Meie pere 1958. aastal. Vasakult: mina, ema Lilian, vanaema Helmi ja õde Kristi. Foto Kalev Savi erakogust.

      Sauna kõrval

      Kui meie kolmik vanaema juurde jõudis, oli vanaisa Tõnis juba Helmi juurest plehku pannud, nii et meil oli nelja peale kasutada kolm väikest tuba. Tol ajal nimetati seda mugavustega korteriks, sest vesi ja kemmerg olid toas, aga sooja vett ja vannituba polnud. Kui oleks need ka olnud, siis oleks meil olnud „kõigi mugavustega korter”. Pesemisega olid lood kehvad, aga õnneks oli otse meie kõrval suur saun, kus me end kord nädalas küürimas käisime. Seesama kümblusasutus pakkus meile ka igaõhtust meelelahutust, sest pimeduse saabudes kogunesid sauna akende taha kõik Tallinna linna erotomaanid ja pihkurid, kes püüdsid valgeks värvitud aknaklaasi augukesi kraapida, et paljaid naisi piiluda. Kuna naisteosakonna aknad olid maapinnast üsna kõrgel, siis pidid vaesed mehed eesmärgi saavutamiseks suurt vaeva nägema: kes ilmus oma redeliga, kes lohistas ehituselt pihta pandud tellingupukki, kes üritas kastidest kiikuvat torni ehitada. Mida päev edasi, seda rohkem me veendusime, et kiimas mehe arhitektuurialane fantaasia on piiritu. Mõned, kes polnud taibanud oma abivahendit kaasa vedida, ronisid teinekord ka meie kuuri katusele, kust vaatepilt polnud suurem asi, aga sellest ei saanud ju hädaline aru enne, kui ta polnud selles oma silmaga veendunud. Kui üks mees lõpuks läbi pehkinud katuse vajus, siis läks vanaemal närv mustaks ning iga kord, kui ta mõnd piilujat meie kuuri katusel nägi, tegi ta akna lahti ja käskis tollel jalamaid jalga lasta, ähvardades miilitsa kutsuda. Sellele vastu kostis rämedat sõimu ja ähvardusi ning ükskord visati meil isegi aken sisse.

      Eks kogu see lõputu turnimine ja saunaakende lõhkumine hakkas ka sauna töötajatele üha rohkem närvidele käima ning kui maja läks kapitaalremonti, siis viidi naistesaun teisele korrusele, kuhu meeste pilgud enam ei ulatunud. Küll aga tegi see rõõmu minu koolivendadele, sest piilujatest vabanenud naised hoidsid nüüd julgesti aknaid lahti ja pakkusid mu küllatulnud sõpradele nonstop-striptiisi, mille peale üks mu klassivend ohkas kadedalt: „Vau! On sul alles elu!”

      Kauplevad amatsoonid

      Oma uues elukohas sain ma kohe aru, et vägesid juhatab minu vanaema Helmi Rosalie Veljema. Ta oli elupõline kaubandustöötaja, kes alustas poemüüja karjääri juba Pätsu ajal, esmalt minu vanaisa Tõnis Veljema juhatatud poes Viljandimaal Olustveres, hiljem aga ETK poodides Tartus ja Lehtses. Kui pere maandus Tallinna, hakkas Helmi juhatama Tartu maantee alguses, nüüdse SEB pangahoone vastas asunud ETK õppekauplust ja võttis endale sõja ajal appi kolmest tütrest vanima ehk minu ema. Nii kukkuski välja, et kaupmehed Helmi ja Lilian teenisid perele leiba, samal ajal kui kaks nooremat tütart nühkisid koolipinki – Helgi õppis Tartu Ülikoolis juristiks ja pesamuna Ilmi Tallinna Kunstiinstituudis metallikunstnikuks. Õnneks oli kaupmehi vaja nii Pätsul, fritsudel kui ka tibladel ja nii juhtuski, et ükskõik kes parajasti võimule tuli, seisis meie naispere ikka leti taga. Mõistagi tõi iga uus riigikord uued reeglid, mida tuli raudselt järgida, sest ajad olid keerulised, kaupa vähe ning nalja ei mõistetud. Ka minu ema oleks pärast venelaste sissetulekut ükskord peaaegu kongi kukkunud, kui ta suhkrukotiga poest välja tuli. See juhtus ajal, mil praeguse Tallinna Kaubamaja lähedal, kohas, kuhu hiljem ehitati lillekauplus Kannike, paiknes Pühtitsa kloostri uhke abikirik, mille nunnad püsisid hinges vaid tänu ümberkaudsete inimeste heasoovlikkusele. Kuna nunnad käisid ka vanaema juures toiduabi palumas, siis üritas Helmi neile üht-teist kombineerida, et nad päris nälga ei sureks. Vastutasuks tutvustasid vagad õed poetöötajatele oma maa-aluseid katakombe ja palvetasid kauplusetöötajate eest, millest ei Helmil ega ka tema tütrel polnud sooja ega külma, sest meie peres ei usutud ei jumalat ega kuradit, kuigi lapsed olid ristitud ja Jeesukese sünnipäeval toodi kuusk tuppa. Ühel õhtul pidigi ema viima kirikusse kotitäie suhkrut, aga nii nagu mamps poeuksest välja sai, oli krapsti kohal ka läheduses luuranud miilitsamees, kes teatas, et tema pilgu järgi on kotis magusat üle normi. Nii ootaski noort müüjat ees jalutuskäik jaoskonda, et rikkumine fikseerida ja patustaja kongi pista. Õnneks oli Lilianil nii palju oidu, et ta uuristas salamahti suhkrukoti serva augu ja lasi osal suhkrul tee peal tasapisi maha niriseda, nii et kui ta koos miilitsamehega lõpuks jaoskonda jõudis ja kott kaalu peale visati, näitas seier parasjagu alla normi. Ehkki hämmeldunud miilitsa ülemus sai aru, et verinoor müüja oli kasutanud Hansu ja Grete muinasjutust pärit nippi, ei jäänud tal muud üle, kui ema minema lasta. Pärast seda juhtumit olid Helmi ja tema tütar kauplemisel veelgi ettevaatlikumad, mistõttu neist said pikapeale tublid kaubandustöö eesrindlased, kes võtsid vastu aukirju ja isegi üleliidulisi punalippe. Vanaema juhtis hiljem toidukauplusi Saiakäigus ja Narva maanteel, kus nüüdse Viru