Originaali tiitel:

      Susan Mallery

      You Say It First

      2017

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga. Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Jana Kuremägi

      Korrektor Inna Viires

      © 2017 by Susan Mallery, Inc

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11398

      ISBN (PDF) 978-9949-844-96-8

      ISBN (ePub) 978-9949-84-950-5

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      ESIMENE PEATÜKK

      „PALUN ära mõista mind valesti, aga võta palun tõesti särk seljast.”

      Pallas Saunders kirtsutas neid sõnu lausudes nina – reeglina ei viinud ta töövestlusi niimoodi läbi. Aga olukord eeldas erakorralisi meetmeid.

      Nick Mitchell kergitas kulme. „Kuidas palun?”

      Igati õigustatud küsimus ja igal juhul palju parem kui see, et ta oleks plehku pannud, mida oleks ju võinud tõesti teha.

      „Meil on hädaolukord,” ütles Pallas, vehkides ägedalt käega: loodetavasti väljendas ta žest olukorra pakilisust.

      „Sellest ei piisa.”

      „Olgu.” Pallas hingas sügavalt sisse ja avas siis suu. Ta rääkis kiiresti. „Vähem kui tunni aja pärast on pulm ja mul on üks Rooma sõdur puudu. J. T. laskis jalga – tuiskas L. A-sse, sest ta agent helistas mingi prooviesinemise asjus. Igatahes on mul vaja Rooma sõdurit. Sina oled umbes sama kasvu nagu teised mehed ja sa vajad tööd, nii et palun võta särk seljast. Kui sa näed enam-vähem normaalne välja, kanname su kehale päevituse ja sa kannad palankiinil üsna õblukest tüdrukut.”

      „Millel?”

      „Need on sellised kandetooli moodi asjad. Usu mind, see tüdruk ei kaalu neljakümmend kilogi. Ta on vist kolm kuud nälginud. Sina tundud olevat tugev. Sa saad hakkama. Palun? Sa saad selle eest ka tasu.”

      Mitte just eriti palju, aga raha on raha. Ja Nick Mitchell oli vastanud kuulutusele, milles ta otsis osakoormusega puuseppa, nii et küllap tal on ikkagi raha vaja. See tunne oli Pallasele tuttav.

      „Sa tahad, et ma kannan palankiinil tüdrukut, kelle pulmi peetakse?”

      Miks on küll kenamad poisid alati nii ohmud, mõtles Pallas ohates. Sest Nick oli tõesti kena poiss. Pikka kasvu, tumedate juuste ja silmadega. Ta õlad olid laiad ning ta näis olevat heas vormis, nii et milles siis asi?

      „Minu firma nimi on Pulmad Kastis.” Ta osutas ümbritseva ruumi seintele. „See siin näeb välja nagu kast. Siia tullakse abielluma. Ma korraldan temaatilisi pulmi. Tänane paar soovib Rooma pulma. Sa ei kujuta ettegi, kui populaarsed need on. Rooma pulmas on pruudi jaoks palankiin. Ma palun sind. Palun võta särk seljast.”

      „Sa oled imelik,” pomises Nick särginööpe lahti tehes ning särki lauale heites.

      Halleluuja! mõtles Pallas ümber mehe käies, et teda ka selja tagant uurida. Mees nägigi hea välja – just nagu ta oli lootnud: laiad õlad ja tugevad lihased. Ei ühtki suurt tätoveeringut ega inetut armi. Temal endal polnud tätoveeringute vastu midagi, aga need ei sobinud Rooma pulma ja tal polnud aega neid peitepulgaga varjata. Nick sobiks teistega väga hästi.

      „Sind on tööle võetud, aga meil on kiire.”

      Ta haaras mehel käest ja tiris ta toa poole, kus mehed riideid vahetasid. Teemapulmades oli teinekord vaja palju abilisi. Rooma pulmas oli vaja palankiinikandjaid ja kõik ettekandjad kandsid toogasid. Mitte algupäraseid, aga klient oli rahul ja see oligi kõige olulisem.

