Minu esimene elu. Olav Osolin
Читать онлайн книгу.
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Marika Mikli
E-raamatu kujundus EDRK
Kaanefoto © Kaupo Kikkas, 2020
Fotod © Autorid, 2020
Teine trükk
Tekst © Olav Osolin, 2020
Kirjastus on püüdnud ühendust saada kõigi fotode autorite või nende volitatud esindajatega.
Palume neid, kellega me pole ühendust saanud, pöörduda kirjastuse Varrak poole.
ISBN 978-9985-3-4838-3
ISBN 978-9985-3-4902-1 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Miks ma seda tegin?
Tõepoolest, miks? Kas ma tõesti arvasin, et keegi tahab üksipulgi teada, kuidas ma oma elukest elanud olen?
Esialgu ei arvanud. Ma ise ei viitsi möödunud aegu üldse meenutada ja olen alati mõelnud, et jubedad on need vanamehed, kes elavadki kogu aeg vaid minevikus ning kelle jaoks jäi maailm seisma sel hetkel, mil Nõukogude Liit laiali vajus. „Oh, mida teie nüüd elust teate,” võtavad nad sisse tähtsa poosi, „vaat kus meie ajal oli...” Ja siis järgneb kõik see, mille pärast on tänapäevases Eestis halb elada ning omal ajal oli jube hea. Kui sa vanasti põrkasid selliste tüüpidega kokku mõne vanainimese sünnipäeval või Delfi kommentaariumis, kus ma küll ise harva käin, siis nüüd on nad vallutanud terve Facebooki, kus ma käin üsna tihti. Õigupoolest ma tänu Facebookile üldse kirjutama hakkasin, sest enne seda olin ikka töötanud valdavalt suuga: nii Eesti Raadios, kuhu ma pärast ülikooli tööle asusin, diskorina – väidetavalt isegi kogu Nõukogude Liidu esimese diskoteegi asutajana, reklaami alal, kus sa ei pea enamasti kirjutama pikemat teksti kui pool A4 lehekülge, ja ka televisioonis, kus ma olen erinevatel aegadel suuga inimeste meelt lahutanud. Esmalt kribasin ma Facebooki lihtsalt sellest, mida olin kuskilt lugenud või kuulnud, hiljem aga hakkasin lisama ka omaenda meenutusi ammustest aegadest, eriti siis, kui need olid lingitud mõne aktuaalse sündmusega. Ja mida rohkem ma neid lugusid kirjutasin, seda rohkem inimesi hakkas oma kommentaarides küsima, miks ma kõike seda raamatusse ei vormi. Et nad tahaksid kangesti mu mälestusi lugeda ning mõni väitis isegi, et ta oleks valmis sellise raamatu endale ostma. Esialgu ma ei võtnud seda kõike tõsiselt, aga kui küsijatest sai juba väiksemat sorti koor ja mõnedki kirjastajad hakkasid uurima, kas nad võiksid seda olematut raamatut kirjastama asuda, siis mõtlesin, et tõepoolest, miks mitte! Aeg on kopp maasse lüüa ja mõned seigad oma elust kirja panna. Sest olgem ausad, pulli on ikka saanud!
Aga enne kui ma mälestusteveski jahvatama panen, mõned n-ö kohustuslikud märkused. Kuna ma pole ajaloolane ja pole ka kogunud arhiivi ega pidanud päevikut, siis on kõik järgnev kirja pandud nii, nagu mul see parajasti meeles on. Kui teie arvates on midagi olnud sootuks teisiti, siis parandage see palun ise oma tulevases mälestusteraamatus ära. Ja kuna ma pole arvude ja nimede mäletamisega kunagi hiilanud, siis on täiesti võimalik, et mõni daatum on viltu või isikunimi vigane – andke juba ette andeks. Samuti vabandan kõikide nende ees, kes leiavad, et mõne sündmuse puhul oleksin ma pidanud kindlasti ka neist kirjutama. Ju te siis olete mul meelest ära läinud. Järgmine kord rääkige kõvemini või vehkige rohkem kätega, siis jääte paremini meelde. Ainult et kahtlane, kas neid kordi veel tuleb ja kas mind siis enam meenutamas on!
Ja veel. Tänan kõiki, kes mind selle raamatu kokkupanemisel abistasid. Eriti suur tänu nendele, kes mulle oma fotoarhiivid avasid, sest minu noorusaegadel polnud ju kombeks iga oma sammu kaameraga jäädvustada, mistõttu mõnest perioodist on kaadreid väga vähe või pole neid üldse. Kuigi ma püüdsin koos kirjastajaga välja selgitada ka koduarhiividest avastatud fotode autoreid, ei osutunud see paraku mõnel juhul võimalikuks. Nii et kui keegi avastab, et just tema on teinud mõne raamatusse sattunud klõpsu, siis palun andke endast kirjastajale märku.
