Vagu. Josemaria Escriva de Balaguer
Читать онлайн книгу.
ees avama.
Millal sa ükskord vabaned sellest tühisest eneseuhkusest? Alles siis lähed sa pihile rõõmuga ja saad aru, milline sa oled selle „teise inimese“, Jumala salvitu, teise Kristuse – Kristuse enda – ees, kes andestab sulle sinu patud ja jagab Jumala andestust.
46 Olgu meil julgust elada avalikult ja püsivalt meie püha usu järgi.
47 Ega me mingid sektandid ole, ütlesid nad mulle kaalutlevalt, kui jutt Kiriku õpetuse vankumatuseni jõudis.
Hiljem, kui näitasin neile, et need, kes tõde tunnevad, ei ole sektandid, said nad oma eksimusest aru.
48 Tarvitseb vaid heita pilk mõnele vanale portreele ja me võime veenduda, kui naeruväärne on moe järel jooksmine.
49 Mulle meeldib, et sa armastad protsessioone ja kõiki meie Ema, Kiriku avalikke väljendusi, et anda Jumalale vastav au… ning et sa liitud nendega oma hinges!
50 Ego palam locutus sum mundo. Mina olen rääkinud maailmale avalikult, vastab Jeesus Kaifasele, kui läheneb aeg, mil ta meie eest oma elu annab.
Ja sellest hoolimata leidub kristlasi, kes häbenevad oma armastust Issanda vastu palam – avalikult – näidata.
51 Kui apostlid olid laiali pillutatud, sest rahvas karjus ja märatses vihast Jeesuse Kristuse vastu, oli püha Neitsi Maarja siiski Jeruusalemma teedel oma poja lähedal. Teda ei hirmutanud rahvahulga hädakisa. Ta saatis meie Päästjat ka siis, kui teised argpüksliku julgusega, anonüümsena massi hulgas, Issandat jõhkralt kohtlesid.
Hüüa teda valju häälega Virgo fidelis! Sina, ustav Neitsi! Ja palu teda, et ta aitaks meid, kes me ennast Jumala sõpradeks nimetame, olla seda ka tõeliselt igal ajal.
III peatükk RÕÕM
52 Keegi ei saa olla õnnelik siin maa peal enne, kui ta otsustab mitte olla õnnelik. Sest see on meie tee: valu kristlikus mõttes! Rist, Jumala tahe, Armastus. See on õnn siin ja hiljem ja igavesti.
53 Servite Domino in laetitia! – Ma teenin Issandat rõõmuga! Rõõmuga, mis on minu usu, lootuse ja armastuse vili… Ja see kestab igavesti, sest nagu ütleb apostel: Dominus prope est! – Issand on ligidal! Olen Tema teekaaslane, kindla kaitse all, sest Issand on minu Isa…, Tema abiga tahan ma Tema armastusväärseimat tahet täita, isegi siis, kui see on raske.
54 On üks soovitus, mida ma ikka ja jälle kordan: olge rõõmsad, alati rõõmsad. Kurvad olgu need, kes ei pea ennast Jumala lasteks.
55 Olen valmis ennast mitte säästma, et noorematel vendadel oleks kergem edasi liikuda, nagu meile õpetati. Kui palju rõõmu on selles „kannatuses“!
56 Üks usklik mees kirjutas mulle: „Üksinduses märkad sa erilisel viisil vendade abi… Tundes, et pean nüüd „üksinda kõigega“ hakkama saama, mõtlen ma sageli, et kui ei oleks neid „kaugeid kaaslasi“ – õnnistatud pühade osadust! – ei suudaks ma säilitada seda optimismi, mis täidab minu südame.“
57 Ära unusta, et mõnikord on vaja enda ümber naeratusi näha.
58 „Olete kõik nii rõõmsad, et seda ei ootaks keegi,“ kuulsin kedagi ütlemas.
Juba ammustest aegadest on Kristuse vaenlased üritanud saatanlikult näidata, nagu oleksid Jumalale pühendunud inimesed ühed „sünged kulmukortsutajad“. Kuid kahjuks toetavad mõned, kes tahavad olla „head“, neid sõnu oma „kurbade voorustega“.
Me täname Sind, Issand, et oled otsustanud meie õnneliku ja rõõmsa eluga selle vale karikatuuri ära kustutada.
Ma palun, et me ei unustaks seda kunagi.
59 Keegi ei tohiks näha sinu näos kurbust ja valu, kui levitad enda ümber eneseohverduse lõhna. Jumala lapsed peaksid alati rõõmu ja rahu külvajad olema.
