Ta tuleb läbi seina. Marek Kahro
Читать онлайн книгу.
meelega. Ta tahtis mulle head. Me olime vaesed …”
„Rahunege! Kui Martti tuleb, siis rääkige talle sellest.”
„Punapeal oli õigus! See punase peaga kutt nägi teda, ta nägi neid kõrvarõngaid!”
Daisi kargas püsti ja purskus lõõtsudes nutma. Puistasin üksjagu totraid sõnu, mida taolises olukorras ikka appi võetakse: „Pole viga, kõik saab korda, varsti olete kindlas kohas, teile antakse abi, te ei pea enam kartma.”
Daisi kõõksus paar minutit – pisarad klaarisid ta nägu – ja ütles siis laupa rutjudes: „Valutab …”
„Marttil peaks aspiriini olema.” Asusin kappides tuhnima. Köögis otsitavat kraami ei leidunud. Põikasin korteri toapoolele, otsisin sängi ümbrusest ja lauasahtlitest, kuni turgatas: olin ju alles mõne aja eest rohekat aspiriinikarpi vannitoas näinud.
Tabletilehele oli jäänud vaid paar nöpsikut. Küllap kulusid mõlemad marjaks ära.
Kui tagasi kööki jõudsin, oli Daisi kadunud.
Lippasin trepikotta ja kuulatasin. Tornmaja sügav kõri mühises. Inimnuttu ega paljaste jalgade plaksumist ei kostnud. Ta oli õhku haihtunud.
Köögis oli taburet ümber kukkunud, tõstsin selle püsti. Mu silmad-kõrvad sumisesid. Otsaesist puudutades leidsin sealt higipiisad.
Laud oli veriseid nutsakuid täis. Võtsin niiske lapi, kuid ei asunud kohe pühkima. Paistis, nagu moodustanuks verejäljed laual ühe ebamäärase sõna.
ZI
Ei tasu üle mõelda, tõrelesin endaga. Need on vaid siksak ja kriips, mille ta meeltesegaduses lauale maalis.
Taburetti kõrvale nihutades astusin selle koha peale, kus Daisi oli istunud. Nüüd näis kiri selgem:
21
Mis see on? Tema vanus?
Ei hakanud selle peale mõistust kulutama. Koristasin köögi korralikult ära, viskasin verised nutsakud prügikasti, pesin laua ja põranda. Aga segadust enda sees ma kõrvaldada ei suutnud.
Oli juba kesköö, äkiline rammestus murdis mu. Pea käis ringi. Kirjutamisest ei saanud enam asja, muusad olid uinunud. Laotasin magamiskoti Martti tuppa, voodist diskreetsesse kaugusse, ning pigistasin end sinna sisse. Viimastel päevadel oli palju juhtunud, see kõik tiirles mu vaimusilmal.
Mõne aja pärast tuli Martti töölt. Ta kolistas köögis ja solistas vannitoas. Tegin, nagu magaksin õndsa mehe und. Otsustasin, et ei räägi talle Daisist. Vaikida pole raske, kui mõistus õigeid sõnu ei leia.
Martti kiskus voodiserval püksid jalast. Rihmapannal kõlises valjult. Niipea kui ta teki alla vajus, hakkas norinat kostma.
Minul und ei tulnud. Mõtlesin öö läbi Daisile. Tundsin end kohutavalt süüdi. Oleksin pidanud talle järgnema, ta lootis ju abikäele. Mis temaga õieti juhtus? Mis edasi saab? Temaga, minuga? Olime tahtmatult kokku köidetud. Tema hirm sai minu omaks.
Ma poleks pidanud ust avama.
1.
TREPIKODA
31. detsember 2017 Tartu
Laane tänava nurgal asuva tornmaja lift oli teist päeva rivist väljas. Hoone ajutine invaliidsus ei heidutanud energilisi noori, kes lõbusas meeleolus kaheksandale korrusele ronisid. Treppidel plagises kuus paari jalgu, saatjaks raugematu jutuvada.
