Unustatud saladused. Robin Perini
Читать онлайн книгу.
Aeglane metalne kriiksatus tungis pimedusse. Sammud tulid üle põranda, aina lähemale ja lähemale.
Naise süda peksles. Kas vangistaja võib kuulda seda tagumist tema rinnakorvis? Pulss tuksles peas. Ta sulges silmad ja hoidis hinge kinni, püüdes mitte valust ägada. Ellujäämisinstinkt sundis teda mitte liigutama, mitte paljastama seda, et ta on teadvusele tulnud.
Ruumi teisest otsast kostis väike klõpsatus. Nad olid tule põlema pannud. Naine kangestus. Sammud peatusid. Toas jäi kõik vaikseks peale tema kõhuli lebava keha kohalt kostva hingamise.
“Ärata ta üles,” käskis sügav mehehääl. “See protseduur on vaja kohe ära teha.”
“Jah, isa.”
Uks paugatas ja sellele järgnes sulguva riivi heli. See hääl lõikas Cheyenne’i koljust läbi. Ta ei liigutanud. Terav lõhn tungis naise ninna. Ta keeras jõnksuga pea eemale ja ahmis õhku, võimetu köhatust tagasi hoidma.
Veel üks terav pahvakas ja ta avas silmad. Pisarad hägustasid naise nägemist. “Aitab,” ütles ta murduval häälel. “Palun.”
Cheyenne ajas ennast istuli ja hõõrus silmi, võimetuna pilku fokuseerima. Ta tõmbas sügavalt hinge. Õhuvool pahises kurku. Ta haaras kaelast ning hakkas köhima.
Käsi tõstis tassi veega tema näo juurde. “Joo.” Tema kõrval seisis umbes kuueteistaastane poiss. Teismeline kallutas tassi tema huultele.
Cheyenne jõi ja niisutas oma paberkuiva suud. Ta sai esimest korda pilgu fookusesse.
Ta haaras sohvapadja. Tema pilk peatus ilma akendeta, kuid kahe uksega palkseinal. Hallist terasest uks oli suletud, selle lukud tundusid purustamatud, teine uks avanes väiksesse vannituppa. Ta silmitses suure ruumi vastaskülge ja ahmis siis õhku. Kitsas voodis lamas naine, nägu higistamisest õhetav ja märg.
Patsient oigas, liigutas ennast pisut ja niuksatas kõhust haarates. “Valus,” sosistas ta hingeldades. “Aidake.”
Cheyenne ajas end jalule ja heitis poisile pilgu. “Mis sa talle tegid?” Ta koperdas üle toa voodi juurde, ignoreerides tukslemist oma peas, ja katsus käeseljaga naise otsmikku. See põles palavikus. Ta surus sõrmed naise randmele. Pulss 117. See polnud hea.
“Mis juhtus?”
“Ta kõht on paar päeva valutanud,” ütles poiss huult närides. “Ta kukkus kohe pärast lõunasööki kokku.”
Cheyenne katsus naise kõhtu. Naine nuuksatas. Kui Cheyenne’i käed jõudsid paremale kõhu alaossa, täitis tuba piinatud karje, kajades seintelt vastu.
“Me peame ta haiglasse viima.” Cheyenne tõusis. “Tundub, et see on apenditsiit. Ta vajab operatsiooni.”
“Me teame,” vastas poiss. Ta läks üle toa nurgas oleva laua juurde ja kergitas sinist kirurgias kasutatavat kangast.
Cheyenne’i silmad läksid pärani, nähes rida arstiriistu. Ta raputas õudust täis mõistmises pead. “Ma ei ole kirurg.”
Teismeline läks palavikus naise voodi juurde ja surus tema kätt, näol ilmselge mure. “Sina oled tema ainus võimalus.”
Cheyenne pani käed poisi õlgadele ja keeras ta näoga enda poole. “Vaata… mis su nimi on?”
“Ian.”
“Ian, ta vajab haiglat. Ta võib surra.”
Poiss võpatas, tema silmi varjutas hirm. “Sellepärast Isa korraldaski sinu siiatoomise, doktor Blackwood. Et sa ta päästaksid.”
Lukk kõlksatas ja uks avanes kriiksudes, tuues nähtavale ühele küljele soengusse seatud juustega naise. “Ian, Isa tahab täna õhtul saada täieliku raportit visiidist Singing Riverisse.”
Mälestused Ianist kliinikusse sisenemas, kellestki selja tagant lähenemas ja vanaema karjetest paiskusid läbi Cheyenne’i pea. “Sa olid seal.” Ta kõikus, haarates tasakaalu säilitamiseks poisi käsivarrest. “Mu vanaema? Kas temaga on kõik korras?”
