Valede kataloog. Inglise aed. Tõnu Õnnepalu
Читать онлайн книгу.
eile lugema David Šahari “Tema majesteedi agenti”. See on erakordselt haarav. Istusin mere ääres päikese käes, neemel, päike küll juba vajus, aga ei saanud raamatut käest panna ja koju minema hakata. Keegi ei oska niimoodi jutustada nagu juudi kirjanikud. Lugude arabesk. Loojutustuse lakkamatus. Nii, et lugu koosneb pisikestest igapäevastest lugudest, aga et suurus on kogu aeg kohal. Piibli autorid!
Hea siiski, et Jeruusalemmas ära käisin. Kuigi ma ei saa öelda, et see oleks olnud midagi erilist. See tähendab, see oli väga eriline, aga kuidagi arusaamatult, liiga eriliselt eriline. Ja vaenulik. Väga vaenulik paik. Ja väga vana. Ööbisime ühes Õlimäe kloostris, õdede juures, kes pansionaati peavad. Enne kukke ja koitu, igal öösel, äratas meid mošee kohutav karje. Neil on nüüd ju valjuhääldid. Helivõimendus paneb öö värisema, ja kajama mõlemad mäed, nii Jeruusalemma enda kalju kui ka Õlimäe. Aga veel enne seda megavõimendatud muezzini kisa ärkasid kuked. Mitte üks ega kaks, vaid ikka kümned! Jeruusalemmas võid unustada kogu moodsa maailma. Saad aru, et sellel pole mitte mingit tähtsust. Vanad hääled, vana usk ja vana viha pole mitte kuhugi kadunud. Mis siis, et palverändureid veavad kohale suured läikivad bussid, et korda valvab Iisraeli kõrgtehnoloogiline armee – kukkede kiremine, lammaste määgimine, inimeste hääled, inimeste jalgade astumine mööda kõva tolmust maapinda, kõik see on sama, mis alati olnud. Jeruusalemm on korraga väga ilus ja väga kole. Koledus on tema ilus ja ilu tema koleduses. Trügimine ja vaikus. Igal pool liiga palju inimesi, liiga palju usuindu, palveid, vaga träni. Ja sealsamas täieliku rahu, tühjuse, õndsa vaikuse paigad, kus keegi sind ei sega. Armeenia Püha Jaakobuse katedraal, ilma elektrita, hämar, vaid lõputud õlilambikesed. Maas paksud vaibad. Munkade laul. Vaid mõni üksik palverändur nurgas pingil konutamas. Õhtupäike “Ülemise toa” (toa, kus Jeesus olevat jüngritele viimast korda leiba murdnud ja viina kallanud) katusel. Ei ainsatki hinge. Lõpuks see araabiakeelne missa Hauakiriku krüptis, niisiis otse tühjas hauas, kuhu õigupoolest ei oleks tohtinud saada (missa oli mõeldud vaid araabiakeelsele kogudusele), aga kuhu meid ikkagi lasti. Kümmekond inimest oligi seal hauas, sel koidutunnil (koitis muidugi väljas, mitte maa all). Jah, karavanserai sagin ja kõrbe vaikus, mis ikkagi kõigest üle ulatub. Inimene on seal igal pool, elavana ja surnuna lõpututes haudades, ja inimene pole seal miski.
Ma ei oleks kunagi Jeruusalemma läinud, kui Mare poleks mind kaasa kutsunud. Temal oli eesmärk. Ilma eesmärgita, niisama vaatama, polegi mõtet ju kuhugi minna. Tal oli vähk, ta lootis terveks saada. Ta käis läbi kõik pühapaigad ja nii käisin minagi. Tahtmatu palverändurina. Neil Õlimäge mööda üles ja alla ronimise päevadel, kevadistel päevadel, saigi ta aina tervemaks. Mina lõõtsutasin tema kannul seal palavatel treppidel. Mina jäin haigeks, tagasilend läbi Kiievi oli tõeline piin. Ma ei tunne küll, et ma kunagi tahaksin Jeruusalemma tagasi minna. See oli veider kevad, Jeruusalemma, Iirimaa, ema surma kevad. Kevad pärast teatriskäimise talve, enne teatrifestivali sügist, Vilsandi sügist, Mare surma. Ta ei saanud terveks. Võib-olla sai ta jõudu suremiseks. Kuhu ma nüüd minema peaksin? Keegi ei kutsu mind kuhugi. Jeruusalemmas me olime just sel praegusel aastaajal, paastuajal, tol aastal oli see veidi hiljem. Vaatasin järele, vaid mõni päev, Laetare langes tol aastal 30. märtsile ja 31. märtsil me Jeruusalemma lendasimegi, kohale saime küll 1. aprillil, sest südaöö oli ammu juba möödas, kui araabia taksojuht meid sinna kloostriväravasse sõidutas, sellega oli veel igavene tegemine, sest aadress, Õlimäe tänavanimi ja majanumber ei öelnud seal kellelegi midagi. Oleks kohe pidanud ütlema, et õdede juurde.
