Ilus ja neetu. F. Scott Fitzgerald
Читать онлайн книгу.
naerab hääletult, muutes nägu otsekui lahkelt ja lugupidavalt laiemaks.)
MAURY: Dick ei pruugigi ilmtingimata näha rohkem kui mõni teine. Ta lihtsalt oskab seda, mida näeb, suuremal määral kirja panna.
ANTHONY: See üsnagi muljet avaldav anne …
MAURY: Oo jaa. Muljet avaldav!
ANTHONY: Ja energia – ambitsioonikas, hästi kasutatud energia. Ta on nii huvitav … ta on nii kohutavalt ergutav ja põnev. Temaga koosolemine võtab sageli justkui hinge kinni.
MAURY: Oo jaa.
(Vaikus, ning seejärel)
ANTHONY (oma kõhna, teataval määral ebakindla näo võimalikult veendunud ilmel): Aga mitte ammendamatu energia. Kunagi haihtub see raashaaval ning koos sellega haihtub ka too üsnagi muljet avaldav anne ja järele jääb kõigest nõrganärviline, isekas ja lobisemishimuline mehetuust.
MAURY (naerdes): Siin me nüüd siis istume ja vannutame teineteist, et pisi-Dick ei näe asjade sisse nii sügavalt kui meie. Ning vean kihla, et tema meelest on teatav üleolek tema poolel – loov mõistus on pelgalt kriitilisest mõistusest üle ja kõik muu säherdune.
ANTHONY: Oo jaa. Aga ta eksib. Ta kaldub miljoni totra innustumise õnge minema. Kui ta poleks realismist sisse võetud ega sunnitud seetõttu küünikurõivaid selga tõmbama, siis oleks ta … ta oleks sama kergeusklik kui mõni kolledži usujuht. Ta on idealist. Oo jaa. Ta arvab küll, et kuna on kristluse tagasi lükanud, siis ei ole ta idealist. Kas sa teda kolledži ajast mäletad? Ta lihtsalt neelas kõik kirjanikud üksteise järel kõige täiega alla: ideed, tehnika, tegelaskujud, Chestertoni, Shaw’, Wellsi, ja kõik ühesuguse kergusega.
MAURY (ikka veel omaenda eelmise tähelepaneku teemal mõtiskelles): Ma mäletan.
ANTHONY: See on tõsi. Ta on sünnipärane fetišist. Võtame kasvõi kunstigi …
MAURY: Tellime ära. Ta on …
ANTHONY: Muidugi. Tellime. Ma ütlesin talle, et …
MAURY: Sealt ta tulebki. Vaata – nüüd põrkab ta selle kelneriga kokku. (Ta kergitab märguandeks sõrme – kergitab nii, nagu oleks see pehme ja sõbralik küünis.) Olge lahked, Caramel.
ÜKS UUS HÄÄL (ägedalt): Terekest, Maury. Terekest, Anthony Comstock Patch. Kuidas vana Adami pojapojal läheb? Kas seltskonda astujad peavad sulle ikka veel jahti, mis?
(Inimesena on RICHARD CARAMEL lühike ja blond – kolmekümne viieselt on ta kiilaspäine. Ta silmad on kollakad – üks neist on jahmatavalt selge, teine mudase tiigina läbipaistmatu – ning laup punnis nagu naljapiltide beebil. Punnis on ta ka teistest kohtadest: tulevikku ennustavalt punnis on ta vats, ta sõnadest jääb selline mulje, nagu punguksid need ta suust, isegi ta õhtukuue taskud on punnis, otsekui saanuksid nad temalt haigusidusid külge; taskuid pungitavad narmendavate sõiduplaanide kollektsioon, teatrikavad ja mitmesugused ajaleheväljalõiked – neile kirjutab ta ühtesobimatute kollasilmade usina vidutamise ja vaba vasaku käega vaikust nõudvate liigutuste sooritamise saatel oma märkmeid.
Laua juurde jõudnult surub ta ANTHONYL ja MAURYL kätt. Ta kuulub nende meeste hulka, kes suruvad vältimatult kätt isegi inimestel, kellega nad on tund aega tagasi juba korra kohtunud.)
ANTHONY: Terekest, Caramel. Tore, et sa siin oled. Meil oligi just koomilist vahepala vaja.
MAURY: Sa jäid hiljaks. Kas ajasid postiljoni mööda kvartalit taga? Me tegelesime siin sinu isiksuse kriipimisega.
DICK (särava silmaga innukalt ANTHONYT uurides): Mida sina ütleksid? Sina räägi ja mina panen kirja. Kärpisin tänase pärastlõuna jooksul esimesest osast kolm tuhat sõna välja.
MAURY: Õilis esteet. Ja mina kallasin veel alkoholi kõrist alla.
