Naabritüdruk. Ruth Rendell
Читать онлайн книгу.
talle selle teemantsõrmuse eest suure summa. Anita oli selle ise ostnud. Ta tahtis teemandiga sõrmust, aga Woody ei suutnud seda kinni maksta.
Oli oktoober, mis sobis talle paremini kui suvi, sest ta ei pidanud laipade peitmisega kiirustama. Nüüd, kui ta oli eemaldanud need kaks kätt, mis teda olid solvanud, käed, mis olid teineteist hoidnud, ei teadnud ta ise, miks ta seda tegi. Et neid vaadata? Et talle seda kättemaksuakti meenutada? Aga kätehoidmine oli minevik ja praegu oli olevik. Ta teadis, et ei taha paari päeva pärast enam neid käsi vahtida. Ta võis nad maha matta; talle piisas, kui teadis, kelle omad need on ja kuhu peidetud. Ta mässis laibad voodilinadesse ja sidus need nööriga kokku.
Laps magas kogu selle aja. Ta oli parasjagu üheksane ja küllalt vana, et toimuvat tähele panna, kuigi ei saanud kõigest päris hästi aru. Woody teadis, et peab temast vabanema. Ta ei kavatsenud seda teha samamoodi, nagu oli toiminud Anita ja selle armukesega. Michael oli ta poeg, ta teadis seda samahästi kui kõik teised, sest laps oli õnneks täiesti tema nägu. Ei saa öelda, et ta oleks teda armastanud, pigem tunnetas ta poisi ja enda vahel mingisuguseid veresidemeid. Michael oli tema oma ja nüüd, kui lapse ema polnud enam elavate kirjas, oli poiss tema kõige lähedasem olevus maailmas. Ta pidi korraldama asjad nii, et ta ei kohtuks pojaga enam üldse (või näeks teda hästi harva), aga tema vere valamine, nagu ta ise seda väljendas, ei tulnud kõne alla.
Voodilinadesse mässitud laibad peitis ta suvemajja ja kattis kinni küttepuudega. Küpsisekarbi kaas oli kõvasti kinni ja sealt ei tulnud mingit haisu. Ta hoidis karpi Anita riidekapis nende kleitide all, mida naine alalõpmata ostmas käis, aga ta teadis, et peab leidma karbile mingi alalise peidiku. Ta magas toas, kus oli mõrvad sooritanud, ja silmitses aeg-ajalt karpi, ent ei püüdnud kunagi kaant avada. Lagunemisprotsess oli ilmselt alanud ja ta kartis, et näeb midagi hirmsat ja tunneb halba lehka, kui kaane lahti kangutab.
Ta teadis juba paar kuud, kus Michael käib mängimas Johnsoni poisiga ja Norrise poisiga ja nonde Tycehurst Hilli Batcheloridega ja kena Daphne Jonesiga ja väikese Rosemaryga, kelle perekonnanime ta ei teadnud. Ta teadis, et nad mängivad kusagil maa all. Ta vaatas, kuidas Michael läheb läbi The Hilli, ootas pool tundi ja läks üle tee mäkke tunnelite sissepääsu juurde. Lapsed olid seal sees, aga ta ei näinud neid sealt, kus seisis. Ta hüüdis: „Ma tean, kus te olete. Tulge kohe välja. Mäng on läbi. Aeg on koju minna. Ja ärge tagasi tulge. Kas kuulete?”
Nad kuulsid teda ja tulid ükshaaval välja. Daphne jäi küünlaid ära puhuma. Ta tuli välja viimasena, ja seistes künka tipul märja rohu sees, vaatas Woodyle oma salapärase naeratuse saatel otsa ja pööras pea kõrvale.
Järgmisel päeval tuli politseinik. Ta tahtis rääkida proua Winwoodiga. Woody rääkis talle varem väljamõeldud jutu. Ta naine oli olnud haige ja läinud maale sugulase juurde kosuma. Politseinik ei selgitanud, miks ta tahtis Anitaga rääkida, ega rääkinud midagi ka kahtlustustest. Ta läks minema.
Poisi saatmine tädi Midge’i juurde ei tulnud kõne alla – naine oli liiga vana ja haige. Aga kuidas oleks tema enda sugulase Zoega? Sellel polnud lapsi ja jumal ise teab, miks ta rääkis alati, et tahab neid saada. Ta mõtles lapsendamise peale, aga polnud kedagi välja valinud; ta oli Michaelit paar korda näinud ja nunnutas teda, nagu mõnel naisel on kombeks. Lapsendamine oli kerge: vaja oli vaid vanemate nõusolekut ja laps anti üle. Zoe oli just abiellunud, küll veidi hilja, aga siiski, ja neil oli küllalt raha. Tema soov last saada oli nii suur, et ta ei tahtnud teada, kus Anita on või mis temast on saanud. Varsti oli kõik kombes.
Kui õige päev kätte jõudis, tahtis Woody maja nii kähku endale saada, et viis lapse metroojaama hästi vara hommikul ja peaaegu lükkas ta Lewesi rongi. Ta oli lapsele kaasa teinud võileivad, aga need olid ununud koju köögilauale. Aga ega poiss peagi keskhommikul võileibu sööma. Woody kahetses ainult hetkeks, et näeb oma poega viimast korda. Nii hea väljanägemisega last ei tohiks silmist lasta. Ta astus bussi peale ja väljus, kui see pööras Knightsbridge’i poole. Juveelipoes, mis oli maast laeni täis sõrmuseid ja pärlikeesid, osteti Anita laulatus- ja kihlasõrmused ära tuhande naela eest. Selle rahaga oleks saanud soetada kena maja, aga ta ei tahtnud maja. Tal üks juba oli ja ta müüb selle ära niipea, kui sõda on läbi. Juveliir ei esitanud mingeid küsimusi.
