Avameri 2. Kalamehe mõrsja. Lembit Uustulnd
Читать онлайн книгу.
kinnituseks jätkas Mani:
„Nagu ma sii ennist ütlesi, siis naised oo kangesti uudishimulikud, eriti aga Muhus.”
„Mida see Muhu sulle kogu aeg jalgu jääb?” päris Vigri irooniliselt. Draakon kehitas õlgu, tegi lihtsameelse näo pähe ja kostis:
„Aga kui need juhtumised just säält kandist pärit oo, egas ma hakka sii valetama.” Viimane lause kutsus esile naeruturtsatusi, millest jutuvestja ei lasknud ennast segada.
„Nagu te köik teate,” jätkas Mani hoogsalt, „käisid vanasti mehed ja naised koos saunas. Külas oli komme, et ühe laupa küttis üks pere sauna, teise laupa teine ja nönda ikka edasi ja nönda ka Muhus. Perepoeg Peeter oli naabri-Madlile juba ammu silma pääle pand, aga näädsa, mette äi andend neiu ennast käde. Läks siis Peeter sauna ja jähi ootele. Esiti tulid vanaeided lastega, siis naabrimehed, aga Madlit äi üht.” Draakon laiutas käsi ja tegi kangesti kurva näo pähe. „Peeter oli ikka täitsa läbi – katsu sa köigiga leili vötta, see tapab löpuks ää ja ära minna ka äi saa – noh, mehe jonn on ikka nii kange.”
„Küllap see ikka üks muu asi oli, mis kange!” nöökis Vigri ja lutsutas vurruotsa. Pootsman rehmas segaja poole käega ja jätkas:
„Löpuks, kui kogu külarahvas oli saunast läbi raidutand, tuli poole öö paiku ka Madli. Nägi Peetrit pingi pääl löötsutamas, pidi läve päält tagasi pöörama, aga küllap poiss ikka nii vilets välja nägi, et kartuseks pölnd nagu pöhjust.”
„No ja siis, mis siis sai?” kostis huvitatud hõikeid. Pootsman muigas kavalalt.
„Siis, siis,” osatas ta küsijaid, „mis siis ikka sai. Saun oo püha paik, ega sääl tohi pattu teha, päälegid oli Peeter omadega ikka täitsa läbi.”
„Nõrk mees,” sedastas madrus Kula.
„Nörk mis nörk, seda minagid,” kinnitas pootsman. „Venitas Peeter end kuidagidviiti lavale, vihtles koos Madliga paar sopsu, ohkas sügavalt, ronis lavalt alla ja kurtis: „Mitte äi jaksa änam.” Madlil hea meel, lasi aga vihal käia ja kamandas Peetri muudkut leili lisama. Peeter viskas leili, vahepeal käis ja vaatas sauna väikesest aknast välja.” Siinkohal ajas pootsman jalad harki, kummardus sügavalt ettepoole ja pani käe silmadele, nagu perepoeg Peeter oli teinud. „Ja sii kohtas tuleb mängu see naiselik uudishimu, mida ma ennist mainisi,” jätkas Mani, tõstes nimetissõrme õpetlikult püsti. „Madli laval muudkut vihtleb ja vaatab, vaatab ja vihtleb, aga Peeter vahib ikka aknast välja. Lõpuks ei andend uudishimu änam rahu ja tüdruk pärima: „Kuule, Peeter, mida sa sääl nönda uurid?” Peeter aga äi teind kuulmagid, vahib aga sedati üksati edasi. Madli päris veel teise korra ja, saamata vastust, tuli kribinal-krabinal nagu orav lavalt alla, lükkas poisi körvale ning vaatas ise aknast välja.” Pootsman ajas jälle jalad harki ja kummardus ettepoole ning pärast väikest pausi lisas: „Ja siis ta jähigid nönda vaatma – vaada, mida tähendab naiselik uudishimu.” Kui naer ja melu oli vaibunud, päris Vigri: „Aga kuidas siis selle patutegemisega saunas jäi? Ise just rääkisid, et saun on püha paik.” Pootsman keeras pea viltu, mekutas korraks suud ja arvas:
„Vaada, Vigri, juba pühakiri ütleb, et ligimesele tuleb abistav käsi ulatada.” Pootsmani vastus kutsus esile elevuse. „Abistav käsi, abistav käsi,” kostsid vallatud hõiked.
„Muidugist,” noogutas pootsman enesekindlalt. „Peeter hoidis mitte ühe, vaid lausa kahe käega Madlist kinni,” siinkohal näitas Mani, kuidas see just saunas oli toimunud, „ja ikka sellepärast, et naabrineiu seebist libedal pörandal ei kukuks. Ja see pöle mitte patt, vaid kaaskodaniku abistus.”
„Baltiiskaja Slava kutsub,” hõikas roolimaja aknalt teine tüürimees Jaan Sirkel ja viipas kaptenile käega.