„Me võiks ilutulestikku katuselt vaadata.”
„Sinna ei saa ju?”
„Miks ei saa? Ronime aga!”
„Kuhu te Jensi kaotasite?”
„Ta jäi maja ette suitsu tegema.”
„Ma arvasin, et ta kobis tagasi oma kamba juurde.”
„Kiti, kuule, kuidas me katusele pääseme?”
„Miks ta üldse meiega kaasa jõlgub?”
„Mina kutsusin!”
„Lollakas!”
„Me saame ju katusele?”
„Ei saa, luuk on kinni. Katusel käiakse ainult lund rookimas, võti on Klepini käes.”
„Kes see Klepin on?”
„Ühistu esimees. Ta niisama ei anna.”
„Loll vend, kui ei anna.”
„Tasa! Ta elab siinsamas, mu kõrval.”
„Vedas sul!”
„Mis see Beka nüüd kolama jäi?”
„Pakub Jensile seltsi.”
„Ja seksi!”
„Neil on palju asju arutada.”
„Palju-palju.”
„Nad ei ole ikka veel lahku läinud?”
„Ammu läksid.”
„Mis nad siis koogutavad veel koos?”
„Raisk, säraküünlad jäid autosse!”
„Pohhui! Särame ise!”
Kätriin keeras korteriukse lahti. „Astuge märakoplisse!” ütles ta ust poikvel hoides.
„Koppel” sai koheselt võhmakaid kabjalisi täis. Kaks minutit hiljem polnud ainsalgi ülestoodud pudelil korki peal. Vahuvein hakkas voolama läbisegi õlle, siidri ja džinniga. Perenaine tõstis ema kingitud roosa orhidee postamendilt maha – ettevaatusabinõu juhuks, kui vallapääsenud kari oleks liigse rõõmuvee toimel kiini jooksma hakanud.
Nurgas vilgutas värvilisi tulukesi kääbuse mõõtu pühadekuusk, mille alumisel oksal rippusid mustad stringid. Keegi poistest oli need mõni tund tagasi, enne linnaskäimist, sinna poetanud. Kätriin koristas teadmata päritolu ihukatted jõulupuult, vandudes südames lõbusat kättemaksu. Prank to prank!
„Oodake sutsu,” pidurdas ta seltskonda. „Ma tahan teha teist kõigist video – koos ja eraldi. Siis panen selle kokku suurde aastavahetusvideosse. Need oleks nagu flashback’id.”
Kätriin haaras pihku Canoni kaamera, mis oli teda viimased paar aastat tublilt teeninud, ja suunas objektiivi seltskonnale. Kõik trallitajad – Ruta-Keiu, Lisette, Helis, Kaarel ja Päit – võtsid kaamerat nähes tuurid maha. Objektiivi ette jäid vehkivad käed ja saputavad pead.
„Youtube’i seda küll ei pane!” protestis Lisette.
„See läheb privaatvideote juurde,” selgitas Kätriin kaamerat langetamata.
„Võta poisse,” soovitas Helis. „Neile meeldib poosi panna!”
Päit näitas kaamerasse keskmist sõrme ja supsas pudeli huultele.
„Tahad äkki veel midagi näidata?” küsis Kätriin.
Kaarel, kes oli oma flegmaatilise loomuse õllepudelisse uputanud, tormas kaamera peale ja tekitas kannibaalselt häälitsedes näljase hüääni lõustu. Järgnes neiude ajuvaba naer.
„Kiti, mine küsi naabrilt võtit!” nurus Ruta-Keiu. „Oleks äge katusel käia.”
„Siis saad panna videole pealkirjaks „Käime katuseid mööda”!” pakkus Helis.
„Või „Kiti kuumal plekk-katusel”,” kädistas Lisette.
„Okei, lähen,” pani Kätriin kaamerat käest. „Suudate niikaua kained püsida?”
„Ei suuda!”
„Näha on!”
Kerged