Ütle sina seda esimesena. Happily Inc, 1. raamat. Susan Mallery
Читать онлайн книгу.
mõttes see pole siis kohting?”
„Ma ei kohtu temaga enam iial.”
„Sellisel juhul polnud see tõesti kohting.”
Happily Inci kolimisest saadik oli Mathiasel tekkinud tava kohtuda linna saabuvate pruutneitsitega. Ta veetis nendega öö või kaks ja siis olid nad läinud.
Nickile meeldisid naised nagu igale teiselegi mehele, aga ta ei ajanud taga hulka. Temale meeldis mõte, et ta elus on keegi – seni kui tal õnnestus asju kontrolli all hoida. Ta tahtis parasjagu nii palju kirge, et asi oleks huvitav, aga mitte nii palju, et see neelaks kõik muu. Vahel oli sellist tasakaalu raske leida ning siis eelistas ta üldse mitte tegutseda.
„Ole lihtsalt ettevaatlik,” hoiatas Nick. „Sa ei taha ju ometigi, et mõni naine tuleks kuue kuu pärast tagasi ja kinnitaks, et on sinusse pööraselt armunud.”
„Seda juba ei juhtu.”
Nick lootis, et vend ei eksi.
„Atsuko väidab, et sa hakkad ühe pulmafirma juures tööle,” lausus Mathias.
„Jah. Pulmad Kastis.”
Vend kortsutas kulmu. „Mida sa seal tegema hakkad? Salvrätte kokku voltima?”
„Seda pole ma elu seeski teinud. See võib osutuda päris huvitavaks.”
Mathias vahtis talle otsa. „Kas ma peaksin su pärast muretsema?”
„Ei oska öelda. Peaksid või?”
Vend saatis talle pahura pilgu. Nick puhkes naerma. „Restaureerin kaks komplekti puitpannoosid. Need on vanad ja üsna nigelas seisus. See töö on super. Pean pisut nende tausta uurima – ehk saan teada, kes need on valmistanud.”
„Võiksid Atsukolt küsida. Tema teab igasuguseid asju ja tal on kunstimaalimas palju sidemeid.”
„Hea mõte. Teen mõne foto ja vaatame, kas tal õnnestub midagi teada saada.”
Nick tundis galerii omanikku kõigest paar nädalat, kuid naine oli talle juba muljet avaldanud. Atsuko oli üle viiekümne ja tal olid ostjad kõikjal maailmas. Ta oli vinge kaupleja, sai head hinnad ja hoolitses tööde ära saatmise eest. Nick oli müünud viimase kolme nädalaga Atsuko kaudu rohkem kui eelmise kolme aasta jooksul.
Isa filosoofia oli olnud ikka see, et kunsti ostja peab tulema kunstniku juurde. Nickil oli tekkinud tunne, et see on üsna lühinägelik äri tegemise viis.
„Kas sa Dubai tellimusest oled midagi kuulnud?” küsis Mathias.
„Ei. Neil kulub otsuse langetamiseni paar kuud. Siis aga tuleb mul jõuda selgusele, mida ma tahan teha. Kaks aastat on pikk aeg.”
„Siinkohal oleks vast paslik sulle meenutada, et sa pole seda tööd veel saanud.”
Nick naeris. „Kuule, tegu on ju minuga. Kellele nad siis veel selle töö annaksid?”
„Kellelegi, kel on annet.”
„Sa oled kade.”
„Sinu peale küll mitte, suur vend.”
Nick naeris ja vaatas taas öhe. „Kas siinkandis on ka nahkhiiri?”
„Kardad neid või?”
„Nad pakuvad huvi. Mu silme ees sähvivad pildid tööst, kus on palju nahkhiiri.”
Mathias vangutas pead. „Sinuga pole kõik päris korras.”
„Väga võimalik.”
„Nahkhiired. Taim- või lihatoidulised?”
„Vist taimtoidulised. Pean rohkem uurima.”
„Nahkhiiri.” Mathias võttis lonksu õlut. „Ei tea, kas ema pillas su beebina pea peale?”
Nick puhkes naerma. „Mitte nii sageli kui sind.”
KUIGI Pallasele meeldis sõbrannadega lõunat süüa, oli lõunasöök emaga pala hoopis teisest ooperist. Esmalt logistika. Nemad ei valinud kordamööda restorani. Korralduslik lõunasöök leidis alati aset panga juhtkonna söögisaalis. Peen nimetus keskmisest pisut paremale akendeta söögikohale. Kööki ei olnud, söök toodi kohale. Aga sellele vaatamata oli seal ettekandja ja valged laudlinad. See kõik tähendas seda, et tuli teksade ja T-särgi asemel selga panna kleit.
