nädalavahetustel pidusid. Kuid ehkki mina saatsin talle oma visiitkaardi nagu ka paljud teised siinkandis, ei ole ta vastanud ega meid kuhugi kutsunud.“
See ajas kohalikud markii suhtes kaunikesti turri.
Shana oletas, et küllap pidas noor markii maakonna rahvast lihtsalt igavaks, sest lord Hallam ja tema tütar ohkasid nii mõnigi kord, kuuldes tõllarataste vurinat maja ees.
Nad teadsid, et kohe katkestatakse nende töö lordi autobiograafiaga ja selle asemel on nad sunnitud kuulama portsu kuulujutte ja kaeblemisi, mis polnud ei huvitavad ega ka olulised.
„Markii asemel paneksin mina sissesõidutee algusesse sildi „Ei ole kodus“,“ lausus Shana kord isale. „Sel juhul inimesed ei solvuks nii hirmsasti, et ta keeldub neid vastu võtmast.“
„Ega vaest mehikest saagi süüdistada,“ kostis isa selle peale. „Ta on noor ja sa pead ju isegi tunnistama, mu kallis, et meie üleaedsed pole just kuigivõrd põnevad.“
Lord Hallam mühatas naerda ja lisas: „Tõtt-öelda ajaksin ma parema meelega juttu vana Bobiga. Tema on minu meelest palju huvitavam.“
Shanagi naeris, sest ta sai väga hästi aru, mida isa mõtles.
Nüüd aga seisis neiu silmitsi hoopis uue ja huvitava probleemiga.
Ta mõistis igati Bobi elevust. See saladuslik mees, kelleks markii oli nüüdseks saanud, pidi tulema tema kõrtsi sööma.
Niisugusest sündmusest oleks külarahvas pooleks aastaks keelepeksuainest ammutanud.
Kahtlemata suur au Bobile ja väga hea reklaam Roosile ja Kroonile.
„No keegi peab ometi leiduma, kes saaks aidata,“ ütles ta.
„Nii viimasel minutil ei leia kedagist,“ kostis Bob. „Ainus naisterahvas, kes oskab peaaegu sama häste süüa teha kui minu provva, töötab naaberkülas. Ta tuleb tagasi alles õhtupoolikul.“
„Mis kell seltskond saabub?“ uuris Shana.
„Tema lordlik kõrgus ütles, et me ootaksime neid kohe pääle lõunat. Mida ma neile nüüd pakun? Siin on ainult Winnie, kes ei oska isegi muna keeta, ilma et see läheks kõvaks kui kahurikuul.“
Shana turtsatas lõbustatult ja lausus siis: „No sel juhul ei jää muud üle, kui ma aitan ise.“
Bob põrnitses talle otsa.
„Misasja te nüid ütlesite, preili Shana?“
„Ma ütlesin, et ma valmistan ise lõunasöögi, kuid te peate lubama, et ei ütle markiile, kes ma olen. Me papaga pole talle visiitkaarti saatnud, sest ta nii ilmselgelt ei soovi külalisi.“
„Teie valmistate mulle lõuna, preili Shana?“ kordas Bob aupaklikult.
„Mind peetakse üsna heaks kokaks. Valmistan tihtilugu papale tema lemmikroogi, mida ta naudib Prantsusmaal ja Itaalias.“
„Jumal õnnistagu teid,“ kogeles Bob. „Ma... ma ei oska muud öelda. Ma pole kunagi niisugust lahkust tunda saanud... kuigi ma muidugi oleksin pidanud seda ootama... teie isa... tütrelt.“
Siis Bobi hääl murdus ja silmi kerkisid pisarad.
Shana võttis kübara peast ja haaras köögiukse küljest nagist puhta põlle.
Ta uuris Bobi käest, mida oli lõunaks tellitud, ja nägi, et proua Grimes oli juba osa roogi ette valmistanud ning sahvrisse viinud.
Shana käskis Bobil suurema tule pliidi alla teha ja läks söögituppa, kus teenijatüdruk Winnie põrandat pühkis.
Tüdruk oli umbes kuueteistaastane ja väga napi aruga.