Head lugemist!
Esimene mees sillal
Ma ei hakka teid oma lapsepõlvega väga kurnama, sest ega ma sellest ju ise suurt midagi mäleta ning ega ma või olla kindel, et ema on mulle selle kohta tõtt rääkinud. Minu ilmaletuleku kohta liikus suguvõsas päris kreisi stoori, mida ma ise pidasin puhtaks legendiks, kuni ema mulle oma 90. sünnipäeva eel üles tunnistas, et tegelikult just nii kõik juhtuski. Nimelt töötas mu ema Lilian 1950ndate alguses Pirita toidukaupluses ning kuulutas ühel heal päeval, et ta abiellub esimese mehega, kes talle Pirita sillal vastu tuleb. Ja nii läkski. Tõsi küll, sel esimesel pilgul üsna lõbusavõitu lool on tegelikult väga tõsine eellugu, mis sai alguse päeval, mil mu vanaema Helmi Rosalie Veljema viis oma tütre Liliani suvitama Pärnusse, kus noor daam armus Rannapaviljoni šarmantsesse viiuldajasse Leon Lindausse. Paraku tuli aga andekal muusikul peagi sõtta minna – 1944. aastal saadeti Valter Ojakääru kooli- ja bändikaaslane politseipataljoni ridades Sinimägedesse venelaste pealetungi pidurdama. Enne lahinguid jõudis Leon võtta viis päeva puhkust, et mu emaga Tallinna Kaarli kirikus abielluda, aga seejärel läks rindel suureks madistamiseks, siis taganemiseks ning edasi juba pagemiseks. Nii nagu paljud teised eesti mehed, viskas Leon mundri seljast, otsis oma vastse naise Tallinnast üles ning koos peeti plaani Rootsi põgeneda. Paraku jõudsid venelased Häädemeeste kandis kõik teed läbi lõigata ning noored ei pääsenudki randa. Seejärel pöörduti Pärnusse, kus aga Leon peagi arreteeriti, kuna keegi oli tema peale koputanud, ning lõpuks mõisteti mees kaheksaks aastaks Siberisse. Kuna oli karta, et väljasaatmine võib ähvardada ka mu ema ja ta 1945. aasta suvel sündinud pisitütart Kristit, siis pages Lilian oma ema juurde Tallinna, kus mu imikust õde pisteti iga kord riidekappi peitu, kui trepilt samme kostis. Vanaema oli kindlalt otsustanud, et kui KGB tema tütrele järele tuleb, siis üritab ta vähemasti last Siberist päästa. Õnneks KGB karvane käsi Lilianini ei ulatunud ning kui suur paanika üle läks, siis hakkas mu ema ämmal ja äial Pärnus külas käima, et nood saaksid oma lapselast näha.
Minu ema Lilian. Fotod pärinevad Olav Osolini erakogust, kui pole märgitud teisiti.
Ühel sellisel külaskäigul märkas ema laual Leoni kirja, mida ta pahaaimamatult lugema hakkas, ja mida rohkem ta luges, seda rohkem ta taipas, et tema ämm ja äi olid pikki aastaid tema eest varjanud fakti, et nende pojal pole kaugel Siberimaal mitte ainult uus poolatarist naine, vaid ka laps või isegi kaks. Mõistagi sai ema sellest šoki ja vihastas nii jubedalt, et kui ta tagasi Tallinna tööle jõudis, siis kuulutas ta kolleegidele, et abiellub esimese mehega, kes talle Pirita silla peal vastu tuleb. Juhtumisi oli see Kalevi Jahtklubi ülem Olav Osolin, kes marssis, valge vormimüts peas, parasjagu üle silla poe poole. Ja kuna ema oli imeilus naine, siis ei hakanud mees pikalt vastu punnima.
Edasi läks juba nii, nagu ikka need asjad käivad, mille tulemusena sündisin siia ilma mina, 1953. aasta 13. novembril, mis oli reedene päev. Esimesel pilgul tundub, et hullemat aega kui 13. ja reede andis valida, aga ema mälestuste kohaselt polnud tal võimalik sünnitust kuidagi ajastada, sest minu ilmaletoomine olnud nii raske, et ta ise oleks peaaegu otsad andnud. Verekaotus oli nii suur, et arst kirjutas talle pärast sünnitust välja valge veini kuuri, mis tundub tänapäeval küll uskumatu, aga ju siis Vene ajal vaadati, et pole vahet, kas vein või veri, peaasi, et voolab! Ja mis mul selle vastu, et pidu läks kohe käima!
Kalevi jahtklubi ülem Olav Osolin oma poja Olav Osoliniga. Vahet tehti meil nii, et isa kutsuti enamasti Oleviks või Ossiks, ehkki passis oli tal kirjas Olav.
Haned
Oma elu esimesed aastad veetsin ma Meriväljal, kus mu vanemad olid saanud