      Ta tiris Nicki suurde lihtsasse ruumi, mille ühes seinas rippusid kostüümid ja teises oli valgustatud peeglitega laud. Ruumis olid juba mitmed poolpaljad mehed. Kaks neist ajasid just selga valgeid toogasid, kolmas uuris end peeglis.

      End uurinud Alan tõstis pilgu ja naeratas. „Tere, uustulnuk!”

      „Alan, aita Nickil end valmis seada,” palus Pallas. „Saage tuttavaks: Nick, Alan. Alan, Nick.” Ta heitis pilgu kellale ja kiljatas. „Meil on vähem kui tund aega.” Ta pöördus Nicki poole. „Kas sa kunstpäevitust oskad kehale kanda?”

      „Kas ma näen sedamoodi välja?”

      Kuni selle hetkeni oli see mees olnud Pallase silmis kõigest õlg, millele toetada üks neljandik pruuti. Nüüd aga vaatas ta meest lähemalt. Mehe tumedad silmad puurisid teda seguga hämmeldusest ja kartlikkusest. Ta kummaliselt kütkestavad huuled olid kokku surutud. Mehel olid suured käed, märkas Pallas nagu möödaminnes, kuid üritas siis mitte naerma puhkeda.

      Suured käed? No tõesti? Sellise asja jaoks tal küll aega ei ole.

      Ta läks laua juurde ja avas sahtli. Sahtlis olid kilepakendis kindad. Need kuulusid kunstpäevituskreemi komplekti, mida ta ostis väga hea hinna eest hulgi.

      „Ma keeran su maailma pea peale,” lausus ta heatujuliselt. „Hakkame pihta.”

      NICK Mitchellil oli tunne, nagu ta oleks sisenenud mingisse alternatiivuniversumisse. Kus valitsesid üksnes hullud ja muud kodanikud pidid kuidagimoodi järje peal püsima.

      Veel enne, kui ta sai aru, mis sünnib, määris see naine, kes pidi temaga puusepatööks sobivuse selgitamiseks töövestluse läbi viima, ta selja mingi imeliku kindaga sisse.

      „Ühtlased tõmbed,” lausus Pallas. „Kuivamiseks kulub viis minutit, siis tuleb vaadata, et ei oleks laike. Tee ise käsivarred ja rind ja siis sääred. Ja palun nii eest kui ka tagant.”

      Ta tõmbas kindad käest ja ulatas need Nickile. „Kas saad hakkama?”

      Pallase näoilmes oli kaks osa tõsidust ja üks osa ärritust, just nagu oleks maailmal vandenõu tema päev raskemaks teha.

      Nickil oli tahtmine korrata, et tema tuli puusepatöö asjus, aga ta mõistis, et see on Pallasele juba teada. Okei. Olgu siis kunstpäevitusega Rooma sõdur. Vähemalt saab vendadele lustaka loo rääkida.

      Ta tõmbas kindad kätte ja asus end sisse määrima. See polnudki nii jäle, nagu ta oli arvanud. Pallas näitas talle kätte ta tooga ja palus teistel teda juhendada.

      „Pean minema riideid vahetama,” ütles Pallas ukse poole lipates. „Kui midagi vaja, küsi Alanilt. Tema teab kõike.”

      Alan tegi talle silma. „Nii see on.” Kui uks oli sulgunud, pöördus Alan Nicki poole. „Ja mis värk sinuga on?”

      Nick võttis kindad käest, pühkis käed laualt leitud rätikusse ja tõmbas teksad jalast. „Mina olen puusepp. Vastasin ta kuulutusele.” Ta pani kindad uuesti kätte ning hõõrus kummardudes sääred sisse.

      „Ah soo. On sul abi vaja?”

      Nick ei vaevunud pilku tõstma. „Saan hakkama.”

      „Noh, nagu kuulsid, olen mina Alan. Need on Joseph ja Jonathan.