Härrasmehe saladus. Helen Dickson
Читать онлайн книгу.
tahad öelda, et ei armunud minusse?“ nähvas Henry sapiselt.
„Sinu eesmärk oli mind võrgutada ja kui seda ei juhtunud, muutusid sa aina otsustavamaks. Selle asemel, et käituda aumehena ja minna minema, läksid sina üha kaugemale, kasutades ära minu teadmatust ja haavatavust ning tegid mulle abieluettepaneku, ehkki sul polnud selleks mingit õigust. Sa oled valetaja ja petis. Kõige hullem on see, et ma uskusin su valesid. Ma ei teadnud, mida sa minuga teha üritad. Sinu eesmärk oli mind alla suruda, aga ma ei lase sel juhtuda – sinul igatahes mitte. Mitte mingil moel.“
Teadmine, et Henry oli mänginud temaga nagu kass hiirega, oli Lydia jaoks peaaegu talumatu. Ta vaatas meest, tema heledaid lokkis juukseid ja saledat sportlikku keha. Mehe nägu oli sensuaalne, laud poolsuletud, täidlane suu – see kõik kahtlemata meeldis naistele. Ta oli täpselt endine, see mees, kes oli Lydiasse suhtunud lahkelt, hoolivalt ja tähelepanelikult, ent nüüd teda vaadates nägi naine, et kena pealispinna all ei ole enam seda inimest, kui ta üldse kunagi oli seal olnud. Nüüd nägi ta meest, kel neid omadusi polnud. Ta nägi tüdimust ja ahnust, egoistlikkust ja põlgust tema kui endast alama suhtes. Henry vaatas teda nagu mingit madalat olendit – ülbelt ja häbematult.
Lydia vihkas teda sel hetkel. Ta tundis raevu ja alandust, mis olid nii meeletud, et ta arvas korraks, et sureb selle kätte.
„Kuidas see saakski juhtuda?“ pahvatas Henry, sest naise sõnad olid ta vihale ajanud. Rünnates naist hoolimata sellest, kui palju tema sõnad haiget teevad, ladus ta Lydiale ja kõigile kohalviibijaile ette naise paljud puudused, seda kõike oma naisevenna pahameeleks.
„Sina, mu kallis Lydia, oleksid vahva voodisoojendaja, kui sa poleks sama külm kui jääskulptuur ja täis tujukaid okkaid. Mõned võivad ju su vooruslikkust imetlusväärseks pidada – mina isiklikult pean seda aja ja ilusa naise raiskamiseks. Sellest on kahju, kuna selle jääkihi all oled sa krapsakas ja sinu tagaajamine oleks olnud äärmiselt meelelahutuslik – ja ma oleksin seda kogeda saanud, kui mu naisevend poleks sisse tormanud. Sa hoiad endast eemal kõik mehed, kes sinu vastu huvi tunnevad, kuni sulle lubatakse sõrmus sõrme panna.“
„Sina kaasa arvatud, Henry,“ sõnas tema naisevend teravalt, üritades teda vaikima sundida, kuna noor naine oli vapustatud ja sellise rünnaku jõu ees näost valgeks läinud.
Henry kergitas ülbelt kulmu ja venitas: „Mina kaasa arvatud. Ma ihaldasin teda – juhtumisi üsna hullusti – ja olin valmis tema saamiseks kaugele minema.“
„Isegi kahenaisepidamiseni. Sa ebaõnnestusid, Henry, ja sellepärast oledki sa nii varmas preili Brooki vigu ette lugema kõigile, kes kuulama nõustuvad.“
„Jah, ma tunnistan, et mind tabas tugev soov ta enda omaks teha, aga hoidku selle eest, et ma tegelikult oleksin valmis abielluma sedavõrd madala ja vaese naisega.“
„Sinu enesehinnangule ei mõju kindlasti positiivselt see, et sa teda võrgutada ei suutnud, et pead minema tagasi linna ja kohtuma oma tuttavatega, tunnistades, et sa ei suutnud kihlvedu võita ja pead viissada ginit käest andma.“
Lydia seisis nagu kivistunud, pea tühi. Aistingud ja emotsioonid taastusid veidi hiljem, kui ta taipas, et praegune õudusunenägu ei olegi õudusunenägu, vaid reaalsuse pikendus, mis mõjutab kogu tema edaspidist elu. Hetkel aga oli ta liiga traumeeritud, et midagi tunda või näha. Henry solvavad sõnad ja võõra paljastus rippusid õhus nagu raipehais. Mitte keegi polnud teda niimoodi solvanud ja tema uhkus ei suutnud seda taluda. Ta mõistis nüüd kõike.
Uimasena ja suutmata selgelt mõelda hakkas Lydia taganema, kui kuuldu tagajärjed talle kohale hakkasid jõudma. Süda peksles alandusest ja vihast tugevasti. Ta tundis õudu ja viha – kohutavat tõde polnud võimalik eitada.
Henry oli oma sõpradega kihla vedanud, et võrgutab tema ja kui mees oleks võitnud, oleks ta olnud viiesaja gini võrra rikkam. See oli Lydia haavatud uhkuse jaoks liig. Tema nägu tardus raevust. Alandusest. Igasugused õrnemate tunnete riismed selle mehe vastu kadusid nüüd lõplikult. Mehe reetlikkuse avalikuks tulemine oli kõik illusioonid purustanud.
