Külm ahelik. Esimene raamat. Carla Neggers
Читать онлайн книгу.
nüüd oli ta seda teinud.
Ta lõpetas oma caffè latte ja otsustas minna tagasi Commonwealthi avenüüle Rancourtide maja juurde, ehkki tal polnud mingeid konkreetseid ajapiiranguid. Rancourtid ei olnud teda juhuslikult palganud. Nemad ei olnud tema horisondi avardamise kava osa. Nad olid ta palganud, Carine teadis seda, seepärast, et ta oli Cold Ridge’ilt, nende kolme mehe sõber, kes olid nad aasta varem päästnud. Hank Callahan ja Antonia olid hakanud Bostonis käima kohtamas pärast nende esimest kohtumist Carine’i onnis. Hank oli nüüd tema õemees. Nädal tagasi olid Massachusettsi valijad teinud temast senaatori. Kuivõrd Ty oli Hanki sõber ja Antonia oli kirglikult lojaalne, kannatas nende suhe pärast Carine’i ärajäänud pulmi. Siis jäi Antonia koos vägivaldse jälitajaga lõksu saarele Codi neeme juures ja orkaaniga, mis pidi mere üle kallaste paiskama; ja Hank pidi minema teda päästma ning see lõpetas kõik kahtlused, mis neist kummalgi olid. Meedia ja valijad võtsid selle loo huviga vastu. Aga kõigile oli selge, et kui Hank Schelter Islandile suundus, ei mõelnud ta teiste arvamusele.
Ei, arvas Carine, tal polnud illusioone. Nii palju kui nad talle ka meeldisid, olid Sterling ja Jodie Rancourtil omad põhjused paluda teda seda tööd tegema.
Ta jalutas rahulikult, kiirustamata. Tema juuksed olid korralikult kinni pandud, ta kandis teksaseid, musta rullkraega kampsunit, nööpidega jakki ja veekindlaid madalaid saapaid – mugavaid riideid, mis võimaldasid tal redelitest üles ja alla ronida, turnida üle mööblikaitsete ja tööriistade ja materjalihunnikute, teha, mida ta iganes tegema pidi, et saada just seda pilti, mida ta saada tahtis. Ta oli harjunud mägedes ronima ja sirutama üle kaljuservade, et saada õiget valgust, värvi ja kompositsiooni. Maja renoveerimisel esitatavad nõudmised ei tundunud talle liiga karmid. Oli olnud vaikne hommik, ta polnud kaamerat isegi kotist välja võtnud ja oli selle Rancourtide majja jätnud, kuni ta lõunal käib. Ta kasutas täna oma digikaamerat, Jodie Rancourti nõudmisel – Jodie tahtis saada paremini aru digikaamera ja filmi erinevustest.
Särav must sportauto peatus tema kõrval ja Louis Sanborn, samuti hiljuti Rancourtide juurde tööle võetud mees, keris akna alla ning välgutas talle oma tapvat naeratust. „Hei, preili Fotograaf, kas vajate küüti suure maja juurde?“
Carine naeris. „Tänan pakkumast, härra Turvamees.“ Louis oli pikk ja, hoolimata enneaegu hallinevatest pudeliharja meenutavatest juustest, tegelikult noorem, kui ta välja nägi, arvatavasti parasjagu aasta või kaks Carine’ist vanem. Rancourtid olid palganud ta kaks nädalat tagasi oma turvaülema assistendiks. „Ma jalutan hea meelega. Selliseid päevi nagu täna ei ole palju jäänud. Väljas on ilus.“
„Ainult teiesuguste graniidipeade arvates.“
„Sooja on üle kümne kraadi!“
„Seda ma räägingi. Kas oli meeldiv lõuna?“
„Suurepärane lõuna.“
„Minul ka. Näeme Commonwealthi avenüül.“
Tema auto liitus uuesti Newbury tänava liiklusega. Carine läks edasi piki Exeteri tänavat ja keeras siis Commonwealthi avenüüle. Oma kaubandustänava ja väärikate vanamoeliste hoonetega oli see Bostoni Black Bay iseloomulik tänav, see kõik oli merelt tagasi nõutud maa, mis oli olnud vee all – sellest ka paiga nimi.
