Suvi Pajujärvel. Esimene raamat. Susan Wiggs
Читать онлайн книгу.
päevadest, ning need tundusid olevat õnnelikud ajad, jäädvustatud mustvalgetele lõikamata servadega fotodele laagri mustavärviliste lehekülgedega pildialbumites, ja ulatusid tagasi aegades algusse. Isad pahvisid piipu ja jõid viskit soodaveega ning nõjatusid tennisreketite najale. Kõrval olid kaelarättide ja madrusepluusidega emad, kes pajuvitstest lamamistoolides päikesevanne võtsid, samal ajal kui lapsed kõik koos mängisid.
Lolly soovis, et elu võiks päriselt selline olla. Tänapäeval ei olnud see loomulikult võimalik. Naistel oli karjäär ja paljudel neist ei olnud abikaasat.
Nii et nüüd olid bangalotesse paigutatud kasvatajad – puhtaks küüritud entusiastlikud ülikoolinoored päeval, peoloomad öösel. Eelmisel suvel olid Lolly ja ta kolm nõbu – Ceci, Frankie ja Dare – pärast tulede kustutamist välja hiilinud ja kasvatajate järel nuhkinud. Kõigepealt joomine. Siis tantsimine. Mitu paarikest hakkasid musitama ja kallistama, igal pool – verandal, lamamistoolidel, isegi keset tantsusaali põrandat. Ceci, kes oli nõbudest vanim, oli kuuldavale toonud väriseva ohke ja sosistanud: „Ma ei suuda ära oodata, millal olen piisvalt vana, et kasvatajaks saada.“
„Väkk,“ olid Lolly ja nooremad nõod kooris öelnud ja silmad ära pööranud.
Nüüd oli aasta aega möödas ja Lolly arvas, et mõistis värisevat ohet pisut paremini. Rourke’i ja Gabby vahel oli tunda teatavat sorti särisevat elektrit. Seda oli raske selgitada, aga lihtne ära tunda. Lolly võis vabalt ette kujutada, kuidas nad personalialal koos on, tantsivad, flirdivad ja suudlevad.
Kohe kui peade kokkulugemine tõendas, et kõik olid kohal, võttis Rourke kitarri (alati pidi olema kitarr) ja nad hakkasid laulma. Connori hääl avaldas Lollyle muljet. Enamik poisse vaid pomises sõnu ja laulis viisist mööda, aga mitte Connor. Ta laulis kõva häälega laulu „We Are the World“, mitte just eputades, vaid pigem popstaari iseenesestmõistetava enesekindlusega. Kui mõni laps teda vahtima jäi, kehitas Connor vaid õlgu ja jätkas laulmist.
Mõnel tüdrukul oli suu lahti vajunud. Hea küll, nii et Lolly ei kujutanud seda ette. Poiss oligi nii nunnu, nagu ta arvanud oli. Kahju, et ta selline jobu oli. Kahju, et Lolly temaga suhted ära oli rikkunud.
Siis oli aeg sissejuhatuseks, mis oli täpselt nii igav, kui ta oli kartnud. Iga paariline pidi püsti tõusma ja ütlema kolm fakti inimese kohta, kellega ta koos mäkke oli roninud – mõte seisnes selles, et seiklust jaganud võõrad võisid saada sõpradeks.
Jeever, mõtles Lolly, tema ja Connor ei olnud viitsinud teineteise kohta midagi teada saada, välja arvatud see, et nad olid vaenlased. Ta ei teadnud, kus poiss elas – välja arvatud koht, mida too oli nimetatud haagismajaks –, kas tal oli õdesid-vendi või mis maitsega oli ta lemmikjäätis.
Selles rühmas ei olnud üllatusi. Kõik käisid planeedi kõige eksklusiivsemates koolides: Exeter, Sidwell Friends, Dalton, TASIS Šveitsis Luganos. Kõigil oli hobune või jaht või maja Hamptonis.
Kah mul õige asi, mõtles ta. Kui kõige huvitavam asi inimese kohta on kool, kus ta käib, siis peab tegemist olema väga igava isikuga. Natuke huvipakkuvam oli see, et poiss nimega Tarik käis moslemite koolis ja et tüdruk nimega Stormy oli koduõppel, õpetajateks ta vanemad, kes olid tsirkuseartistid; kuid muidu ajas kõik absoluutselt haigutama.
Peaaegu kogu ülejäänud informatsioon oli sama tüütu või kiitlev, mõnikord mõlemat. Ühe tüübi isa oli publitsist, kelle telefoni kiirvalikus olid esimese suurusjärgu kuulsused. Ühel tüdrukul oli sukelduja tunnistus. Pärineti perekondadest, mis olid võitnud auhindu – Pulitzer, Oscar, Clio. Lapsed esitasid neid fakte, justkui olnuks need skaudimärgid, ja mõtlesid kahtlemata üksteise ületrumpamiseks asju juurde.
Kõiki kuulates tuli Lolly järeldusele, et vale töötab paremini kui tõde.
