PROLOOG

       Katkend Andri Aulise novellist „Kaltsunukk”

      Uksekell lõi põrgulärmi.

      Esialgu ei teinud ma sellest välja. Olin kirjutamisse süvenenud. Üle pika aja libises sulg hästi, mõtted voogasid ja sillerdasid, tegid paar tiiru kosmoses, lendasid vuhinal läbi Saturni rõngaste, põikasid Andromeedasse, mõõtsid hõbedasi asteroidide vöid, avastasid uusi asustatud ja asustamata planeete, naasid mängeldes tagasi Päikesesüsteemi, mu pähe, voogasid paberile ja sillerdasid seal edasi. Uksekell oli signaal maisest sfäärist, mis mu tähtedevahelist lendu ei pidurdanud.

      Ent kosmosel ja inimlikul kannatusel, nagu selgus, on samuti piirid.

      Katkendlik tärin kaikus vaibumatult läbi korteri. Ma ei kiirustanud avama. Lootsin, et täristaja läheb viimaks minema. Tühi lootus! Ta hoidis terve minuti sõrme nupul, vaheldumisi tugevamalt ja nõrgemalt vajutades. Kes kurat nii hilja õhtul veel ringi kondab?!

      Mu mõtted olid pooleks raiutud. Jätsin kirjutamise ja venisin vastumeelselt esikusse.

      Ukse taga seisis verise näoga naine. Ta oli noor, napilt üle kahekümne. Paljad jalad, lohakalt kinninööbitud roosakas õhuke pluus, narmendava äärega napp teksaseelik. Põskedele kleepunud pikkade heledate juuksekahlude vahel välkusid kaks pelglikku silma.

      Olin pahviks löödud. Minus ärkas kadunud samariitlane.

      „Mis juhtus?” küsisin. „Saan ma aidata?”

      Värisevate, peaaegu lumivalgete huulte vahelt ei tulnud vastust. Katkendlikud kõõksuvad hingetõmbed vaheldusid nutust tingitud luksatustega. Ta osutas vabiseva käega huupi ülemiste korruste poole, leidmata selles hiiglaslikus kortermajas õiget orientiiri. Talle viirastus midagi jubedat trepikojas, tumedas kohisevas sügavikus. Anuvalt vaatas ta mulle otsa. Iialgi ei ole ma näinud nii kohutatud silmi. Need olid muutunud klaasjaks, tontlikuks.

      „Laske mind sisse!” kägises ta.

      Tõmbasin kondid läve eest koomale – ja juba ta kössitaski esikus. Kui ukse sulgesin, näis ta väheke rahunevat.

      „Kus te elate?” küsisin.

      „Lähedal,” ütles ta vaikselt.

      „Elate üksi?”

      Naine surus pihud vastu leemetavaid põski. „Ta tuleb mulle järele.”

      „Kes?”

      „Ta saab mu kätte!”

      „Keegi ei tee teile viga. Siin olete kaitstud.”

      „Te ei mõista … Peate ta kinni võtma. Kohe!”

      „Kinni võtma?”

      „Te olete ju politseinik.”

      Raputasin pead. „Minu vend töötab politseis. Ta on praegu tööl – erakorraline väljakutse. Peame ootama, kuni ta tagasi jõuab.”

      Naine võpatas. Eksimust mõistes nihkus ta aeglaselt ukse poole, kuid jäi poolel teel seisma.

      „Mina olen Andri,” ütlesin kobamisi. „Ja teie …?”

      Naine kogus mitu sekundit julgust. Ta paotas õrnalt huuli: „Daisi.”

      „On teil telefon kaasas?”

      Daisi niitsatas. See pidi olema eitus.

      „Võite siin ööbida,” laususin mõtlematult. „Hommikul otsime teile turvakodu, kus saate pikemalt peatuda. Mu vend kindlasti aitab teid.”

      Ta kätel ja kaelal olid märgatavad vermed. Palju sinikaid. Huuled katki näritud. Hämaras valguses näis ta räsitud kaltsunukuna.

      Juhatasin ta kööki, panin taburetile istuma ja keerutasin paberrätikute rulli lahti. „Pühkige nägu puhtaks!” ütlesin rullist lahmakaid rebides. „Kas ta lõi teid?”

      Daisi ei vastanud. Ta hõõrus rätikutega põski ja lõuga – rohmakalt ja vabisedes. Verekihi alt tuli nähtavale kahvatu nägu. Pakkusin talle klaasitäie vett. Ta neelas paar lonksu, suurem jagu tilkus põrandale.

      „Soovite loputada?” viipasin kraanikausile. „Võin teed keeta. Kapis peaks olema aspiriini, kui teil kuskilt valutab.”

      Daisi kinkis mulle sametise tänuliku pilgu ja ütles: „Ma pole sind varem siin majas näinud, Andri.”

      „Tegelikult ma ei ela siin, peatun venna juures ajutiselt. Mu emal hakkas eile õhtul väga halb ja ta toodi insuldikahtlusega Tartu haiglasse. Õnneks oli see valehäire. Ta pääseb ilmselt hommikul koju. Ma elan Kihuna külas, Otepäält üheksa kilomeetrit.”

      „Mul ei ole kuhugi minna!” kurtis Daisi mõlema käega veeklaasi külge klammerdudes.

      „Kui te end Tartus turvaliselt ei tunne, võite mõneks ajaks Kihunasse tulla. Sealt ei oska teid keegi otsida. Mu ema on kindlasti nõus, talle meeldivad külalised. Ta hoiab teid nagu tütart.”

      Milline heleroosa vale! Mu ema ei salli võõraid. Kui ta peaks mind koos selle tundmatu naisega nägema, satuks ta paanikasse, mis vaibuks alles ta surmatunnil. Iga naine, kes mulle läheneb, on ema silmis vaenlane. Oleksin pidanud Daisist eemale hoidma.

      Ometigi ei saanud ma temalt pilku. Olime kaks saatuse narri, kes kogemata kokku sattunud. Ta higilõhn erutas mind. Nukulik palg ja vaevuaimatavad ihukumerused andsid mulle mehelikku energiat, millega ükski naine pole mind seni varustanud. Naeratades oleks Daisi kindlasti ilus olnud. Väga ilus. Kes küll suudaks niisugusele armsale olendile liiga teha?

      „Mis su venna nimi on?” küsis Daisi.

      „Martti. Ta on viis aastat Lõuna prefektuuris töötanud. Siia kolis ta kolm aastat tagasi. Aga mina olen kirjanik. Andri Aulis – seesama, kes kirjutas „Tühistaeva”. Olete lugenud? Ei ole? Seda saab igast raamatukogust laenutada. Mul on praegu üks novell pooleli, pisut abstraktsem kui mu eelmised teosed, inspireeritud Lemi „Solarisest”. Tahate lugeda?”

      „Kas Martti tuleb varsti?”

      „Ei tea. Teile ikka meeldivad raamatud?”

      „Ma ei tohi siia kauaks jääda. Ka sina oled ohus.”

      Nihkusin Daisile pisut lähemale, kibe klomp kurgus. Ta pöörane hirm oli nakkav. „Kes teid lõi? Mõni mees?”

      „Ta lubas, et tuleb mulle varsti järele ja viib mu endaga kaasa. Ta tapab mu ära!”

      „Ma kaitsen teid.”

      Daisi