Õhus. Pilvetekste 2009–2019. Krister Kivi
Читать онлайн книгу.
sõna kuuldes see vana filipiino limpsas keelt, tahtmatult, kõht läks kohe tühjaks vist. Ja soovitas tungivalt proovida. Kasvõi kinnisilmi. Ütles, et olla jumalik. Aga ma ei saa, lihtsalt mingi piir tuleb ette, kuigi ma saan aru, et muna sees parditibu loote surnuks keetmine valmistab kõigist lihatoitudest ilmselt kõige vähem kannatusi, sest loode ei tea ju elust veel ööd ega mütsi. Aga no ei suuda sundida end seda sööma, kuigi eile seisin balut’i-lettide juures pikalt öisel tänaval. Kisub ikka vägisi taimetoitluse poole, kahjuks või õnneks.
Millega seoses tahangi kirjutada pöidlaotsasuurustest tsitruselistest nimega calamansi, mida eesti keeles peaks vist kutsuma kuldlaimideks. Ja see on väga uhke (kuigi mitte väga keskkonnasõbralik), mismoodi calamansi pisikese happepommina lauda jõuab: põhi alt lõigatud ja ise võrku pakendatud, et seemned pigistamisel segama ei hakkaks. Äkki saaks neist täiskasvanuna klementiinid?
Maitseelamuste kategoorias on teine auhind ka: roheline tee kaljusoola ja juustuga! Tundub olevat uus trendijook siin, uus bubble tea.
28.05.2012: Vancouveris on ööõhk veel täitsa külm. Rododendronid hakkavad ära õitsema ja tumeroheliste lehtede vahel on peidus sellised väsinud valkjaspruunid kellukesed. Kuid öö on pime. Mõtlen sellele, kui valge oleks Eestis kolmveerand neli hommikul praegusel aastaajal. Kui kaugel põhjas me ikka elame.
01.06.2012: Juba – Lõuna-Sudaani pealinn. Tänavad koosnevad punasest mudast, pärast südaööd on väljas liikumine keelatud ja kui tahta öelda midagi ilusat (kuigi miks ma peaks? aga okei), siis floora ja fauna on lopsakad. Sain just hammustada – õigemini söövitada – ussikeselt Nairobi Fly, kes end kuidagi laest mulle krae vahele kukutas. Evakueerusin sääsevõrgu alla, kuidagi ei usalda enam oma tuba.
02.06.2012: Tahtsin siia panna pildi ÜRO vanast Vene helikopterist, millega täna poolteist tundi Mabanist Malakali linna lendasin, aga kahjuks pole ühendus selleks piisavalt võimekas. Igatahes oli see pääsemine, sest vihm muutis lennukite maandumisraja mülkaks ja terendas oht jääda Mabani – kus pole midagi peale pagulaste, mudase joogivee, moskiitode, madude ja väga ilusa ererohelise võsa – vähemasti teisipäevani.
Kodutee või kuidas seda romantiliselt nimetataksegi.
03.06.2012: Jubast lahkumine oli veel hullem ettevõtmine kui sinna saabumine. Sisuliselt rüseles lennukitäis rahvast paarikümnel ruutmeetril edasi-tagasi, püüdes samal ajal lohistada oma – relatiivselt suuri – sumadane suure kaalu juurest logiseva puuleti tagant käsklusi karjuvate lennujaamatöötajateni või siis vastupidi. Turvakontroll koosnes kiirustavast käperdamisest ja kottikiikamisest. Nad ehitavad küll uut lennujaama, aga hetkel ei ole maailmas ilmselt teist sellist aerodroomi olemas. EgyptAiri lennuk mõjus lõpuks täieliku ulmena. Kosmoselaev, ma ütlen – puhas, avar, turvaline. Ja Cairo uus lennujaam on samuti ulme (eriti siis, kui päike parajasti loojub punaste liivadüünide taha ja täiskuu on aeglaselt taevasse ronimas). Ma ei tea Euroopas ka naljalt teist nii moodsat ja avarat lennujaama. Okei, München võib-olla.
Homme edasi Euroopassse, põhja suunas.
10.06.2012: Muu ootuspärase eksootika („leedu kurkid“, „arbus vaga magus“ etc) kõrval avastasin keskturult täna ka mesindusleti. Üks kilekottidest oli täidetud musta ja pealtnäha krõbiseva ollusega, elukaugelt arvasin, et see on suir. Aga see polnud seda. Müüdi oma best before ületanud (ma kasutan siinkohal siis peresõbralikku eufemismi) mesilasi. Kui küsisin müüjalt ettevaatlikult, et milleks need kasulikud on, vastas ta, et surnud mesilased tuleb panna konsumeerimise eel viina sisse. Taoline kokteil andvat palju vitamiine. Siis valmistus ta pakkima, mille peale ütlesin ebalevalt, et vast ma täna siiski ei osta.
„Ootame teid homme,“ sõnas mesinik süngelt.
