Originaali tiitel:

      Margaret Moore

      A Marriage of Rogues

      2017

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Stella Sägi

      Korrektor Inna Viires

      © 2017 by Margaret Wilkins

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11393

      ISBN (PDF) 978-9949-84-491-3

      ISBN (ePub) 978-9949-84-932-1

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Autori märkus

      Sageli küsitakse minult, kust on pärit mu ideed. „Kelmide abielu“ puhul võiks küsida lisaks: kui kaua mul see mõte on olnud?

      Vastus: juba aastaid. Sõna otseses mõttes. Aastaid.

      Tegelikult on see mõte olnud mul juba nii kaua, et ma ei mäletagi, millal mul tekkis ettekujutus kangelannast, kes astub kangelase ette ja lausub põhimõtteliselt nii: „Sa võitsid endale mu kaasavara, nüüd saad ka pruudi.“

      Miks läks nii pikalt aega, kuni see mõte raamatuks vormus? Ma kirjutasin küll sel teemal ühe versiooni, edutu novelli. Panin selle kõrvale ja kirjutasin teisi lugusid. See mõte aga ei kadunud kuhugi ja mul oli ülimalt hea meel kasutada võimalust uuesti proovida, sel korral aga mõlkus mul meeles täispikkuses raamat.

      Siis juhtus mu elus üht-teist mitte ainult ühe, vaid kahe suurema meditsiinilise eriolukorra näol meie peres. Kaks raamatu algust läksid aia taha ja ma arvasin, et sellele loole on saatusest määratud mitte kunagi ilmavalgust näha. Tänu väga mõistvatele toimetajatele sain siiski aega kriisidega toime tulla ja alustada uuesti. Lõpuks arvan ma, et see lugu on paremgi kogu selle aja ja jõupingutuste tõttu, mis olid vajalikud raamatu küpsemiseks.

      Ma loodan, et te naudite Devi ja Thea armastuslugu. Nad on oodanud pikalt, et jõuda õnneliku lõpuni!

      Pühendatud meie pere uusimatele liikmetele.

      Nad juba rikastavad meie elu mitmelgi viisil.

      Esimene peatükk

      Cumbria, Põhja-Inglismaa, aastal 1814

      Sir Develin Dundrake tõusis oma maamaja kabineti kirjutuslaua tagant vandesõnu pomisedes järsku püsti. Ta sammus üle tammepaneeltahveldisega toa terrassile avanevate klaasusteni, jälgides hämmeldunult üksikut naist, kes marssis mööda munakiviteed Dundrake Halli poole. Otsustades tema inetu riietuse ja kindlameelse oleku põhjal, pidi naine olema keegi kohalik sehkendaja, kes on nõuks võtnud paluda heategevuslikku annetust. Miks muidu söandaks selline olevus jahedal ja udusel sügishommikul seda teekonda ette võtta? Ja kas ta siis ei teadnud, et härrastemajale tuleb ligineda aia poolt?

      Ükskõik kes naine oli ja mida ta soovis, polnud Develinil tuju lasta end ahistada võimukal naisterahval, olgu tolle ettevõtmine nii üllas kui tahes. Ta oli juba andnud märkimisväärseid rahasummasid heategevusasutustele, mille oli ise valinud, ja ta polnud juba mitu ööd korralikult maganud.

      Develin vaatas uuesti välja, et näha, kus naine on – ning peaaegu võpatas ehmatusest. Naine seisis täpselt terrassiuste taga ja vaatas Develini kabinetti nagu kummitus.

      Üllatavalt noor ja mitte just eriti inetu kummitus, hoolimata tollest jubedast sõnnikukarva mantlist ja loppis õlgkübarast.

      Develin sammus uste juurde ja tõmbas need lahti. „Kes te olete ja mida te tahate?“ nõudis ta.