Poiss kõhkles.
“Palun ära aja Isa vihale, Ian.”
Naise anuvad sõnad saatsid värina Cheyenne’i südamesse. Ilmselgelt kohutas Isa neid mõlemaid.
Poiss hammustas oma huule peaaegu katki. “Jah, Adelaide.”
Ta kadus läbi ukseava. Sammud kaugenesid ja vaibusid, kui teine uks kaugemal kinni langes.
“Mu vanaema?” kordas Cheyenne Adelaide’ile otsa vaadates. “Kas temaga on korras?”
“Sa peaksid enda pärast muretsema.” Adelaide’i pilk mahenes kaastundes. “Ma püüan su siit välja saada, aga ma ei saa midagi lubada.”
Naine kortsutas kulmu ja Cheyenne märkas temas midagi tuttavlikku. Ta vaatas kordamööda oma patsienti ja Adelaide’i. Ühesugune ebatavalist tooni kastanpruun juuksevärv. Sarnane suujoon, kehakuju ja kasv. Ainult Adelaide’i näol oli arm, mis sai alguse tema silmanurgast ja lõppes lõua juures. Ehk on nad sugulased?
Cheyenne’i pilk peatus patsiendil. “Ta on vaja haiglasse viia.”
“Mul on kahju, aga ma ei saa selles osas midagi teha.” Adelaide taganes ukse juurde. “Sul on olemas kõik, mida tema aitamiseks vajad. Isa hoolitses selle eest.”
Cheyenne silmitses Adelaide’i. “Mis koht see on?”
“Ma annan sulle nõu, doktor Blackwood. Keskendu minu õe päästmisele ja ära esita küsimusi. Mitte keegi ei saa sind aidata, ka mitte keegi meist.”
Sõnad haarasid Cheyenne’i tähelepanu. Ehk ei olnud ta siin ainuke vang. Cheyenne võttis riski ja tasandas häält. “Mu isa on Singing Riveri šerif. Mu vend on tema asetäitja. Kui sa mind aitad, saan ma teid kõiki aidata.”
Adelaide’i silmad läksid pärani ja pilk sööstis ukse poole. Ta kallutas end Cheyenne’i poole. “Ma tulen hiljem tagasi, kui saan.” Ta ajas end sirgu. “Ma soovitan sul anda oma parima, et mu õde aidata, doktor.” Tema hääl oli vali ja range, ilmselt püüdis ta kindlustada, et sõnad ukse taha kuulda oleksid. “Sest kui ta sureb, ei saa mitte keegi sinu päästmiseks midagi teha.”
Ööpimedus haaras Singing Riveri endasse. Kell oli juba kümme õhtul, kuid nad polnud leidnud jälgegi Cheyenne’ist. Thayne’i auto tuiskas läbi linna. Ta surus kõvasti rooliratast, sundides autot veel kiiremini liikuma. Viis tundi. Õde oli olnud kadunud viis tundi. Ta põrutas rusikaga vastu nahkistet. Miks polnud ta lasknud Pendergrassil Clive’i hädaabikõne ja joobnuga tegelda? Kui ta oleks olnud linnale lähemal…
Ta jäi õe juurde hiljaks ainult mõne minuti.
“Kus sa oled, õeke?” pomises ta, kui jõudis linna piiril asuva Singing Riveri metodisti kiriku juurde.
Võttes enda alla mitu aakrit maad, oli kirik olnud alati nagu majakas. Praegugi helendas selle kõrge torn öise taeva taustal. Strateegiliselt ümber kiriku paigaldatud prožektorid heitsid hoonele heledaid valguskiiri.
Rivertoni rantšo neli pakiautot kiirustasid Thayne’ist mööda ja suundusid metsa poole. Pidev vaenutsemine suguvõsade vahel polnud takistanud Rivertone otsingutega liitumast. Tänu jumalale.
Thayne keeras kiriku parkimisplatsile. Mitu tosinat autot seisis tühjalt rohumaal kirikust põhjas. Pagana erinev SEALi operatsioonidest. Tavaliselt leidis Thayne end ühena kaheksaliikmelisest löögirühmast või neljaliikmelisest laskemeeskonnast. Kaks korda nii palju inimesi oli kogunenud parkla serva juhtimiskeskuse laua juurde, oodates korraldusi. Oleks võinud arvata, et on pühapäeva keskpäev pärast jumalateenistust, mitte reede hilisõhtu.
Rohkem kui sada inimest otsisid juba Cheyenne’i, sealhulgas tema vennad. Hudson ja Jackson olid esimesed, kes said oma otsingusektori kätte. Kui ta nendega viimati rääkis, polnud mehed midagi leidnud.
Nende isa kummardus