Varem töötas Bobi juures palju aastaid üks vanem teenijanna, kuid too abiellus ootamatult ühe külastajaga ja elas nüüd teises külas.
Shana õpetas Winniele, kuidas lauda katta, ja mõtles endamisi, et peab pärast kindlasti üle kontrollima, kas tüdruk on kõik õigesti teinud.
Seejärel läks ta tagasi kööki.
Tema lordlik kõrgus oli tellinud õigupoolest üsna lihtsa lõunasöögi.
Alustuseks karrikastmes munad, mis ootasid juba kastrulis keetmist. Siis neerupirukas parimast veiselihast koos köögiviljadega ja lõpuks juustuvalik.
Markii oli saatnud ka suurepäraseid veine ja vähemalt nendega võis Bob ise tegelda.
Shana meelest oli see tõtt-öelda päris lõbus, et just tema saab markiid oma silmaga näha. Siiani polnud sama hästi kui mitte keegi maakonnas talle poolt pilkugi heitnud.
„Ta jätab endast ülbe mulje,“ ütles neiu endale.
Vast polnud siiski aus anda hinnangut enne silmast silma kohtumist.
Shana mõtles, et nüüd on tal midagi põnevat rääkida, kui isa koju tuleb.
Kui markiil pole aimugi, kes Shana tegelikult on, siis pole ka kellelgi teisel vaja juhtunust teada.
Kõik sai valmis selleks ajaks, kui kellaseierid baaris kaheteistkümnendat lõunatundi näitasid.
Viimase poole tunni vältel olid nad kuulnud kaugusest püssilaske ja jäi mulje, et seltskonda saadab hea jahiõnn. See polnudki üllatav, oli ju Bob teadnud väita, et Kilbrooke’i valduste selles nurgas polnud palju aastaid jahti peetud.
Veidi aja pärast aknast välja vaadates nägi Shana tagahoovis metsavahte, kes tassisid rikkalikku saaki.
Nende kannul tulid kütid ise, kes sisenesid tagauksest, kus Bob neid lävel ootas.
„Tere hommikust, milord,“ kuulis Shana teda lausuvat. „Loodetavasti oli teie jaht edukas.“
„Tõepoolest oli edukas,“ vastas võõras mehehääl. „Ja uskuge mind, me oleme väga näljased. Kas lõuna on valmis?“
„Ma mõtlen, et ehk tahaksid ärrased kõigepäält keelekastet,“ pakkus Bob. „Ma korkisin lahti teie lordliku kõrguse saadetud pudelid.“
„Siis me tõesti joome,“ nõustus markii.
Tal oli sügav ja selge hääl, kuid Shanale tundus siiski, nagu see kõlanuks veidi jahedalt ja kõrgilt.
„Ära nori,“ noomis ta ennast mõttes.
Isa oli aastaid tagasi õpetanud teda inimesi analüüsima. Ta oli öelnud, et tütrel on vaja jälgida mitte üksnes seda, mida öeldakse, vaid ka kuidas öeldakse.
Shana oli õppinud heaks inimesetundjaks nagu isagi, kellele see oskus oli diplomaadiametis igati kasuks tulnud. Lord Hallamile oli inimese tõeline iseloom teada juba enne, kui too suu avas.
„Ma olen kindel, et markii on sama upsakas, nagu räägitakse,“ mõtles neiu.
Ta juba ootas seda hetke, mil ta meest näeb.
Polnud mõtet usaldada toidu serveerimist Winniele, sest tüdruk ajaks kindlasti midagi nässu.
Seepärast otsis Shana pärast söögivalmistamise lõpetamist teise puhta põlle ja tõmbas ülle. Õnneks varjas see tema hästiistuva ja üsnagi kalli kleidi.
Isa oli alati rõhutanud, et tütar peab kandma riietust, mis „raamib tema ilu“.
„Liiga paljud naised arvavad, et pole vaja end parimast küljest näidata, kui neid keegi ei näe või kui nad on ainult perekonnaringis,“ manitses lord Hallam.
Tema silmis oli väga hell pilk, kui ta lisas: „Mu kullake, ma tahan sind iga päev imetleda täpselt niisamuti, nagu sa läheksid Buckinghami