Minu esimene elu. Olav Osolin
Читать онлайн книгу.
Nooruses võid sa naiste tähelepanu võitmiseks kasvõi pea peal seista.
Kultuur ja elu
Kuigi mu ema ja vanaema olid kaubandustöötajad ja oma töös kultuurist üsna kaugel, oli meil teatri- ja muusikainimeste hulgas palju häid tuttavaid. Herta Elviste oli mu õe ristiema ja Valter Ojakäär ristiisa, Lisl Lindau aga vanatädi, ning peretuttavate hulgas olid ka näitlejad Aino Talvi ja Salme Reek, ooperilaulja Georg Ots, tantsujuht Heino Aassalu ja balletitantsija Garibaldi Kivisalu, kelle uhke ülikonna ma oma ristsetel täis kusin. Kuigi minu vanaema ei osanud laulda või näidelda ega püsinud ka varvastel, oskas ta priimalt süüa teha ja pidulauda katta ning sellest mõistsid armastatud kunstimeistrid lugu pidada samal moel kui veatult esitatud ooperiaariast või pas de deux’st. Vaadates vanu fotosid meil toimunud pidudest, saan ma aru, miks meie all elanud proua kartis, et üleval trallitav seltskond talle ühel päeval läbi puulae korterisse prantsatab.
Teatris ja kontsertidel käidi meie peres tihti ning ma olen sünnipäevadel kuulnud kümneid kordi lugusid sellest, et kui minu vanaema Helmi kolme piltilusa tütre Liliani, Helgi ja Ilmiga teatrisse saabus, siis ei jätkunud meestel enam oma naiste jaoks silmi. Kusjuures vanaema ütles alati, et ükskõik kui halb või igav etendus ka polnud, tuli see austusest artistide vastu alati lõpuni vaadata.
Õnneks mind igavatele teatrietendustele ei viidud, küll aga võeti mõnikord kaasa kontsertidele, kuigi mu jalad veel põrandale ei ulatunud. Nii õnnestus mul väikese poisina vaadata legendaarse Marino Marini kvarteti esinemist Tallinnas 1962. aastal, mis on mul siiani meeles, kuna ma nägin seal esimest korda elus elektrikitarri. Bulgaaria superstaari Lili Ivanova kontserdi ajal istusin ma esimeses reas ning kui too miniseelikus daam mööda Kalevi spordihalli kalpsates mulle ühislaulmise ajal mikrofoni nina alla pistis, siis esitasin ma sellise laulupartii, et mind kutsuti lausa lava peale kummardama. Kodus oli meil Estonia raadio peal grammofon ning aeg-ajalt osteti poest ka Melodija heliplaate, mida ma lõputult käiasin, ise täiel häälel kaasa üürates. Vanaema oli minu isetegevusliku lauluharrastuse üle väga uhke ning kui talle sõbrannad külla tulid, siis oli üks atraktsioon minu ja grammofoni ühisesinemine: repertuaariks enamasti mõni Robertino Loretti itaaliakeelne laul, sest tolle Itaalia imelapse lood olid tol ajal hiiglama popid, eriti muidugi see laul, mis eestikeelsena sai pealkirjaks „Pardike ja mooniõis”.
Karneval! Sellelt peopildilt tunnen ma ära – vasakult alustades – maskides Asta ja Georg Otsa, paremal meie peresõber Garibaldi Kivisalu. Päris paremal serval miilustab minu ilus ema Lilian ja otse kaadrisse vaatab kikilipsuga paps.
Koolis pani mu lauluoskust tähele lauluõpetaja Vilja Toomi, kes oli mu heledast häälest nii lummatud, et pani mind teise klassi õpilasena laulma solistina Tallinna 21. Keskkooli iga-aastasel kontserdil Estonia kontserdisaalis. Selle kontserdi kavaleht on mul siiani alles ja seal on kirjas, et 5. mail 1963. aastal toimuval kontserdil esitab IIa klassi õpilane Olav Osolin soololaulu, milleks oli Sorokini „Jalgrattasõit”. Peagi saatis õpetaja mind Pedagoogilises Instituudis tegutsevasse Riho Pätsi lasteorkestrisse, millel seisis ees osalemine Eesti TV otsesaates. Vanaema andis mu eelseisvast teledebüüdist kogu suguvõsale teada, kodus kaeti laud ja löödi pudelitelt korgid, et siis üheskoos oodata minu ilmumist mustvalgele ekraanile. Paraku näidati mind kogu orkestri esitatud laulu jooksul ainult üks kord ning ka siis vaid mu käsi, mis kaks korda pulkadega vastu timpanit lõid. Vanaema oli küll totaalselt pettunud, aga sellest hoolimata tähistati minu teledebüüti kuni varaste hommikutundideni.
Võimas kontsert Estonia kontserdisaalis 05.05.1963: Felix Undusk deklameerib, Vello Salumets ja Arne Haasma mängivad akordioni, Olav Osolin astub üles soololauluga. Olav Osolini arhiivist.