      Noor naine astus üllatusest ahhetades sammukese tagasi, tunnistades nii Develini üleolekut, või nii too arvas, kuni naise mitte päris ilutule näole ilmus kindlameelne otsustavus. Tema kaarjad pruunid kulmud tõmbusid tinahallide silmade kohal kipra, kitsa nina sõõrmed läksid puhevile ja täidlased huuled tõmbusid kriipsuks, enne kui ta vastas ootamatult tugeval häälel: „Tere hommikust, Sir Develin. Ma eeldan, et te ikka olete Sir Develin Dundrake.“

      „Külalised peaksid sisenema eesuksest,“ vastas Develin, püüdmata pisutki olla viisakas või vastata otsekoheselt naise küsimusele.

      „Kas mul on au kõnelda Sir Develin Dundrake’iga?“

      Kas naise hääles oli pilget? „Jah, mina olen Sir Develin,“ vastas ta napilt ja veidi viisakamalt. Kui naine oli siin heategeval eesmärgil, oli Develinist vale olla ebaviisakas, isegi kui naine ei järginud etiketireegleid.

      „Ma palun vabandust, et ei sisenenud peasissekäigust,“ vastas noor naine toonil, milles polnud ei süümepiinu ega kahetsust. „Ma kavatsesin kõndida maja ette, enne kui teid silmasin. Arvestades, et mul on teie juurde asja väga isiklikus küsimuses, otsustasin, et see poleks vale, kui kõnelen teiega otse ja eraviisiliselt.“

      Kahtlemata oli naine nii otsustanud. Ta näis olevat tulvil üksnes otsustavust ja see ei tulnud talle paraku kasuks. Develini isa oli samuti olnud otsusekindel. Ja mis puutus isikliku loomuga asjusse, siis Develin polnud eales varem seda naist näinud, selles oli ta kindel. Ta mäletaks neid suuri silmi ja täidlasi huuli, kui muud mitte.

      Naises oli siiski midagi tuttavlikku...

      „Kas ma võin sisse tulla?“ küsis ta. „Või kui te jääksite pigem sinna, kus olete, siis pole ma vastu. Siiski pean ma teiega, Sir Develin, täna kõnelema ja ma teen seda kas teie aias või teie majas.“

      Ükskõik kui kindlameelne too naine ka oli, võiks Develin lasta ta hõlpsalt oma valdustest ära viia ja süüdistada ka loata sinna tungimises.

      Ometi ei teinud ta seda. See, mida Develin tegi, üllatas teda siis ja alati hiljemgi. Ta tegi terrassiukse laiemalt lahti ja astus kõrvale, et lasta naisel siseneda.

      Noor naine astus Develini kabinetti ja jäi seisma marmorkamina ette. Selle kohal rippus Develini isa portree ja naine silmitses seda justkui lummatuna. Sir Randolf Dundrake’i oli maalitud istuvana kirjutuslaua taga, mis ikka veel valitses seda tuba; tema üks käsi oli tõmbunud rusikasse, teine lebas raamatul, ehkki ta polnud lugenud ühtegi raamatut pärast seda, kui oli umbes kolmkümmend aastat enne portree maalimist kooli lõpetanud. Ainuke taust portreel oli tume kardin, mis tõi Sir Randolfi kahvatu karmi näo maskina esile. Tema mustad juuksed olid tihedad nagu ta pojalgi ja kõrgelt laubalt üle pea kammitud. Tal olid samasugused pruunid silmad ja jõuline lõug nagu ka ta pojal, ent tänu jumalale polnud Dev pärinud isa kitsaid huuli ja laia nina.

      Noor naine pöördus Develini poole. „See pole teie.“

      „Ei, ei ole,“ kinnitas Dev, mõeldes, kas peaks kõlistama ülemteenrile. Võib-olla oleks targem, kui ruumis on veel keegi.

      Develin hakkas kellanööri poole minema.

      „Mina olen leedi Theodora Markham.“

      Tule jumal appi! Püüdes rahustada oma äkitsi kiiresti põksuvat südant, hingas Dev sügavalt