Mõrvakott. Tony Parsons
Читать онлайн книгу.
Buck tuli ärireisilt varem tagasi ja leidis härra Bucki koduabilisega voodist.” Mallory kortsutas kohmetu halvakspanuga kulmu. „Ja mees ei aidanud tal nõudepesumasinat tühjendada. Nii et proua Buck läks härra Buckile austrinoaga kallale.”
„Austrinoaga?”
„Jah, austrinoaga. Sellel on lühike lai tera. Nad on jõukad inimesed ja neile maitsevad austrid. Igatahes lubas naine võtta tal munad maha ja lükata need talle tagumikku. Kuuldes häälekat riidu, helistasid naabrid hädaabisse. Konstaablid panid mõlemad raudu. Härra Buck ei ööbinud sest ajast peale kodus.”
Me vaatasime FedExi pakendis abieluvoodit.
„Te siis arvate, et ta naine tegi seda?” küsisin.
Mallory kehitas õlgu. „Praegu on ta meie ainus kahtlusalune. Ta on kirjas kui keegi, kes lubas mehel munad maha võtta.”
Ta vaatas pankuri läbilõigatud kõri. „Kuigi vaevalt et keegi endale midagi sellist eesmärgiks seab.”
„Naine võis ju mõrva tellida,” ütlesin ma. „Tal on raha, et palgata keegi, kes seda oskab.”
„See oli ka minu mõte,” nõustus Mallory. „Kuid siis oleks siin kindajälgi. Aga me ei leia kuidagi ühtegi kindajälge. Ja kui see polnud inimene, kel polnud aimugi, mida ta teeb, oleks siin ruumis kindlasti mõni kindajälg. Nagu te teate, võivad kindajäljed olla sama kasulikud kui sõrmejäljed. Kui kindad on küllalt õhukesed, tulevad sõrmejäljed läbi kanga esile. Sõrmejäljed võivad olla ka kinnaste sees. Vähesed kurjategijad viivad kindad koju kaasa, eelistades need kuriteopaiga läheduses minema visata. Niisiis me otsime kindapaari ja kindajälgi.”
„Ja mis saab siis, kui neid ei leita?”
„Siis tuleb elimineerida iga muu ruumis leitud jälg.”
Ma vaatasin uuesti laual olevat fotot. Ja nüüd ma nägin teda, poissi, kes see mees oli olnud. Hugo Buck oli fotol paremalt esimene ja üks väike verepiisk oli maandunud tema näole. Kakskümmend aastat oli möödunud, kuid tulevase pankuri sile ja hea välimus oli ikka veel nähtav, ainult et seda kattis tookord kollanoka õhuke rasvakiht. Poistest saavad mehed, mõtlesin ma, ja elavatest saavad surnud.
„Kas te nägite ta käsi?” küsis Mallory. Bucki käed olid alla langenud, kuid hoidsid ikka veel tabletipurki, mis oli tal käes elu viimasel hetkel. See oli veel üks asi, mida ma nägin esimest korda.
„Laibakangestus,” ütles Mallory. Ta naeratas, sest tal oli hea meel näidata mulle, et ma pole veel kõike näinud. Et ma pole veel õieti midagi näinud. „Hetkeliselt saabuv kramp, mille tekitab äkksurma šokk, mis lukustab keha elu viimse sekundi asendisse. Pompei vulkaanipurske hetk. Kas näete lugeda, mis rohtu ta võttis?”
Ma kükitasin surnukeha kõrvale ja uurisin purgisilti, püüdes mitte tajuda vaskset verelehka.
„Zestoretic,” lugesin ma, „üks tablett päevas. Retseptiravim. Hugo Randopph Buck. Zestoretic?”
„Kõrgvererõhutõve vastu,” ütles Mallory. „Vererõhupillid.”
„Kas polnud ta vererõhupillide võtmiseks pisut noor?” küsisin ma püsti tõustes. „Tuleb välja, et pankuritöö on stressirohke.”
„Ja kodunt veel lisastress,” ütles Mallory.
Me vaatasime tapetut vaikides.
„Miks teda lihtsalt maha ei lastud?” küsis Mallory äkki.
Ma tõstsin silmad. „Pankurit?”
„Pommimeest,” ütles Mallory. „Teie pommimeest. Pealik sattus paanikasse. Välijuht kivistus. Keegi polnud kindel, et see on mees, keda nad taga ajavad. Sellest kõigest saan ma aru. Keegi ei taha oma CVsse teist Jean Charles de Menezest. Igaühel on närvid läbi, sest iga surmav lask läbib tänapäeval politsei kaebustekomisjoni uurimise. Riigiprokuratuur ootab kulisside taga. Inimõiguste juristid samuti.” Mallory naeratas sinisilmade välgatades häbelikult. „Kuid teie ju kinnitasite, et see on õige mees. Te astusite üle välijuhi käsust. See oli teie otsus. Te olite meest näinud. Olite teda jälginud ja uurinud. Teie karjäär ja vabadus olid ohus. Miks teda maha ei lastud?”
