Minu esimene elu. Olav Osolin
Читать онлайн книгу.
metroojaama, sõitsime mööda hiigelpikka eskalaatorit ning proovisime maa-aluse rongisõidu ära. Kõik see jättis minusugusele uudishimulikule tüübile kustumatu mulje, nii nagu ka Lenfilmi hiiglaslik paviljon, kus parajasti filmiti „Kolme paksu” tordistseeni. Nii ma avastasin, et hiigelsuur tort polnudki kreemist ja maasikavahust, vaid hoopis papist ja poroloonist. Ema jutu järgi oli minu prooviesinemine režissöörile väga hea mulje jätnud ning tüpaažilt olnud ma ka sobilik, kuna režissööri nägemuse kohaselt pidi peaosaline Kaj olema heleda peaga põhjamaine tüüp ja ju ma siis tol ajal just selline olin. Igatahes tuli peagi Lenfilmilt ettepanek, kas ma oleksin valmis ühe aasta oma elust veetma filmivõtetel nii Musta mere ääres kui ka mujal Nõukogude Liidu piiritutes avarustes. Kuna see eeldas pikaajalist koolist puudumist, siis marssis vanaema taas kord koolidirektor Artur Tiki juurde, et temaga nõu pidada. Paraku oli lugupeetud pedagoogi suhtumine filmitööstusesse vahepeal kardinaalselt muutunud ning ta ütles vanaemale otse ja keerutamata: „Kui te tahate oma lapselapsest kasvatada klouni, siis võtke see pakkumine vastu, kui te aga tahate, et temast kasvaks haritud inimene, siis ma soovitan tal õpingutele pühenduda.” Sedavõrd konkreetse juhisega varustatud vanaema tegi kodus emale kiiresti selgeks, et filmi meie poiss enam ei lähe ning jäi endale kindlaks ka siis, kui üks kinošnikust proua püüdis talle meie köögis
Ansambel Kormoranid. Vasakult: Jüri Vlassov, Harry Kõrvits, Olav Osolin, Enn Klooren ja Guido Kangur. Pildilt on puudu Roman Baskin.
Tänu „Kormoranide“ filmile saan ma öelda, et olen oma elus manageerinud ka Tanel Padari bändi.
tundide viisi auku pähe rääkida. Nii katkeski mu filminäitleja karjäär nagu noaga lõigatult ning oma järgmist filmirolli tuli mul oodata pea 40 aastat, aastani 2011, mil Rain Tolk ja Andres Maimik kutsusid mind mängima oma mängufilmi „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta”. Seal tuli mul kehastada Olari Ernesaksa, üleni valgesse riietatud munapäist persevesti, kes edukaks firmajuhiks tõusnuna oma rock’ipeerudest kamraadidele selja pöörab. Rolli kinnitati mind hetkega – ju siis Tolk ja Maimik ehk nägid, et ma olengi selline tüüp. Ma küll ütlesin režissööridele, et mulle ei kipu tekst meelde jääma, kuna ma olen kogu elu harjunud mikrofoni ees improviseerima, aga nemad rahustasid, et ma võin vabalt etteantud teemal oma sõnadega rääkida. Nii ma siis üritasingi võtetel iga duubli ajal oma mõttekest eri sõnastuses edasi tõugata, kuid peagi tajusin, et mu vastas istuvad professionaalsed näitlejad ootavad mult siiski kindlapiirilist teksti ja selle lõppemist tähistavat märgusõna, et aru saada, millal jutujärg neile üle läheb. Ühesõnaga, „Kormoranid” tegi selgeks, et filminäitleja töö pole päris minu rida ning filmi esilinastuse aegu oli mul oma sooritust päris piinlik vaadata.
Sellest hoolimata olen ma veel hiljemgi paar lupsu teinud, nii Triin Ruumeti käe all „Meriväljas” kui ka „Klassikokkutulekus”, aga viimase lõpus tuli mul Ingrid Margusele lausuda vaid üks lause, umbes midagi sellist, et kõik mehed on sead, ja kuna ma teadsin seda isegi, siis suutsin seda ka probleemideta esitada.
„Klassikokkutulek 2“. Olav Osolin ja Ingrid Margus.
Ainus mees perekonnas
Kasvades üles ema, õe ja vanaemaga, olin ma pere ainus mees. Üksvahe käis emal külas ka onu Erich, kes lippas paljaste kottide väel mööda tuba ringi, aga kuna mulle see onkel ei meeldinud, siis mõtlesin ma välja igasuguseid trikke, et teda eemale peletada. Nii ehitasin ma WC-sse nööridest sellise süsteemi, et kui ema kallim kempsu läks ja ukse kinni tõmbas, siis kukkusid talle ülevalt haamer ja tangid pähe. Erichi kiilaspea oli lõhki, verd voolas, ja kuigi ma kinnitasin, et ehitasin selle lõksu oma õega arvete klaarimiseks, sai ema kohe aru, milles asi, ja andis mulle korraliku koosa. Õnneks sain ma aga kooliteed alustades Erichist lahti, sest ta elas koos emaga maal ning mina koos vanaema ja õega linnas. Sellest ajast peale ütles vanaema Helmi ikka, et kuna Olav on meie ainus meeshing, siis on ta perekonnapea, mis lõppes isegi sellega, et ma keeldusin prügiämbrit välja viimast, teatades õele, et ma olen pere liider ja mitte miski Solgi-Vassili, kes prügiämbriga mööda treppe lippab.