60 Jumala mehe rõõm, Jumala naise rõõm peab olema ülevoolav: rahulik, nakkav, külgetõmbav…; lühidalt öeldes, see peab olema nii üleloomulik, nii kaasakiskuv ja nii meeldivalt loomulik, et see tooks teisi kristlikule teele.
61 Kas oled õnnelik? See küsimus pani mind mõtlema.
Ei ole veel leiutatud sõnu, mis suudaksid täielikult väljendada kõike, mida tunneb selle inimese süda ja mõistus, kes teab, et ta on Jumala laps.
62 Jõuluaeg. Sa kirjutad: „Samasuguse püha ootusega nagu Maarja ja Joosep, ootan ka mina kannatamatult Jõululast. Kui rõõmus olen ma Petlemmas! Mul on tunne, et minu rõõmul ei ole otsa ega äärt. Ah! Ning koos Temaga tahaksin ka mina uuesti sündida…“
Olgu sinu soov tõeline!
63 Siiras kavatsus: muuta kaasinimeste elutee armastusväärseks ja kergeks. Elu toob nagunii piisavalt endaga kaasa valusaid kogemusi.
64 Kui imeline see on – pöörata uskmatuid, võita hingesid!
See on väga hea, ja Jumalale on veelgi meelepärasem, kui me ei lase neil ekselda.
65 Jälle pöördusid oma vanade rumaluste juurde!… Ning hiljem naastes ei tundnud sa eriti rõõmu, sest sul puudus alandlikkus.
Tundub, nagu keelduksid sa kangekaelselt õppimast kadunud poja tähendamissõna teisest osast. Sa oled ikka veel kinni oma armetus elus, mis pakkus söögiks sigade toidujäätmeid. Sinu nõrkus haavab su uhkust ja sa ei suuda vabandust paluda ega mõista, et kui sa alandlikult kahetsed, siis võtab sinu Isa, Jumal, sind rõõmuga vastu ja korraldab peo, et tähistada sinu tagasitulekut ning uut algust.
66 See on tõsi: me ei ole midagi väärt, me ei ole midagi, me ei suuda midagi, meil ei ole midagi. Ja vaatamata sellele ei puudu takistused ja kiusatused meie igapäevasest võitlusest… Kuid kõik raskused kõrvaldab sinu vendade rõõm, niipea kui oled jälle nendega, sest näed neid kindlalt toetumas Temale: quia Tu es Deus fortitudo mea – sest Sina, Issand, oled meie kindlus.
67 Ikka kordub tähendamissõna stseen: samamoodi nagu nende inimestega, kes olid kutsutud pulmapeole. Ühed kardavad, teistel on muud mured, paljud mõtlevad välja rumalaid ettekäändeid ja vabandusi.
Nad hakkavad vastu. Just sellepärast tunnevadki nad end tülgastunult, lootusetult, segaduses, kibestunult. Ometigi oleks nii lihtne võtta Jumala kutse vastu igal hetkel ja elada rõõmsalt ja õnnelikult!
68 Liigagi lihtne on öelda: „Ma olen kasutu, mina – meie – ei saa millegagi hakkama.“
Peale selle, et see pole õige, peitub sinu pessimismi taga ka suur hulk laiskust… Mõnd asja teed sa hästi, mõnd halvasti. Ole rõõmus ja lootusrikas esimeste üle ja ära kaota julgust teiste pärast ning võta need uuesti käsile, et teha paremini, ning lõpuks õnnestub kõik.
69 „Isa, järgides Teie nõuannet, naeran ma oma puuduste üle – sealjuures unustamata, et nendega tuleb võidelda – ja ma olen palju õnnelikum.
Kui ma aga luban endale rumalust kurb olla, tekib otsekohe tunne, et olen teelt eksinud.“
70 Sa küsisid minult, kas ma kannan risti, ja ma vastasin: „Me kanname alati Risti“, kuid see Rist on auväärne – tõeline märk sellest, et oleme Jumala lapsed. Sellepärast olemegi seda kandes nii rõõmsad.
71 Sa oled rõõmsam. Aga seekord on see närviline, pisut rahutu rõõm, nii et tundub nagu oleks sa sunnitud midagi ohverdama.
Kuula mind tähelepanelikult: siin maa peal ei ole täiuslikku õnne. Sellepärast peaksid end nüüd, otsekohe, ilma selgitusteta ja enesehaletsust tundmata pakkuma ohvriannina Jumalale – täielikult ja tingimusteta.
72 Nendel päevadel tunned sa juubeldavat rõõmu, sinu hing on täis päikesesära. Ja kui imelik, et sinu rõõmu põhjuseks on just see, mis sind varem rahutuks tegi!
See