Üle jõe linna põhjakaldale sõites rahustas Pallas end, et kõik laabub normaalselt. Ta oli emaga kakskümmend kaheksa aastat maid jaganud. Ta teadis, kuidas pääseda vestlusest minimaalse valu ja hukkamõistuga. Tuli vaid naeratada ja noogutada ja öelda seda, mida temalt oodati. Ei midagi ületamatut.
Kuigi see oli alati ületamatu – ühel või teisel moel.
Pallas oli kogu elu ihanud emale meele järele olla, mis poleks tohtinud ju mingit probleemi tekitada. Libby Saunders armastas reegleid. Pallasel oleks olnud kõige arukam neid reegleid järgida ja tulemuseks olekski olnud ema armastus. Aga see polnud niisama lihtne.
Võib-olla oli sel midagi pistmist ütlemisega põrgutee ja heade kavatsuste kohta. Või siis selle kohta, et Pallas tahtis teha emale rõõmu ja ka ise rõõmu tunda. Nii või teisiti oli tema lapsepõlv kujutanud endast pidevat lahingut, milles tema ei jäänud kunagi võitjaks. Kuigi ta üritas.
Ta kaksikvend Cade oli olnud märksa targem. Tema oli lihtsalt konfliktikoldest lahkunud ja läinud oma teed. Nii emotsionaalses kui ka füüsilises mõttes. Pallas mäletas ikka veel viiendat sünnipäeva. Libby oli lastelt küsinud, kas nad tahavad suureks saades pangas töötada. Pallas oli vastanud kohe, et tahab, kuigi ei saanud aru, mida „pangas töötamine” endast kujutab. Tema teadis üksnes seda, et ema läks iga päev panka ja see oli tähtis ja et pangas töötamine paneb ema teda nii palju armastama, et ta ei tunne enam sisimas hirmu.
Cade oli talle omasel kombel naeratanud ja öelnud: „Ei. Mina hakkan suurest peast kauboiks.”
Libbyle ei teinud see sugugi nalja, aga Cade jäi endale kindlaks. Tema armastas hobuseid, mitte umbseid pangaruume. Ta ei olnud oma otsusest kordagi taganenud. Pallas läks kaheksateistaastaselt kohusetundlikult kolledžisse rahandust õppima, Cade aga oma ala ühte Kentucky kuulsasse aretusfarmi. Viis aastat hiljem kolis ta Texasesse.
Nad olid ühenduses ja Cade’i juttude põhjal võis järeldada, et ta on oma eluga väga rahul. Nagu näha, oli elu eemal Libbyst ja pangast väga hea. Pallas ei osanud selle kohta midagi täpsemat öelda, sest tema üritas end ikka veel perekonna karmile matriarhile tõestada.
Pallas jättis auto klientidele mõeldud parkla kõige kaugemasse nurka ja sammus panka.
Tema vanavanavanaisa oli asutanud California Esimese Säästude ja Laenude nime kandva panga aastal 1891. See polnud sugugi California esimene säästude ja laenude pank, isegi mitte teine, aga püsis ikka veel ja Pallas leidis, et see asi on uhkust väärt. Paljud arvasid, et kui ta pärineb pangandusperekonnast, on ta kindlasti väga rikas. Aga see polnud sugugi nii. Kuigi vanaisa päris kogu varanduse, oli tal seitse tütart ja kõigil neilgi lapsed. Lisaks sellele, et Pallase osa oli väga väike, pidi ta saama oma pärandiosa kätte alles kolmekümne üheksa aastaselt. Vanaisa Frankil oli omamoodi huumorisoon.
Nii et tal tuli enda elatamiseks tööd teha ja lisaks sellele veel õppelaenu tasuda. Samuti oli tal Geraldi firma, mis polnud just kõige paremal järjel.
Oli aprilli algus. Kui jätta välja üks kummalisel kombel vabaks jäänud juunikuine nädalavahetus, olid tal septembri lõpuni igal nädalavahetusel pulmad. Kui kõik läheb hästi, õnnestub tal maksta arved, lasta teha mõned vajalikud remonditööd ja maksta endale väikest töötasu. Eeldades, et ta ei müü firmat maha. Sest kuigi ta armastas Geraldit ja suhtus tema ootamatusse kingitusse suure lugupidamisega, polnud tema eesmärk olnud seda valdkonda oma elutööks kuulutada. Ta oli ikka arvanud, et läheb tööle ema juurde panka.
Pallas sisenes vanasse Hispaania stiilis hoonesse. Kõrged laed ja tume puit tekitasid tunde, nagu siseneks