„Kuidas sa julged?“ ütles Lydia, hääl vaikne ja vihast värisev. „Kuidas sa julgesid mulle nii teha? Ma ei ole seda ära teeninud, et mind lõbustusobjektina koheldaks.“
„Preili Brook,“ sekkus võõras. „Palun uskuge, et ma kahetsen...“
Lydia vaatas mehe poole. „Mida? Kihlveo mainimist? Kas te seda tahtsitegi öelda? Miks te peaksite seda kahetsema? Miks... kui te rääkisite tõtt? Mul on õigus teada, kui kaugele Henry läks, et mind voodisse saada.“ Ta vaatas Henryt. „Sinu tegu on jälestusväärne. Sa kavatsesid algusest peale mind kõige häbiväärsemal moel alandada. Ma pole nii uhke, et ei tunnista, et lasin end algul rumalusest sinu sarmist petta. Sa oled kahtlemata sellise naiste reaktsiooniga harjunud,“ jätkas Lydia salvavalt, „ehkki sul on abikaasa. Mulle pakuks ülimat rahuldust teadmine, et viiesajaginine kihlvedu, mille sa kaotasid, su laostab, aga vaevalt küll.“
Säärase raevukuse ees astus Henry sammukese tema poole. „Jumala eest, Lydia, see oli ainult kihlvedu... hetkeline hullus. Ma ei kavatsenud sulle haiget teha,“ ütles ta oma tegusid õigustada püüdes, aga Lydia ei teinud teda kuulmagi.
„Hetkeline hullus!“ hüüatas ta, silmad vihaselt põlemas. „Sina ütled selle kohta nii? Sinu tegudele pole õigustust. Sa oled hullem kui ükski teine kelm. Sa oleksid mu maine hävitanud, mind minu tunnetest hoolimata rüvetanud ja heitnud mu kõrvale nagu labase hoora – sina vastik jälestusväärne liiderlik mees.“
„Lydia, kuule...“
„Ma ei taha sinult enam midagi kuulda, aga sina kuula mind, Henry Sturgis... Seymour... kes iganes sa oled,“ vastas Lydia ja tema külm põlgus paiskus üle mehe vabanduste pomina. „Ma ei andesta seda sulle iialgi. Edaspidi hoiad sa minust kaugele eemale.“ Ta keeras mehele selja ja läks minema. Ta ei suutnud Henryt enam vaadata. Nende laulatuse tunnistajaks kutsutud mees ja naine seisid kõrvuti, kangelt, näod ilmetud ja tühjad, kui Lydia neist mööda tuhises.
See, mida Henry oli talle teinud ja mida see tema tulevikule tähendab, keris tema ees nagu pikk viha ja kurbuse pael. Lydia tahtnuks meest lüüa, tema nägu küünistada ja teda rusikatega taguda. Tema peas tukslesid vihkamine, põlgus, pettumus, tohutu alandus ja valu ning rinnus pitsitas nii, et ta kartis lämbuda.
Henry oli toonud ta nii kaugele võltslaulatusele, kuna oli sõpradega kihla vedanud. Lydial oli tunne, nagu oleks mees võtnud noa ja ta väikesteks tükkidest hakkinud. Meeletus valu ja kaotustunde mülkas – Lydia teadis neid tundeid, sest oli nendega koos kasvanud – pöördus ta ja jooksis mitte midagi nägemata välja ruumist, kuhu oli alles äsja sisenenud õnnetundega, mida ta ei suutnud enam ette kujutada. Nüüd ei näinud ega kuulnud ta muud kui oma südame rasket põksumist, joostes majast välja tänavale, kiirustades jumal-teab-kuhu – kuhu tahes, peaasi, et ta ei peaks minema tagasi sellesse ruumi, nende inimestega vastamisi seisma, nägema tõtt, kes Henry oli ja mida mees oli talle teinud.
Metsik kõrvetav raev voogas temast läbi, tuues kaasa peaaegu talumatu piina. Lydia tundis end julmalt petetuna, eksinud ja hüljatuna ning see kõik tekitas talle teravat valu.
Ta teadis, et tunneb end paremini, kui saab siit minema. Kui saab Henry lähedusest minema. Ta ei tahtnud peatuda, sest siis ei pidanud ta millelegi muule mõtlema. Viimaks peab ta muidugi seisma jääma ja kogema emotsioone, mida ei tahtnud tunda. Lydia ei tahtnud Henryt näha. Ta ei tahtnud mehele silma vaadata. Ta polnud seda meest armastanud. Ta ei teadnud, mis tunne on kedagi armastada, aga see ei vähendanud tema alandust ja seesuguse avaliku reetmise valu.
Lydia suundus külast välja. Ta ei teadnud, mida ta teha kavatseb, kui on põgenemise lõpetanud. Kõige olulisem oli minema saada. Ta kuulis, et keegi hüüab ta nime. Ta ei seisatanud. Süda peksles rinnus ja ta tundis küljes teravat valu.
„Oodake,“ hüüdis keegi.
Lydia kuulis end õhku ahmimas ja nägi, et tee muutub silme ees uduseks. Ta kiirustas edasi. Siis kuulis seljataga samme ja keegi hüüdis taas tema nime. Alles siis, kui