DICK: Selles ma ei kahtlegi. Vean kihla, et te olete siin tund aega istunud ja napsidest rääkinud.
ANTHONY: Meie, mu habemetu poisu, ei vaju kunagi ära.
MAURY: Me ei lähe kunagi jommispäi koos meile seltsiks sattunud daamidega koju.
ANTHONY: Lõppkokkuvõttes iseloomustab kõiki meie pidusid teatav kõrk üleolek.
DICK: Eriti totakas sort tegelasi – kiitlevad sellega, et nad on nagu tsisternid! Häda on selles, et te mõlemad kuulute kaheksateistkümnenda sajandi Vana Inglise Härrasmehe koolkonda. Joote vaikselt seni, kuni laua alla vajute. Lõbus ei ole teil kunagi. Oi ei, lõbus pole teil sugugi.
ANTHONY: Vean kihla, et see on pärit kuuendast peatükist.
DICK: Kas te teatrisse lähete?
MAURY: Jah. Kavatseme veeta õhtu sügavates mõtisklustes eluprobleemide üle. Asjakese nappilmekas nimi on Naine. Oletan, et see naine tasub end ikka ära.
ANTHONY: Mu jumal! Kas see seal siis ongi? Lähme hoopis uuesti Folliesesse.
MAURY: Ma olen sellest tüdinenud. Olen seda kolm korda näinud. Esimesel korral läksime pärast esimest vaatust välja ja leidsime ühe ülimalt hämmastava baari. Tagasi tulles astusime valesse teatrisse.
ANTHONY: Pidasime maha pikaleveninud dispuudi ühe hirmunud noorpaariga, kes istus meie arust meie kohtadel.
DICK (otsekui iseendaga rääkides): Arvan, et … et kui ma olen veel ühe romaani ja ühe näidendiga valmis saanud, ja võib-olla novellikoguga, siis teen muusikalise komöödia.
MAURY: Ma tean küll – intellektuaalse lüürikaga, mida keegi kuulamagi ei hakka. Ning kõik kriitikud pistavad ägama ja oigama „vanast kallist Pinafore’ist“. Ja mina jätkan oma hiilgavat teekonda sädelevalt mõttetu figuurina mõttetus maailmas.
DICK (ülespuhutud pidulikkusega): Kunst ei ole mõttetu.
MAURY: Iseenesest on ta mõttetu. Mõttetu ei ole ta oma püüetes maailma vähem mõttetuks muuta.
ANTHONY: Teisisõnu esined sa, Dick, viirastustega asustatud peatribüüni ees.
MAURY: Aga hea etendus anna sellegipoolest.
ANTHONY (MAURYLE): Otse vastupidi, minule tundub nii, et kui maailm on mõttetu, miks siis üldse kirjutada? Katse varustada ta eesmärgiga on juba iseenesest eesmärgitu.
DICK: No hüva, aga ole isegi kõike seda mööndes siivas pragmatist ja anna vaesele inimesele õigus omada eluinstinkti. Kas sa tahad, et viimseni kõik võtaksidki selle sofistliku jama omaks?
ANTHONY: Mnjah, ma arvan küll.
MAURY: Ei, söör! Usun, et Ameerikas tuleks viimseni kõik peale valitud tuhande panna sunniviisil võtma omaks mõnda väga jäika kõlblussüsteemi – näiteks roomakatoliku kiriku õpetuse. Tavamoraal mulle muret ei tee. Pigem teevad mulle muret keskpärased ketserid, kes haaravad kinni rikutuse ilunööpidest ja võtavad sisse selle kõlbelise vabaduse poosi, millele neil nende intelligentsustaset arvestades küll mingil juhul õigust ei ole.
(Siinkohal saabub supp ning see, mida MAURYL võis olla kavas öelda, lähebki igaveseks kaotsi.)
Õhtu
Pärastpoole läksid nad ühele piletitega äritsejale külla ja said kohad uuele muusikalisele komöödiale „Karutükid“. Nad viivitasid mõnda aega teatri vestibüülis, et sisenevat esietenduspublikut vaadata. Seal oli läbisegi musttuhandete kaupa teatrimantleid, kirevaid siide ja karusnahku; oli käsivartelt, kaela ümbert ning valgetest ja roosadest kõrvalestadest alla rippuvaid ehteid; oli lugematul arvul lugematuarvulisi silinderkübaraid ümbritsevaid laiu veiklevaid linte; oli kuldseid ja pronksikarvalisi ja punaseid ja läikivmusti kingi; oli paljude naiste kõrgeks kuhjatud ja tihedaks vanutatud soenguid ning hoolitsetud välimusega meeste libedaid, veega niisutatud juukseid – ja kõige rohkem oli seal