Siis oli tema kord. Lolly seisis püsti ning tema ja Connor vaatasid teineteisele kissis silmadega otsa, vahetades omavahel vaikset hoiatust. Kui ta tahtnuks, olnuks poisil tema alandamiseks informatsiooni rohkem kui küllaga. Nii läheb, kui räägid kellelegi midagi intiimset ja tõest. Samahästi võinuks anda talle kätte relva ja oodata, saamaks teada, kas too vajutab päästikule või mitte. Lollyl ei olnud õrna aimugi, mida Connor rühmale rääkida võiks. Ta teadis vaid, et oli ära andnud piisavalt laskemoona, mida tema vastu kasutada saab.
Lolly oli esimene. Ta hingas sügavalt sisse ja hakkas rääkima, ilma et teadnuks, mida öelda kavatseb.
„See on Connor ja ta on esimest korda Kioga laagris. Ta...“ Lolly mõtles sellele, mida ta teadis. Connor oli siin toetusega ja ta isa jõi. Ema oli just uuesti abiellunud ja ta kasuisa oli õel ning sellepärast pidi poiss suveks kodust ära minema. Lolly teadis, et paari sõnaga saaks ta relva poisi vastu pöörata. Tüdruk võis muuta ta inimeseks, kellega mitte keegi suhelda ei tahtnud.
Lolly tabas Connori pilgu ja teadis, et too mõtleb praegu täpselt sama tema kohta.
„Ta paneb ketšupit kõigele, mida sööb, isegi hommikusöögile,“ lausus tüdruk. „Tema lemmikbänd on Talking Heads. Ja korvpallis võidab ta alati mees mehe vastu mängu.“ Viimase mõtles ta välja, arvestades, et Connor oli nii pikk ja kandis Chuck Taylori ketse. Lisaks paistis poiss olevat kiire ja tal olid suured käed. Tegelikult mõtles Lolly kõik välja, aga Connor ei vaielnud vastu.
Siis oli Connori kord. „See on Lolly,“ lausus ta, veeretades ta nime huulte vahelt välja kui solvangu.
Tõehetk, mõtles Lolly ja kohendas prille. Connor võis ta hävitada. Ta oli teel mäkke enda kohta liiga palju paljastanud. Poiss köhatas, lükkas juuksed silmade pealt ja võttis sisse väljakutsuvalt lodeva poosi. Tema pilk libises üle tüdruku – teadvalt, põlglikult – ning ta köhis hääle puhtaks. Teised laagrilised, kes olid enamasti ülesande ajal ringi rahmeldanud, rahunesid maha. Polnud kahtlustki, et see poiss oskas kuulama panna, nõudes tähelepanu nagu kuri õpetaja või näitleja lava peal.
Ma vihkan laagrit, mõtles Lolly nii tulise vihaga, et see pani ta näo punetama. Ma vihkan seda ja ma vihkan seda poissi ja ta kavatseb mind hävitada.
Connor köhatas uuesti ja lasi pilgul üle rühma käia.
„Talle meeldib raamatuid lugeda, ta mängib väga hästi klaverit ja ta soovib õppida paremini ujuma.“
Nad võtsid istet ega vaadanud enam teineteise poole – välja arvatud ühel korral. Ning kui nende pilgud kohtusid, märkas Lolly üllatusega, et nad mõlemad peaaegu naeratasid.
Heakene küll, möönis Lolly, seekord otsustas Connor siis teda mitte inimohvriks tuua või märklauana kasutada. Poiss meeldis talle, aga samas käis ta Lollyle pinda. Ühes asjas oli tüdruk kindel. Ta vihkas suvelaagrit ega hoolinud isegi sellest, et see kuulus ta vanavanematele. Elu lõpuni ei kavatse ta siia tagasi tulla. Mitte iialgi.
KUTSE
Ootame, et austate oma kohalolekuga meie,
JANE ja CHARLES BELLAMY
50. pulma-aastapäeva tähistamist.
Olete jaganud meiega sõprust ja armastust.
Nüüd kutsume teid osa saama meie kuldpulmapidustustest.
Laupäeval, 26. augustil 2006
Kioga laager, RR #47
Avalon, Ulsteri maakond, New York
Pakume maalähedast ööbimisvõimalust
Kaks
Olivia Bellamy langetas graveeritud kutse ja naeratas üle laua vanaemale. „Kui armas mõte,“ ütles ta. „Õnnitlused sulle ja vanaisale.“
Memm keeras aeglaselt üksteise peale sätitud tillukeste võileibade ja kookidega taldrikut. Üks kord kuus, mis iganes muud nende elus ka toimus, kohtusid vanaema ja lapselaps kesklinnas asuvas Saint Regise hotelli Astor Courti restoranis, et juua koos teed. Nad olid teinud seda aastaid, alates ajast, kui Olivia oli tähelepanu nõudev, töntsakas ja mossitav kaheteistkümneaastane. Isegi nüüd oli kuidagi lohutav astuda