Muutuste suvi. Kolmas raamat. Debbie Macomber
Читать онлайн книгу.
läbi elutoa naise poole. „Võib-olla peaksid kellegagi rääkima.”
„Sa ütled, et ma peaksin nõustajaga rääkima?” Susannah ei talunud mõtet, et asi oli selleni jõudnud. Jah, isa surm oli olnud šokk, kuid tol ajal oli tema lein tundunud... formaalne. Peaaegu abstraktne. Justkui oleks ta leinanud mõtet isa kaotusest rohkem kui teda ennast. Ta ei olnud isaga kunagi läbi saanud. Heal juhul olid nad teineteist talunud. Susannah’ arvates oli tema isa diktaatorlik, võimukas ja ülbe. Kohe, kui ta kaheksateist sai, lahkus ta kodust võimalikult kiiresti ja võimalikult kaugele.
„Ta oli sinu isa, Susannah,” meenutas Joe talle õrnalt. „Ma tean, et te kaks ei olnud lähedased, aga ta oli siiski sinu isa.” Mees võttis prillid eest. „Tegelikult, võib-olla sa sellepärast niimoodi tunnedki. Nüüd, kui ta on surnud, ei ole teil mingit võimalust oma erimeelsusi lahendada – asju ära klaarida.”
Susannah raputas pead, võtmata mehe arvamust kuulda. Tema suhe isaga oli olnud raske. Keeruline. Aga ta oli selle reaalsusega aastaid tagasi leppinud. „Sel ei ole temaga midagi pistmist.”
Joe nägi välja nii, nagu tahaks vaidlema hakata, kuid naine ei lasknud tal seda teha. „Jah, tema surm oli ootamatu, aga ta oli kaheksakümmend kolm aastat vana ja mitte keegi ei ela igavesti.” Tõde oli see, et ehkki nad ei olnud täielikult võõrdunud, nad peaaegu ei rääkinudki. See ei paistnud isa üldse häirivat. Susannah oli teinud aastate jooksul aeg-ajalt katset nendevahelist lõhet ületada, kuid isa näis olevat võimetu nende suhteid parandama.
Mil iganes Susannah helistas või külas käis, rääkis ta emaga. George Leary oli korralik vanaisa, seda tuli tema auks öelda. Nii Chrissie kui Brian pidasid temast väga palju. Mis Susannah’sse puutus... noh, oli parem mitte mõelda sellele, kuidas isa oli end tema ellu vahele seganud, eriti ta teismeeas. Jah, tal oli kahju, et isa suri, eriti nii ootamatult, aga ta heitis kõrvale võimaluse, et tema surm oli põhjuseks rahulolematusele, mida ta nüüd tundis. Kui ta kedagi selles süüdistaks, oleks see Jake. Aga ta ei saanud ju seda Joele, oma abikaasale, oma imelisele abikaasale ütlema hakata. Hei, kallis, ma olen viimasel ajal ühe teise mehe peale mõelnud. See ei tooks ilmselt head, ükskõik kui mõistev Joe ka on.
Abikaasa jätkas tema silmitsemist. „Isegi kui sa sellega ei nõustu,” ütles ta aegamisi, „on mul kahtlus, et isa surm mõjutas sind tugevasti. Kas sa ei mäleta, kuidas olid lood siis, kui minu vanemad surid?”
Susannah mäletas ja tal oli piinlik tunnistada, et oli leinanud oma äia rohkem kui omaenese isa. Kui Joe ema kümme aastat hiljem suri, olid nad mõlemad muserdatud olnud. See oli nende jaoks perena raske aeg olnud. Susannah oli kadestanud Joe lähedast suhet vanematega, samas kui tema enda oma, eriti isaga, oli nii jahe.
„Loomulikult oli isa kaotus mulle šokk,” jätkas Susannah, „aga ma ei usu, et see meeleolu...”
„Masendus,” ütles Joe vahele. „Kergemat sorti, täiesti tavaline masendus.”
„Ma ei ole masendunud.” Ehkki ta seda eitas, teadis ta, et Joel oli õigus.
Mees kergitas kulmu. „Kui sa masendunud ei ole, milles siis asi on?”
Joe oli usaldatav, tugev, enesekindel mees. Auväärne. Pärast kahtkümmet nelja koosoldud aastat olid nad teineteisega kokku kasvanud, nii sarnasteks, et tellisid sageli menüüst sama rooga, lugesid samu raamatuid, hääletasid samade kandidaatide poolt. Susannah ei suutnud mõista, kuidas ta sai igal ööl tema kõrval samas voodis lebades teisest mehest und näha. See ei olnud tema moodi. Ta ei olnud kogu abielu jooksul mitte kordagi isegi kaalunud mõne teise mehe vaatamist.
Ta oleks hull, kui keskkooliaegset kallimat otsides oma abieluga riskiks. See lugu Jake’iga oli ammu läbi. Ta ei olnud meest näinud ega temaga rääkinud sellest ajast saati, kui oli seitseteist, ja see oli... oh, nüüd juba rohkem kui kolmkümmend kolm aastat tagasi.