Meie pere ainus mees.
Hiljem, kui ema oma onklist lahku läks, selgus, et meie pere ainsa mehe pükstel oli ka meie majapidamise ainus nahkrihm. Mõnikord, kui ma olin halvasti käitunud, tuli mul endal see rihm pükstelt maha võtta ja ema kätte anda, et ta saaks mind sellega nüpeldada. Ta ei teinud seda vihaga, vaid puhtprofülaktiliselt, andes mulle mööda paljaid sääri mõned sirakad. Ma teadsin juba ette, et selle protseduuri käigus oli mul kõige targem täiest kõrist röökida, kuna siis nägi ema, et karistus mõjub, ja nahatäis jäi mõõdukaks. Tagantjärele on huvitav see, et ma sain kolki vaid päevikusse kirjutatud märkuste, aga mitte kunagi halbade hinnete eest. Nimelt tegi ema mulle selgeks, et kui ma saan koolis kahtesid, siis on see mu oma mure ja lõpeb sellega, et ma veedan mõned aastad kirsasaapaid lohistades Nõukogude armees. Tänaval soldateid märgates ütles ta mulle mõnikord: „Vaata nüüd hoolega, Olav. Kui sa ei viitsi õppida, siis saad endale samasugused saapad!” Samal ajal oli ta aga veendunud, et käitumine peab mul olema eeskujulik, sest pätti ta ei taha oma pojast kasvatada. Nii pidingi iga päev koolist tulles päeviku ette näitama ning kui mõni õpetaja oli seda märkusega ilustanud, siis tuli mul pükstelt rihm maha võtta ja naha peale saada. Mul on siiani meeles, kuidas ma sain ühel jõululaupäeval koolis kolm märkust ning kuna me pidime tädi Helgi juurde jõulupuule minema, üritasin kuni viimase hetkeni koolist tulemisega viivitada, lootes, et äkki jääb mul seetõttu nahatäis saamata. Kahjuks säilitas mu ema oma põhimõttekindluse igal ajahetkel ja ma sain enne küllaminekut oma koosa kätte. Tänapäeval saaks oma lapsi rihmaga nüpeldavast vanemast kindlasti Õhtulehe esikaane lugu, mis lõppeks arvatavasti kohtuprotsessi ja vanglaga, aga mina olen pigem oma emale tänulik, et ta mulle aeg-ajalt naha peale andis. Nii jõudis mulle tasahilju kolba sisse, et ma pean koolis käituma nii, et päevik poleks punane, ning kui mul see ei õnnestu, siis pole midagi teha – tuleb väljateenitud karistus ära kannatada. See kõik ei tähenda aga sugugi, et ma pooldaksin tänapäeval ihunuhtlust. Vastupidi, olen veendunud, et ka ainuüksi selge sõna ja isikliku eeskujuga saab lapsed korralikult üles kasvatada. Pealegi on saabunud teised ajad ning see, mida omal ajal peeti loomulikuks, pole nüüd enam kombeks.
Õde
Kuigi Kristi oli formaalselt mu poolõde, sest meil oli ühine ema, aga erinevad isad, siis pidasin mina teda ikka pesuehtsaks õeks. Kuna me elasime suurema osa oma elust koos ema ja vanaemaga, siis polnud isadel meie silmis kuigi suurt tähtsust. Küll aga mängis olulist rolli suur vanusevahe, kaheksa aastat, mis tähendas, et koos me ei mänginud, või kui, siis ainult kaarte. Kõige lahedam päev oli siis, kui õde otsustas koolist poppi teha ja peitis end hommikul pööningule, et oodata, kuni ema ja vanaema tööle lähevad. Enne seda kloppis ta mu kraadiklaasi 37,5 peale, mis oli paras palavik selleks, et mind ilma arsti kutsumata koolist koju jäetaks. Kui õhk oli puhas, tuli Kristi pööningult alla ja me hakkasime turakat taguma. Mõnikord liitus meiega ka Kristi sõbratar Pilvi ning siis mängisime me kolmekesi Bismarcki, milles ma treenisin end nii kõvaks käpaks, et suutsin endast kaheksa aastat vanemaid tüdrukuid võita.
Kui ma olin väike, siis pidi Kristi mind hoidma, mille eest ma palusin hiljem oma õelt vabandust. Foto Kalev Savi erakogust.
Kristi oli nii ilus tüdruk, et ajas paljudel poistel pea sassi. Foto Kalev Savi erakogust.
Paraku ei jätkunud seda naudingut kauaks, sest tasapisi hakkasin ma aru saama, et kaardimängust