KATRIN INZINGER töötab illustraatori, karakterilooja, animaatori ja stsenaristina. Ta elab oma perega Berliinis.

      Illustratsioonid lehekülgedel 3, 46, 78 ja 92 on teinud Hamburgi kunstnik Christian Puille.

      Dorothea Flechsig

      Petronella Õnneseen

      Loodusuurija lood

      Illustreerinud KATRIN INZINGER

      Tõlkinud MONIKA REEDIK

      Originaali tiitel

      Dorothea Flechsig

      Petronella Glückschuh

      Glückschuh Verlag 2014

      Eesti keelde tõlkinud Monika Reedik

      Toimetanud Hille Saluäär

      Tõlge eesti keelde © Monika Reedik ja AS Regio 2014

      Kaas: Christian Puille; illustratsioonid: Katrin Inzinger

      E-raamat OÜ Flagella

      © Glückschuh Verlag 2014

      www.regio.ee

      ISBN 978-9949-520-24-4

      ISBN: 978-9949-599-79-0 (epub)

      Kuidas saada Petronella lood oma tahvelarvutisse?

      Vaata www.regio.ee/petronella

      Petronella on umbes sama vana kui sina!

      Kõige parem rohi

      „Oh hullu!” Seda surinat tunneb Petronella väga hästi. Õnneseente väikebussi vana mootor teeb täiesti omamoodi häält. Kiiresti sumab Petronella läbi vee ja poeb kivisilla alla peitu. Just äsja, kui nad hommikusöögilauas istusid, oli isa tal üksinda ojas solgerdamise rangelt ära keelanud. Vesi olevat liiga külm, ta võib haigeks jääda või mõne klaasikillu jalga astuda. Nüüd jääb auto aga keset silda seisma ja Petronella kuuleb ukse avamist ja lähenevaid samme.

      „See on isa!” ehmub Petronella. „Loodetavasti ei näe ta mind!” Petronellale meenuvad tema asjad, mis reetlikult ojakaldal lebavad.

      „Tule otsekohe veest välja!” kuuleb tüdruk isa madalat häält.

      Vahele jäin! Petronella teeb üllatanud näo ja ronib silla alt välja.

      „Oh, tere isa! Ma olin just teel koju.”

      „Ah nii! Lõunasöök on laual! Marss koju!” käsutab isa.

      „Ja-jaa, ma lendan nagu tuul!” lubab Petronella. Ta jookseb otsejoones ratta juurde, istub rohule ja võitleb sokkidega, mida pole sugugi kerge märgade punetavate jalgade otsa tõmmata. Isa sõidab bussiga ees kodu poole.

      Petronella vaatab mõtlikult ämbrisse. „Kahest vist ei piisa.” Just siis, kui ta tahab tennised jalga panna, avastab ta ojas veel ühe õige priske tumeda verekaani.

      „Oot, küll ma sinu ka kätte saan!” Kohe tõmbab ta sokid jälle jalast, keerab püksisääred üles ja kahlab läbi vee eluka poole.

      See polegi nii lihtne. Kaan vonkleb kiiresti minema, otsib kõige sügavama koha ja jääb seal kivi peale puhkama. Mida lähemale Petronella talle jõuab, seda kõrgemale tõuseb vesi ta jalgade ümber. Üleskeeratud püksisääred on juba märjad ja kleepuvad jalgade külge.

      Seda verekaani on tal vanaema Anneliese jaoks hädasti tarvis. Sest vanaemal on juba pikka aega artroos, see tähendab liigestehaigus. Petronella oli juhuslikult hommikul raadiost kuulnud rääkimas üht naist, kes ütles: „Verekaanid olid minu imerohi! Tänu nendele ussidele olen ma nüüd jälle terve!”

      Õnneks jälgis Petronella seda saadet tähelepanelikult ja õnneks teab ta alati, kust midagi leida võib.

      Ta sumpab kaanile ettevaatlikult lähemale. Verekaan on tast nüüd veel ainult kahe-kolme sammu kaugusel, aga vesi on selles kohas lihtsalt liiga sügav.

      „Parem oleks ka püksid jalast ära võtta,” mõtleb ta, kuid komistab siis ja plärtsatab vette.

      Petronella ehmub. „Prrrr!” puristab ta ja pühib kätega näolt vett. Ta on läbimärg.

      „Kuhu see verekaan küll kadus?” Nüüd võib ta ka pea vee alla pista, et kaani lahtiste silmadega sealt otsida.

      Vesi on tõesti jääkülm. Petronella hoiab hinge kinni ja uurib põhja. Korraga vonkleb väike vereimeja tema parema jala poole. Tüdruk napsab sellel tugevasti pea tagant kinni ja läheb siis otsejoones kaldale. Ta viib oma saagi kiiresti ämbrisse.

      Petronellal on külm. Riided kleepuvad naha külge. Ilma käterätikuta ta end kuivaks ei saa.

      Kiiresti otsustab ta märjad riided lihtsalt seljast ära võtta. Ta kuhjab püksid ja T-särgi pakiraamile.

      Jalas ainult märjad aluspüksid ja tennised, väntab tüdruk kodu poole. Lenksu küljes kõlgub pooltäis ämber kolme verekaaniga. Ojavesi loksub panges.

      Kui Petronella koju jõuab, on õde Philine tal aiaväravas vastas. „Noh, nüüd sa alles saad! Ja missugune sa üldse välja näed?”

      Petronella ei vasta ja viib oma ratta keldrisse. Ta viskab märjad riided pesumasina ette maha ja võtab nüüd ka märjad aluspüksid jalast ära. Ämbri koos roomavate „imeravitsejatega” viib ta pimedasse keldrinurka.

      Nüüd sööma ja siis kohe oma armsat vanaema Anneliesi üllatama.

      Tüdruk lippab paljalt trepist üles ja just siis, kui ta kavatseb köögiuksest mööda hiilida, tuleb talle kõva aevastus peale.

      Ema teeb ukse lahti. „Petronella! Miks sa paljas oled?”

      Siis tuleb Philine, itsitab ja ütleb: „Ta on peast segi, sõidab isegi külas paljalt ringi.”

      „Ei ole nii! Mul olid aluspüksid ja tennised jalas!” kaitseb end Petronella.

      „Pane kohe midagi sooja selga ja tule siis meie juurde kööki!” käsutab ema rangelt. Petronella kuulab sõna.

      Kui ta lõpuks kööki jõuab, on laual veel ainult tema taldrik. Petronella ronib vaikides nurgapingile. Isa ulatab talle kausi kartulipudruga.

      „Me leppisime ju kokku, et sa tuled söögiajaks koju! Mul pole isu iga päev ringi sõita ja sind otsida! Ja oja on keelatud!”

      „Jah, ma tean, aga...”

      „Ei mingit aga! Tänasest teed nii, nagu meie ütleme!”

      Petronella ei jõua isegi isale seletama hakata, et ta oli seekord ojas ainult selleks, et vanaema Anneliesi aidata. Vanemad võivad mõnikord ikka väga ebaõiglased olla.

      Petronella teab, et ta tegi tegelikult kõik õigesti, aga ta on parem vait, muidu saab isa päriselt pahaseks.

      Vaevalt on vanemad majast läinud, kui Petronella toob keldrist ämbri ja sõidab vanaema juurde, kes elab ainult paari tänava kaugusel väikeses valges majas. Ta ei jõua ära oodata, millal saaks juba vanaema ravima hakata.

Скачать книгу