Joe pani prillid ette tagasi, olles need särgiservaga ära puhastanud.
„Sul on viimase kuue kuu jooksul keerulised ajad olnud. Sinu isa surm, su viiekümnes sünnipäev, pingeline aasta töö juures ja kõik muu.”
Tema jutus ei olnud Susannah’ jaoks mitte midagi uut. Võib-olla need olid selle rahulolematuse põhjusteks, see vajadus Jake’i kohta tõde teada saada, kuid ta kahtles selles. Isegi aiandus, tema kirg, ei rahustanud teda – ega juhtinud mõtteid kõrvale. Ehkki ta oli kiire eitama, et midagi valesti on, tundis Susannah kindlalt, et see kõik ulatus tagasi tema keskkooliaegse kallima ning selle juurde, kuidas nende suhe lõppenud oli. Ta vajas lõpetatust – see ärritav, ülekasutatud sõna. Ja ometi ei selgitanud miski muu seda paremini. Jake oli tema elu lõpetamata osa, õhku rippuma jäänud suhe, valimata jäänud rada.
Ses mõttes oli isa surm valla päästnud tema rahutuse, tema naasnud mälestused Jake’ist, kuna George oli see, kes nende lahkuajamise eest vastutav oli. Nagu alati, oli ta olnud nii kindel, et teab kõike kõige paremini. Probleem oli selles, et ta istus päeval oma upsakal kohtunikutoolil ega astunud sellelt alla, kui õhtul koju oma pere juurde tuli.
Susannah keeldus peatumast isaga seotud mõtetel, ei lasknud endal neid negatiivseid tundeid tema vastu kasvatada. Aga täna õhtul, põhjustel, mida ta ei mõistnud, ei jätnud mälestused Jake’ist teda rahule.
„Sul oleks ehk hea sel suvel mõni nädal koos oma emaga veeta. Võib-olla sa siis leiad seoses oma isaga mingisuguse lahenduse.”
„Võib-olla,” nõustus Susannah, ehkki ta seda tegelikult ei uskunud. Nad olid juba otsustanud, et ta peaks suvepuhkuse alates Viviani külastama, ta üle kontrollima ning olukorda hindama.
Kauguses helises telefon, aga ei Joe ega Susannah kiirustanud sellele vastama. Kui teismeline majas, ei olnud seda vajagi.
Brian pistis pea oma toa uksest välja ja hüüdis kõrvulukustaval häälel: „Ema!”
Susannah tahtis temalt küsida, kes helistab, aga poiss oli nii kiiresti oma tuppa tagasi tõmbunud, et tal ei olnud selleks võimalust. Köögitelefoni juurde läinud, tõstis Susannah toru ja ootas, kuni Brian enda oma ära pani.
„Hallo.”
„Susannah, oled see sina?”
Naisehääl oli tuttav, aga Susannah ei suutnud seda kohe paika panna.
„Martha West siin. Vabandust, et sind tülitan.”
„Oh, pole midagi.” Susannah tõmbus pingule. Martha oli aastaid nende pere majapidajanna olnud. Ainuke põhjus, miks ta helistaks, on öelda, et tema emaga on midagi juhtunud. „Kas emaga on kõik korras?” Viimasel korral, kui Martha helistas, oli ta edastanud uudise, et Susannah’ isa oli ulatusliku infarkti tagajärjel kokku varisenud ja surnud.
„Temaga on kõik hästi,” kinnitas Martha. „Kuid ma tahtsin teiega rääkida, enne kui siia sõidate. Vivian mainis, et te kavatsete varsti külla tulla ja, noh...” Ta kõhkles. „Seda ei ole võimalik lihtsalt öelda.” Ta tegi taas pausi. „Susannah, teie ema näib arvavat, et ma... võtan tema asju. Ma loodan, et te teate, et ma ei teeks iial midagi sellist. Vannun, et minul ei olnud nende puuduvate teelusikatega midagi pistmist.”
„Teelusikad?”
„Teie ema süüdistas mind selles, et ma võtsin neli komplekti kuuluvat teelusikat, kui seal täna pärastlõunal koristamas olin.”
„Martha, ma tean, et sa ei teeks iial midagi sellist.” See naine oli täiesti usaldusväärne.
„Ma loodan küll,” pahvatas ta. „Ja lubage mul teile öelda, et kui ma varastada kavatseksin, ei oleks selleks teelusikad.”
„Arusaadav.”
„Siis ta ütles, et ma peitsin tema käekoti ära. Otsisin seda tund aega ja leidsin diivanipatjade taha peidetult. Kui ma talle seda näitasin, ütles ta, et mina olin see, kes koti sinna pani.”
Susannah oigas. „Oh, Martha, mul on nii kahju.”
„Ma ei tea, mis temaga lahti on,” ütles majapidajanna,