20.06.2012: Tahtsin kirjutada Asghar Farhadi filmist „Lahkuminek“, aga ikkagi vist ei kirjuta. Millest on veidi kahju, sest hulk aega pole ükski film nii palju meeldinud. Niisiis ma postitan leebe süümekipituse leevendamiseks siia need paar rida. Koos soovitusega vaadata, kui on vaadata-või-mitte-vaadata valik. Ja üsnagi polüvalentse tsitaadi sellest samast filmist.
– So what happens to me?
– Nothing. Go back to your life.
25.06.2012: Mõtlesin täna öösel võimalusele, et olen nakatunud unitõppe. Enamus sümptome klapib – peavalu ja väsimus, uimasus ja tagurpidi pööratud elurütm (uimasus päeval ja ärkvelolek öösel), aga teisalt sobiks see kirjeldus vist enam-vähem iga teise haigusega. Ei mäleta ka ühtki tsetsekärbest, kes mind hammustanud oleks, aga head paranoiat ei saa ju lasta sellisel nüansil rikkuda.
12.07.2012: See on ka arusaamatu, mida kallis alateavus (Das Unbewusste) mulle sellega öelda tahab, et ma juba kahel korral viimase nädala jooksul oma koduvõtmeid minema olen proovinud visata – ühel korral õues prügikasti, teisel puhul aga prügiämbrisse. Paging Dr. Freud.
13.07.2012: Põlvetrauma aitab päris hästi ette kujutada, mis tunne on olla saja-aastane. Lähen juba veerand tundi Narva maanteelt Stockmanni poole ja ikka veel pole kohal (ristmikud on eriti väljakutsuvad, sest roheline tuli tundub korraga põlevat vaid sekundeid). Samas on inimteoks olemisel positiivseid külgi ka, jõuab näiteks tunda teeäärsete kibuvitsade lõhna, märgata, et nad üldse olemas on.
Kuhugi ei ole kiiret. Tegelikult.
01.08.2012: Leiutasin eile või üleeile endale alter ego – Valter Egon. Täisverelise ajakirjandusliku pseudonüümina kasutuselevõttu takistab kahjuks asjaolu, et Google’i andmetel on tegu viimase maailmasõja ajal reaalselt eksisteerinud Untersturmführer’iga.
01.08.2012: Lähim asi kultuurišokile saabus Jaapanis siis, kui ühes internetikohvikus (kaheksakorruselise maja pimedal ülakorrusel asunud internetikohvikus) haaras klienditeenindaja mind silmates pidulikult kätte tahvlikese, mis teatas: „INTERNET SHOPS OFFER THE REGULATIONS WERE ENACTED. YOU WILL BE PROMPTED TO REGISTER ITSELF USING A CERTIFICATE. HOWEVER, OUR SYSTEM DOES NOT MEET THE REQUIRED ITEMS OF INFORMATION FOR FOREIGNERS TO REGISTER. THIS MEANS THAT FOREIGNERS CAN NOT REGISTER. SORRY. YOU CAN NOT USE THE INTERNET. PLEASE USE OTHER SHOPS.“
„Please leave,“ lausus ta siis. Ja mõistagi kummardas.
04.08.2012: Võtsin täna kokku julguse ja laskusin sigaretiostu asjaoludel elitaarsesse 24/7 baari, mis asub juhtumisi otse mu vastasmaja all. Ma ei teagi, mida ma ootasin – kuldkettidega sägade süles väänlevaid kabareetantsijaid? Aga sees valitses tühjus täielik. Niisiis palusin baaridaamilt – määratlematus vanuses blond eestlanna – ka ühe õlu (2 euri) ja suundusin otsima suitsuruumi, mis pidi asetsema kuskil tagapool. Avanes koridoride katakomb: tulid bassein, saun ja mitu kummalist linadega kaetud diivanit, aga hingelisi jätkuvalt ei ühtegi. Ja siis, lõpuks suitsuruumis, kus tuhatoosideks liiva täis palmipotid (sic(k)!), nägin ma Vanameest – umbes saja-aastane, hall habe tõesti poolde põlve. Vanamees asus vestlusse inglise keeles; selgus, et ta on Eestis elav soomlane. Ta käib seal baaris öösiti tihti, olevat rahulik ja odav. Enamasti seal polevatki ühtegi inimest.
06.08.2012: Kuigi ma usun, et maksuametis töötab palju toredaid, kompetentseid ja kõrge EQ-ga spetsialiste, veenis üksainus külaskäik Endla 8 asuvasse kolossi mind täna e-maksuameti vaieldamatutes eelistes. Sest see naine, kelle juures käibemaksukohuslaseks registreerumise asjaolusid täpsustada tahtsin, nägi välja nagu mõrtsukhai tumesinises koolitüdrukuvormis. Ja see hääl – kile nagu vihasel õppealajuhatajal alateadvuse kõige alumistesse kihtidesse maetud kooliluupainajast! „KAS TEIL ON MULLE KÄIVET VÕI POLE?“ karjus ta. Põgenesin. Mul oli hea meel, et lett – või kett? – ametnikul mulle järele tulla ei lasknud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте