Piraatpruut. Shannon Drake
Читать онлайн книгу.
on hullumeelsus,” möönis Logan. Lauslollus samast hetkest peale, kui ta oli nõustunud aaret transportima. Rumal tegu? Jah, algusest lõpuni, kuid vähemalt oli tal siin võimalus päästa need, keda ta oli endaga koos sellesse loosse tirinud.
„Hullumeelsus küll, kuid usun, et see piraat peab oma sõna.”
„Minu tekk, milord kapten, on suurem,” ütles Robert Punane. „Me peame oma võistluse siin.”
Piraadilaeva tekilt kostis pominat.
Ja Logani tekilt mõningaid proteste.
Robert Punane tõstis käe. Pomin vaikis. „Me võitleme esimese vereni,” hüüdis ta pahuralt.
„Kas sulle teeb muret lord Haggerty osavus?” hüüdis Jamie.
Logan soovis, et mees vait oleks. Nad olid vaevalt sellises positsioonis, et oma vastaseid pahandada.
„Ma ei kavatse ohverdada kena lunaraha või valmis muskleid aerude jaoks,” vastas Punane häirimatult.
„Noh?” nõudis üks Punase meestest. „Kas me hakkame sellega pihta või mitte?”
Logan ronis nõtkelt laevareelingule, et teise laeva tekile minna. Ta seisis kindlalt üksi jõhkardite ja mereröövlite keskel, vaadates ainiti selle saleda ja kummaliselt esteetilise piraadi poole, ning tegi seejärel sügava kummarduse, tõmmates käega laia kaare. „Sinu käsutuses, kapten.”
„Tekk puhtaks,” käskis Robert Punane ja kuigi see polnud kajav kõuetaoline hüüd, vaid vaikne käsklus, kuuletusid sellele kõik silmapilkselt.
„Ta vajab sekundanti!” hüüdis Jamie McDougall ja hüppas üle reelingu, et Logani kõrvale seisma jääda, näost valge ja käed rusikas.
Jamie McDougall on hea ja ustav sõber, mõtles Logan. Neil oli koos pikk tee läbi käidud. Ilmselt ei suutnud Jamie teda nüüd maha jätta.
Robert Punane tõmbas puusale kinnitatud ilusast tupest oma mõõga ja tegi Loganile samasuguse viisaka kummarduse. „Sinu käsutuses, milord.”
„Ei, isand, sinu käsutuses,” vastas Logan vaikselt.
See võis olla juhuslik kohtumine tänaval. Esialgu tiirutasid nad ettevaatlikult ümber teineteise, kumbki püüdis hinnata teise mehe söakust ja tublidust. Kumbki neist ei paistnud vähimalgi määral muretsevat. Logan nägi naeratust piraadi huuli koolutamas. Nii lähedalt nägi ta, et kapten oli tõepoolest väga noor.
Ta pani imeks, et piraatide kapten, kui tahes noor ja – võib-olla? – kogenematu, polnud oma karmiinpunast kuube seljast võtnud. Ta ise oli rõivastatud särki ja pükstesse, mis andis liigutustele kaugelt suurema vabaduse.
Ent vastane näis end oma kuues täiesti mugavalt tundvat.
Kindlasti ei kavatsenud ta vastasele soovitada see seljast võtta. Milleks vaenlasele mis tahes eelist pakkuda?
„Anna talle, Punane!” hüüdis hallijuukseline Hagar ja piraatide keskel puhkes toetav ümin.
Laskmata end üle trumbata, hüüdis Logani meeskond talle julgustussõnu.
„Anna mereröövlile, milord! Võta ta kinni!” hüüdis Jamie.
„Punane, pea silmas ta jalgu,” hoiatas Brendani-nimeline mees.
„Ta on närune mererott, milord!” hüüdis keegi ta oma tekilt. Richard Darnley, mõtles Logan, tubli noor meremees kindla kavatsusega maailmas oma tahtmist saada.
Noor ja vapper. Mees, kes on ära teeninud pika elu ja oma unistuste täitumise.
Robert Punane jätkas tema takseerimist.
Ja siis nad kohtusid.
Aeglaselt, peaaegu viisakalt. Mõõkade puudutamine. Pilkude kohtumine.
Siis alustasid nad tõsiselt.
Logan tundis terasekõlina vibreerimist mööda kogu käsivart. Kiire vastulöök, veel üks ja veel üks.
Hetkeks ta tundis, et tal on eelis, kuid mõistis kiiresti, et oli liiga vara nii arvanud.
Tema vastane hüppas nõtkelt vastu tüürpoordi keret, lükkas end siis lahti ja oleks teda peaaegu rindu tabanud. Loganil õnnestus vaistlikult kõrvale hüpata ja ta oli kindel, et see päästis ta elu. Ent see oli olnud lähedal. Liigagi lähedal. Nad pidid võitlema, kuni esimene veri on väljas. Aga kui piraadil see viimane väljaaste oleks õnnestunud...
Sel juhul ei pidanud see olema džentelmenlik duell, mõistis Logan.
„Milord, hoia selle näruse mereröövli ees silmad lahti,” hoiatas Jamie.
Logan tungis peale terve rea kiirete torgete ja löökidega, sundides vastase jälle tagasi. Just siis, kui ta arvas, et oli piraadi vastu kapteni kajutit peaaegu nurka ajanud, tegi Robert Punane jälle ootamatu hüppe, mis saatis ta põrgates varudesalvelt maha. Kui ta seekord ründas, oleks ta Logani pea keha küljest peaaegu maha raiunud.
Instinkt oli sundinud Logani küüru tõmbuma, hoides end elus ja kolba tervena. Suurivaevu. Tema vastane oli mõõgaga tõesti nii osav, nagu ta oli väitnud, ning ilmselgelt ei kartnud ta verd valada ega jäsemeid otsast raiuda.
Logan nägi vilksamisi piraadi silmi.
Need olid kitsenenud ja surmatoovad.
Ergutamine, naljad, julgustamine, mõnitushüüded – kõik näis muutuvat üha valjemaks ja valjemaks nagu tõusev torm.
Piraadi nägu punetas. Praegusel hetkel kandis Robert Punane oma nime küll õigustatult, mõtles Logan ja lootis, et näeb selles nõrkuse märki. Võib-olla oli piraat omaenese osavusest veidi liiga mõjutatud. Kindlasti oli see rohkem kui austust vääriv oskus, kuid võidus ei saa ükski mees veendunud olla.
Logan teadis, et peab nüüd selle eelise ära kasutama. Väga suur osa mõõgavõitluse võlust peitus mõtlemises, strateegia loomises, et oma andeid kõige efektiivsemalt kasutada. Raske mees kasutas oma kaalu ja tugevust, kärmas mees oma väledust. Et seda piraati võita, pidi ta hindama juba ette iga hüpet ja libisemist, mida mees võiks teha, ja olla siis kusagil mujal, kui löök tuli.
Taas hüppas piraat õhku, maandudes seekord rummivaadil. Ning sellel sekundi murdosal ootas Logan mehe järgmist käiku, kiiret hüpet, mis tooks piraadi tema selja taha.
Logan keeras välkkiirelt ümber. Ta palvetas sel põgusal hetkel, et tema ootus poleks ekslik ja et piraat ei hüppa tema praeguse positsiooni taha.
Ta ei teinud seda.
Robert Punane nägi liiga hilja, et tema käiku oli ette aimatud.
Ta maandus näoga Logani poole.
Ja Logan asetas mõõgatera otsa vastu piraadi kõri.
Sinised silmad vaatasid teda raevuga, ent Logan oli kindel, et piraat polnud mitte nii palju vihane tema kui just iseenda peale, et oli lasknud end kavala manöövriga üle trumbata.
„Hea arvestus,” ütles Robert, kel õnnestus kokkusurutud hambad vaevu avada.
Logan tõmbas oma mõõgaotsa eemale ja kummardas.
End sirgu ajades leidis ta piraadi mõõgatera oma kõrilt.
Nüüd oli tema kord vihastada.
„Kapten, sa ei ole sõnapidaja mees. Ma võitsin sind.”
Piraat juubeldas. „Esimene veri. Sa ei tõmmanud verd välja.”
„Ainult sellepärast, et ma pidasin paremaks vigastust mitte tekitada. Kuid kokkulepe on tehtud ja ma olen aus mees.”
„Aga mina olen piraat.”
„Räägitakse, et piraadi au on suurem kui tavalise mehe oma.”
„Ja mida tead sina piraadi aust?” nõudis Robert Punane.
„Ma