Vilja Toomi oli lastekooride dirigendina tuntud üle Eesti, mistõttu oli 21. Keskkoolis ka mitu heatasemelist koori ja seepärast polnud imestada, et minagi leidsin kohe tee mudilaskoori ja sealt edasi laulupeole. Millegipärast aga ei kerkinud kodus kunagi päevakorda mulle muusikahariduse andmine ja ma ei mäleta, et ka õde Kristi oleks muusikakoolis käinud. Ilmsesti ei tulnud kogu elu kaubanduses töötanud emale ja vanaemale see lihtsalt pähe. Meie kodu ainus muusikainstrument oli Weltmeisteri akordion, mille vanaema oli kunagi ostnud lootuses, et tema lapselapsed õpivad seda mängima, aga kuna kumbki meist vedu ei võtnud, siis veetis pill nukralt oma aega toanurgas, kuni see ühel heal päeval kardinaalselt mu elu muutis.
Biitnikute sissemarss
Oma esimesed popmuusika-ristsed sain ma naabripoisi Aavo juures, kes näitas mulle mustvalgeid fotosid neljast Liverpooli kutist, keda kutsuti The Beatlesiks, ja mängis mulle lintmakilt ette ka nende laule. Kuuldu lajatas mulle otsekui puuga pähe, sest see oli sada korda ägedam kui too muusika, mida iga päev Eesti Raadiost tuli. Aga lisaks jube ägedatele lauludele nägid need kutid ka erakordselt kihvtid välja oma ilma kraeta pintsakute, rullkraega pulloveride ja, mis kõige ägedam, pikkade juustega. Loomulikult hakkasin ka mina endale kohe pikki juukseid kasvatama, mis tõi kaasa lõputu kahevõitluse Tallinna 21. Keskkooli õpetajatega. Tol ajal oli reegel, et igal hommikul seisis koolimaja trepil valveõpetaja, kes jälgis, et kooli saabuvad õpilased kannaksid koolivormi ja vahetusjalatseid ning ei oleks karvased ega meigitud. Kuna sellest Kerberosest ei olnud võimalik mööda hiilida, siis jäi ainsaks võimalikuks pääseteeks teha hommikul juuksed märjaks ja kammida need hoolikalt kõrva taha, lootes, et äkki õnnestub sel moel kontrolli kurja pilgu alt läbi lipsata. Paraku oli mõnel õpetajal kombeks pista oma ohvrile pliiats kõrva taha ja koukida sealt lagedale kõik peitu pandud juuksekarvad. Kui need ulatusid kasvõi natukene kõrva peale, siis kupatati patustaja pikema jututa Pronksi tänava juuksurisse. Iga kord, kui ma seesuguse komandeeringu tulemusena juuksuritoolist tõusin, oli mul nutuvõru suu ümber ja peas Vene soldati õudne poluboks, mis oli umbes samasugune soeng, nagu nüüd kannab Karl-Erik Taukar.
Kuigi ansambli The Beatles liikmetel ulatusid juuksed napilt kõrva peale, peeti neid siinpool raudset eesriiet pikkade juustega lõngusteks, kellega ei tohtinud nõukogude koolinoor mingil moel sarnaneda. Foto: Pictorial Press, Alamy, Vida Press.
Kui sa 60ndatel bussi astusid, nii pikad juuksed peas, siis imestasid vanamutid alatihti: „Ei tea, kas see on poiss või tüdruk?”
Kui ma rääkisin koolis sõpradele, kui vingeid laule ma naabripoisi juures kuulsin, teatas mu klassivend Vello Laani, et tema tuttavatel Kadrioru kuttidel on punkris magnetofon koos suure hulga moekate biitlauludega. Ühel heal päeval juhataski Vello mind ühe Köleri tänava maja keldris asuvasse „staapi”, hoiatades ette, et kui võmmid peaksid punkrile haarangu tegema, siis tuleb kohe akna kaudu jalga lasta. Kuigi punkriasukad olid meist palju vanemad, suhtusid nad meiesugustesse nolkidesse heatahtlikult, nähes, kui lummatud me olime nende magnetofonist ja lintidest. Peagi olime me nendega juba nii suured sõbrad, et poisid usaldasid minu kätte isegi oma lauliku, kuhu nad olid kuulmise järgi välismaiseid laulutekste üles tähendanud. Loomulikult kribasin ma kõik need tekstid ringi oma kaustikutesse, millest mõned on kummalisel kombel mul siiani alles. Kui ma vaatan sinna talletatud The Beatlesi, The Rolling Stonesi jt tolleaegsete tippbändide laulutekste ja võrdlen neid originaalidega, siis on näha, et Köleri tänava punkris polnud inglise keele oskus kiita ning küllap polnud kehva kvaliteediga salvestistelt kõik sõnad alati kuulda, aga ometigi istutasid need laulud ja tekstid mulle üha kindlamalt pähe surmkindla mõtte: ka mina pean saama endale magnetofoni, ükskõik mil viisil!
Vana laulik. Kui The Beatlesi „Only You” tekst on veel kuidagi originaali kanti, siis Crispian St. Petersi laulust „The Pied Piper” on saanud „I’m a Pipe-Piper” ja esitaja