Rahu
Mu laua peal on hulk asju. Laualamp, mis tarvitab rahuaegset elektrit (praegu on nii valge, et seda pole enam palju vaja), arvuti, mis just praegu teeb sedasama, sooja õhku välja puhudes (hakkab vanaks jääma, kuigi on alles kuus ja pool), Piibel (vana XIX sajandi väljaanne, vaatasin sealt eilset kirjakohta), veel mõned raamatud, mida ma siin üles lugema ei hakka, aga hea küll, loen: mu oma näidend “Mäed” ja poeem “Klaasveranda” (täitsin just autorihüvitusfondi avaldust, loodan saada sealt suvel paarsada eurot, vaatasin raamatutest ISBN numbreid), Zbigniew Herberti ja Adam Zagajewski hallide kaantega luulekogud, Mark Mazoweri “Balkan” (läbi loetud), Georges Bernanosi “Journal d’un curé de campagne” (1949. aasta väljaanne, tõlkisin sellest raamatust sügisel ühe katkendi ühe dokfilmi jaoks), seitse lehte Viivi Luige luuletustega, mis on mul peas ja mida viimati lugesin Kärdla raamatukogus, fotokaamera eile mere ääres tehtud piltidega, mis on veel arvutisse laadimata. Rahakott, igasugu plastkaartidest paks. Lisaks on pooleldi laual, pooleldi aknalaual kast väikeste tomatitaimedega, mis kord juba on pikeeritud, aga mis tuleb lähematel päevadel pottidesse ümber istutada.
Palju asju, kõik rahuaegsed asjad. Peale selle, et neis raamatutes, kõigis, ka Viivi luuletustes, on juttu sõjast. Viivil on üks luuletus, kus öeldakse:
Kes ei ole elus näinud sõdu,
see ei tea, mis maik on rahuajal.
Aga rahuajal, nagu ka sõjaajal, võib olla igasugune maik. Õnne maik ja hirmu maik. Meie rahu muutub aina hirmutavamaks. Ja samas on see hirm nii naeruväärne. Sõja tõsiduse kõrval on rahu ikka naeruväärne. Rahu ajal me tegeleme tühiste asjadega. Istutame tomateid ümber (tomatid kindlasti ei päästa meid sõjas näljast!), toksime arvutisse mõtteid ja laeme sinna veel ja veel ilusaid pilte ilusatest päevadest, nagu need peaksid kohe otsa saama. Siis on vähemalt midagi vaadata. Aga kas on? Kui pole enam rahuaegset elektrit ega rahuaegset internetti, kui arvutigi tuleb kodust põgenedes maha jätta? Tühja neist piltidest, kui saab päästa mälestused, enda! Rahu tähendab sõja puudumist, vaheaega sõja suures etenduses. Saab jalgu sirutada, võtta kohvi ja konjaki, koogikese, rääkida asjasse (sõjasse) mittepuutuvat juttu. Kuni vilkuvad tuled meid taas varjendisse kutsuvad. Etendus jätkub. Me ju ometi tahame teada, mis saab. Mis lõpuks saab. Kes võidab, kes kaotab. Lõpuks võidab õiglus, selles me ju oleme kindlad? Lõppude lõpuks. Et ta veel pole võitnud, et ikka veel valitsevad vale ja ebaõiglus, siis peabki sõjaga lihtsalt edasi minema. Rahu pole muud kui korrumpeerunud sõda. Poliitika, nagu öeldakse, on sõja jätkamine teiste vahenditega. Mis sõjas võetakse ausalt, relva jõul, see võetakse poliitikas meelitamise, lubaduste, altkäemaksude, hirmutamise ja patriootlike loosungite abil. Muidugi tuleb kätte üks päev (see on juba käes), kui kassa on tühi. Nii vaimne kui materiaalne. Kui tuleb välja, et sellel kõigel polnudki katet. Ei majanduskasvul, ei vabadustel, ei isamaalistel ideedel. Aeg on minna algusesse tagasi. Nullpunkti. Sõtta. Sõda ei luba midagi, aga lubab kõike. Sõjas võid jääda ellu. Nullväärtusest saab kõik. Jääda ellu, mis eile ei maksnud midagi, on täna suurim mõeldav hüve. Täna? Ei, täna veel mitte.
Ma olen ikka mõelnud, et linnud, rohi, loomad ei tea sõjast ega rahust midagi. Neil on alati sõda, alati rahu. Neile on ellujäämine alati kõik. Nüüd nad hõiskavad ja laulavad väljas, vuristavad ringi lennata, kekutavad pesakastide juures. Kevad on. Minul tuleb minna suvekumme alla vahetama.
Ideed
Ideed on tunded, millele on antud mõtte õigustus. Moraalsed tunded. Niisama tunne on sihitu, süsteemitu. Viha võib tapma ajada, lööma ajada, aga siis ta läheb jälle üle. Sa ei tea, miks sa seda tegid, seda ütlesid, sul võib isegi häbi hakata. Aga kui sul on idee, siis sa tead, et sul oli õigus ja siis see ei lähe üle, see ainult kasvab. Ideed on eelkõige õigustus meie lollusele. Ideed on palju ohtlikumad kui pommid. Kui peaks leiduma maailmas valitsus, mis tahab rahu, peaks ta keelama ideed, mitte pommid. Pommid on tühi-tähi. Isegi kui mõni plahvatab ja mõne tapab. Ideed panevad plahvatama tuhandeid pomme. Aga kas siis valitsused ei tegelegi ideede keelustamisega, eriti pahad, autokraatsed valitsused? Tegelevad, aga ainult mõnede ideede. Keelustada tuleks kõik. Kõik. Nii poolt- kui vastuideed. Nii progressiivsed kui tagurlikud, nii humanistlikud kui nihilistlikud kui antropofaagsed. Nais- ja geiliikumine on sama ohtlikud kui misogüünia ja homofoobia. Kosmopolitism sama ähvardav kui patriotism. Sest nad on ideed. Nad on õigustused. Õigustusega relvastatud inimene on tuhat korda ohtlikum kui ainult pommiga. Õigustus leiab alati pommi. Hea, rahumeelne (seega seninägematu) valitsus keelaks kõigepealt igasugused ideede fabritseerimise kohad. Koolid, kus õpetatakse lugema. Ülikoolid,