„Tulistada võib ainult pähe,” ütlesin ma, „need on uued tegutsemise reeglid. Kõik muu on liiga riskantne. Kehasse ei või tulistada, sest kurjategija võib kanda kuulivesti. Kätte või jalga ei või tulistada, sest siis on tal ikka võimalus lõhata oma pagas.” Ma kehitasin õlgu. „Võibolla polnud keegi kindel, et neil õnnestub tabada teda pähe. Võibolla usuti välijuhti ja pealikku, kuid mitte mind. Ainus, mis ma võin öelda, on see, et tegelikult oli kahtlusemoment täiesti olemas. Ja võibolla olnuks pähe tulistamine kahtlusemomendi olemasolul olnud… mõtlematu.”
Mallory noogutas. „Aga võibolla me kardame teha oma tööd. Kuidas teile tundub, kas siin on tegu rööviga?”
„See ei olnud rööv,” ütlesin ma. „Rolexi kell härra Bucki randmel on väärt vähemalt 15 000 naela.”
„Kui see polnud just rööv, mille toimepanekut keegi segas,” ütles Mallory.
Ma vaatasin pankuri ukse taga olevasse avatud planeeringuga kontoriruumi.
„Seda annab nüüd ikka kasida,” ütlesin ma.
„Kõik töötajad on kontrollitud,” ütles Mallory. „Siin majas ei saa kuselegi minna, ilma et sul plastkaart ja pildiga dokument taskus poleks. Me ootame tõlki, et küsitleda härra Bucki avastanud koristajat. Ta on värskelt Vilniusest sisse rännanud.”
„Ma arvasin, et tänapäeval oskab igaüks inglise keelt.”
„See mees praegu veel ei oska. Räägib ainult leedu keelt. Surnukeha leidmine ehmatas ta väga ära. Kõik teised koristajad on maa-aluses parklas. Me ei saa neid minema lasta, kuni pole mehega rääkinud. Mu kaks uurijat on all – uurijad Gane ja Whitestone. Kui te saaksite neid aidata…”
„Jah, muidugi,” vastasin.
Pankuri kontoriuksele olid kaks konstaablit teinud sisenemis- ja väljumiskoridori, kus nad registreerisid kõiki, kes tulid mõrvapaika või läksid sealt minema. Kaks konstaablit, üks mees ja üks naine, mõlemad noored, mõlemal tumepunane juuksepahmakas. Nad võinuksid olla õde-venda hoolimata sellest, et naine oli väike ja pilbaskõhn, mees aga pikk ja kiitsakas. Nende olekust oli näha, et nad peavad olema valvekonstaablid.
Mees – poiss, mõtlesin ma, kuigi ta oli üle kahekümne ja seega vaid mõni aasta minust noorem – nägi välja, nagu hakkaks ta kohe minestama. Minu lähenedes nõjatus ta vastu seina ja surus tagasi iiveldushoo. Naine – ja temagi nägi välja nagu tüdruk, vaatamata politseivormile – pani väikese käe kolleegi õlale.
Ta vaatas mulle alt üles otsa, kui ma end mõrvapaigast allkirjaga välja registreerisin.
„See on ta esimene laip,” selgitas naine peaaegu vabandavalt. Ta kõhkles hetke. „Ja minul samuti.”
Ta tuli endaga paremini toime kui mees. Kuid mõlema ehmunud nägu oli avali ja šokikrambis nagu lastel, kes tulevad trepist alla ja leiavad oma lemmiklooma surnuna, või näevad äkki läbi jõuluvana triki ja saavad esimest korda aimu maailma kaledusest.
„Hingake,” ütlesin ma mehele. Hingasin ise nina kaudu tugevalt sisse ja lasin õhu suu kaudu tagasihoitud ohkega välja, näidates talle ette, kuidas seda teha.
„Aitäh,” ütles ta.
Kontoritöötajatele oli majas kuus lifti ja üks, palju suurem ja räpasem, oli mõeldud abipersonalile. Läksin trepist alla, lootes, et leian ehk kindapaari. Kolmkümmend trepijärku. Kui ma poolele teele alla olin jõudnud, hakkasin ma higistama, kuid mu hingamine oli korrapärane.
Ma seisatasin, et kuulata trepišahtist kostvat häält, sada meetrit minust allpool.
Alla vaadates märkasin ma midagi ähmaselt liigutavat. Korraks liigatas kuskil