Woody oli vaba. Aga kas ikka oli? Mitte seni, kuni laibad lebavad suvemajas küttepuude all. Ta oli just silmitsemas neid suvemaja ukseavast, kui proua Mopp tuli aeda ütlema, et politsei tahab temaga rääkida. Woody sulges ukse ja keeras selle lukku. Sedapuhku polnud tegu ühe politseiniku, vaid kahega. Ta ütles, et ta naine on raskesti haige ja ta läheb pärast lõunat ka ise Yorkshire’sse tema juurde. Politseinikud näisid sellega rahul olevat, ent ei vastanud midagi, kui Woody küsis sisemiselt värisedes, miks neile tema naist on vaja.
Ta polnud vaba, kuni tal oli küpsisekarp valge ja pruuni käega. Sellest oli lihtne lahti saada, paigutades ta kindlasse kohta, kust ainult tema selle üles leiab, kui saabub aeg, mil ta tahab neid käsi uuesti vaadata ja seda kõike meelde tuletada. Sellest ajast alates, mil ta lastekarja tunnelitest välja ajas, polnud seal keegi käinud ja nüüd oli talv, mil käikude külastamiseks oli liiga külm ja märg. Ühel kõledal ja niiskel novembriõhtul, kui väljas oli kottpime, võttis ta küpsisekarbi, süütas laterna, valgustas sellega tunnelisse viivat treppi ja hakkas alla minema. Vaatamata sellele, et lagi olid kaetud presendiga, olid kõik kohad vett täis ja ainuke heli, mis kostis, oli vee tilkumine vette. Ta pidi olema ettevaatlik. Oleks tore küll, kui ta libiseks ja kukuks ja peaks appi hüüdma, endal need käed käes. Ja kas keegi üldse kuuleks teda?
Woody seisis paigal ja silmitses mõtiskledes sügavat auku, kust kollakas savisegune vesi näis ära voolavat. Ta ei näinud selle põhja, aga teadis, et kusagil seal pidi vedelik leidma väljapääsu. Ta asetas laterna augu servale, kükitas maha ja libistas karbi alla auku. Laternavalguses nägi ta, kuidas see kukkus mudasesse vette, lükkas oma raskusega mingid takistused kõrvale ja kadus silmist. Ta tõusis püsti, libastus ja pillas laterna alla auku. Nüüd oli ümberringi pilkane pimedus. Ta pööras ringi, sisendas endale, et tuleb olla rahulik ja mitte sattuda paanikasse, ning püüdis ettevaatlikult jalga jala ette asetades ja siin-seal seintel kasvavatest rohututtidest kinni haarates august eemalduda. Ees paistis veidike valgust, mis pidi olema kuupaiste, sest siinkandis polnud tänavalampe. Ta ronis trepi ebaturvalistest astmetest üles, libises korraks tagasi, siis veel korra, kuni lõpuks – selleks ajaks nägi ta enda ees valgusallikana ilusat täiskuud – jõudis välja rohuga kaetud alale.
Kuuvalgel nägi ta, et on üleni kollase mudaga koos, käed ja käsivarred, jalad ja püksid kuni poole reieni. Ümberringi polnud kedagi näha. Neil sõjaaja õhtutel oli üldse väljas vähe inimesi. Valitses täielik vaikus, ei paistnud ühtegi tuld, ei kostnud ühtegi muusikaheli, ühtegi sõna ega lapse nuttu. Oma aiaväravat avades heitis ta pilgu naabruses olevale Joneside majale ja heledale valgusribale, mis paistis kardina alt. Tema arvates oli see Daphne tuba. Kena Daphne… Kui ta oleks veidi vanem ja kui tal oleks raha, võiks temast saada tema järgmine naine.
Ta läks majja tagaukse kaudu, heites lävelt pilgu suvemajale. Sellest ummikust oleks lihtne välja pääseda, kui saaks need laibad, mehe ja naise omad, tarida kuidagi üle tänava ja lükata samasse auku, kuhu ta oli visanud nende käed. Aga see oli võimatu. Seda pandaks tähele. Tal polnud autot ja ta ei osanud sellega sõita. Järelikult nii ei saanud toimida ja ainuke võimalus oli laibad ära põletada, enne kui politsei tuleb maja läbi otsima.
Alles siis, kui tuli oli hävitanud laibad ja rikkunud aia, taipas ta, et ei saa iialgi pärida Anita raha, sest kõik teadsid, et naine on elus. Ametlikult ei sure ta kunagi politsei, kohtunike ega sugulaste jaoks. Polnud mingit tunnistust, matuseid, testamenti ega surmateadet. Ta vaatas peeglisse ja mõtles: „Ära unusta, et su nägu on su varandus.” Suur pealkiri ajalehes teatas, et Woodfordi politseijaoskond, mis asus Loughtonist vaid mõne miili kaugusel, on saanud otsetabamuse ja hävinud. Suur hulk politseinikke oli surma saanud ja Woody arvates oli see põhjuseks, miks nad polnud jälle sinna tulnud. Nad olid ta unustanud ja rahule jätnud. Keegi ei nimetanud teda enam kunagi Woodyks.
Teine peatükk
Paljudel on olemas fantaasiamaailm, teatud unelm, paik, mida ette kujutada enne