II peatükk
Major Loogani Kesva sööklas öeldud sõnad ei andnud peainsener Karaskile rahu. „Minu huvi te ei peagi teadma,” oli major iseteadvalt kuulutanud ja lisanud lõpetuseks, „võib-olla lõikab meie tehingust kasu ka Kaluri Poeg.” Mida oli Loogan taotlenud Kesva söökla jutuajamisega, mida lootis ta temalt, kolhoosi peainseneril veel välja pigistada, kui oli niigi kõigest teadlik. Mõtted Kalle Karaski peas lasid vurrkanni, kui ta autoga Tallinna kalurite liidu nõupidamisele sõitis. Ta ei olnud autos üksi, muhulasest püügiosakonna ülem Olev Räim tukkus tagaistmel, nina villase kampsuni kraesse keeratud. Kalle kadestas vanema mehe rahulikkust ja oskust võtta igal vabal minutil enda jaoks aega, lülitada välja ärritavad mõtted ja pitsitavad probleemid ning lasta ajul puhata. Võib-olla oligi see Viguri, nii püügiosakonna ülemat tema parasiitsõna tõttu tagaselja kutsuti, paljude heade ideede põhjuseks. Tulede valguses vilksatasid autost mööda kevadiselt raagus, märjad ja sorgus puud, kohati olid kraavipervedele lössi vajunud viimased määrdunud lumehanged. Pilt oli trööstitu nagu enesetunne Kalle hinges. Ta püüdis mõtteid korrastada, tõrjuda kõrvale meenutused major Looganist, keskenduda kalurite liidu nõupidamisele, kuid märkas, et on mõne aja pärast jälle tagasi Kesva sööklas ja jutuajamise juures, mis seal toimus. Aga äkki, torkas mõtteuid mehe pähe, oligi see asja iva, julgeolekumajori psühholoogiline nipp, hoida teda pidevas ootuses, ärevuses ning teadmises, et me hoiame sul silma peal, kohe-kohe on midagi veel tulemas. Karask raputas pead, nagu oleks sellest lollide mõtete peletamiseks aidanud. Kas polnud tema selliseks mänguks liiga väike figuur, kellest ei sõltunud ju midagi. Või sõltus?
„See vigur ning see asi, hakkame vist Kuivastusse jõudma?” päris tagaistmel haigutav Olev Räim ja ringutas mõnuga.
„Hakkame, hakkame,” noogutas Kalle ja heitis pilgu tahavaatepeeglisse. Vigur oli end kampsunikraest välja pakkinud ja vaatas uudishimulikult aknast avanevat vaatepilti. „Arvata võib, et täna tuleb nii hiidlaste kui ka Nahhimovi-poistega fondide pärast jälle kõva madin,” ütles Kalle oma kartuse välja. „See vigur ning see asi, mehed arvavad, et selle babiidiafääri pärast peaksime olema madalamad kui muru ja suu vissisti kinni hoidma,” arutles Vigur mõtlikult.
„Mida sa ise arvad?” viskas Karask küsimuse üle õla ja vaatas tahavaatepeeglisse.
„Mida mina arvan,” venitas Vigur arupidavalt, pööras pilgu aknast ja muigas omaette. „Mina arvan, et seda lõbu me neile ei kingi. Venelastel on selline vanasõna, mis eesti keelde tõlgituna kõlab „Ülbus on teine elurõõm”. Meie jätkame oma taotlusi ja asjaajamisi sama rahulikult ja järjekindlalt kui varem. Alati on kusagil midagi uuritud ja puuritud, mida meie sinna parata saame.” Olev silus käega üle siilisoengu. Jutt oli muidugi ilus, mõtles Karask endamisi, kuid kas Vigur ise ka seda usub, mida praegu siin pajatab.
„Küllap see ikkagi jututeemaks võetakse,” kinnitas peainsener oma kahtlusi, „olen kindel, et Juurika kamraadid juba kannavad selle eest hoolt.”
„Noh, las kannavad,” arvas muhulane. Ta tõmbas jope luku sirinal lahti, võttis sisetaskust musta märkmiku, mida alati kaasas kandis ja millest vahel mälu värskendamiseks teavet ammutas, lõi taskuraamatuga laksaki vastu peopesa ning ühmas: „Eks ole igal mehel oma patukesed, millest laialt kellata ei soovita.”
„Noh, Juurika-sugused mehed siristavad meie jutu peale kõrge kaarega,” vangutas Kalle Karask pead ja pidurdas auto hoo maha. Nad oli jõudnud piirivalvetsooni väravasse Kuivastus. „Osvaldil on Moskvas ikka raudkõva seljatagune,” lisas ta taskust passi otsides.
„Pole viga, pole viga,” pomises Olev samuti taskutes dokumendi järele ringi sobrades, „ka tema jaoks leidub rohtu.”
„Rohtu?” päris Kakuke imestunult.
„Mis sa arvad, mida arvatakse Moskvas Nahhimovi kolhoosi mõnest salajasest kalatsehhist, mis asuvad väljaspool Tallinna ja millest pole ametlikes paberites kriipsugi. See vigur ning see asi, juba mitu aastat nuputame, kuidas, kurat võtaks, Osvaldi konservide tootlikkus ületab meie oma peaaegu kaks korda, samas kui tootmisvahendid on täitsa võrreldavad.” See oli üllatus. Kalle Karask vahtis imestunult üle õla, jättes piirivalveseersandi, käsi õieli, akna juurde dokumenti ootama. Alles