Endiselt kiirustamata istus ta poetänaval pingile, see tänav oli kuulus oma varaste kevadiste magnooliate poolest, mis olid praeguseks ammu läinud. Väike laps ajas maast lendu tuviparve ja Carine püüdis mitte mõelda lastele, kelle ta oleks pidanud Tyga saama, aga siiski tundis ta viivuks kahetsustorget. Lapse ema kahmas tollest kinni ja viskas ta üles kargesse novembriõhku ning pani siis tagasi tema kärru. Laps ei olnud sellega rahul ja hakkas jalgadega vehkima ja karjuma. Ta tahtis veel tuvisid taga ajada. Kaks kuud tagasi – kuu aega tagasi – oleks see vaatepilt Carine’i nutma ajanud, aga nüüd ta naeratas. Olen edusamme teinud, mõtles ta.
Ta kõndis piki läänesuunalist teed ajaloolise tellisfassaadiga härrastemaja suunas, mille Rancourtid olid ära napsanud niipea kui see kaheksateist kuud tagasi müügile tuli. See oli haruldane leid. Selle pikaajaline omanik, nüüdseks surnud, polnud iialgi seda korteriteks kohandanud, tegelikult oli ta maja õige vähe remontinud – maja oli suures osas selline, nagu ta oli ehitatud. Lehtpuidust põrandad, kaunistatud simsid, marmorist kaminad, lühtrid, seinavooderdised, sisseehitatud mööbel. Suurem osa viimasest kaheksateistkümnest kuust oli arhitektide tiimil, konservaatoritel, sisekujundajatel ja ehitusettevõtjatel kulunud õige, teostamist vääriva plaani väljamõtlemisele.
Carine’i töö remonditööde fotograafina võis vabalt kesta terve talve ja jätta talle endiselt aega, et tegelda teiste projektidega. Ta oli sellega tegelnud kuus nädalat. Tööd teha oli mõnel päeval kohutavalt raske, kuna maja oli inimesi paksult täis. Siis kadusid kõik ja mitte midagi ei juhtunud terve hommiku, terve pärastlõuna, isegi terve nädala. See jättis talle vaba aega, mida ta võis kasutada paremini, tehes midagi tulemuslikumat kui piimakohvide joomine ja vaateakende imetlemine. Ta märkas, et Louis Sanborni auto oli pargitud maja ette, ja naeratas pead raputades. Otsigu Louis pealegi sobivaid paiku parkimiseks – Carine ei saanud sellega iialgi hakkama ja kasutas linnas peaaegu alati ühistransporti või käis jala.
Sel ajal kui ta lõunal käis, oli keegi eestrepile välja pannud poti kollaste krüsanteemidega; sepistatud terasest käsipuu oli tema käe all külm, kui ta ronis trepist üles tohutu tumeda puitukse juurde. See oli paokil, ta lükkas seda õlaga ning sisenes ja viskas otsekohe oma kohvitassi inetusse plastist prügikasti otse ukse kõrval. Lai elegantne trepp viis viiekorruselise hoone teisele korrusele. Ta ei olnud iialgi varem üheski sellises paigas käinud. Mitte miski siin ei meenutanud talle tema väikest palkidest onni, kus robustne redel viis üles pööningule.
„Halloo!“ hüüdis ta. „Kas siin on keegi?“
Tema sammud kajasid keskse vestibüüli kirsipuidust põrandal, mis oli aja jooksul tumedaks tõmbunud. Temast vasakut kätt oli esinduslik külalistuba marmorist kamina ja kristall-lühtriga, pärast seda oli üks väiksem tuba ja raamatukogu. Teisel korrusel oli koguni elegantne ballisaal. Rancourtid olid lubanud kutsuda ka tema, kui nad seal esimese balli korraldavad, nad pilkasid teda, et loodavad teda kandvat litritega kleiti.
Ta võttis oma fotoaparaadi vestibüüli külmalt vanamoeliselt radiaatorilt. Siin pidi keegi olema. Keegi ei jätaks ust lahti, kui maja on tühi.
„Louis? Kus sa oled? Mina siin, Carine.“
Mees võis olla ülakorrusel, arvas Carine ja viskas kaamerakoti üle õla. Ta oli eeldanud, et töölised on sel pärastlõunal siin, aga ta ei jälginud nende tulemisi ja minemisi kuigi hoolikalt. Kui ta pööras pilgu tagasi peasissepääsu poole, jäi talle miski raamatukogus silma. Ta polnud kindel, mis – miski oli paigast ära. Valesti.
Ta hingas pindmiselt sisse ja tundis, nagu mingi jõud, mis on temast tugevam, sunniks teda astuma sammu lähemale ja piiluma läbi kahepoolse ukse ava. Taastamistööd ei olnud raamatukogus veel alanud. Endiselt olid käimas pingsad vaidlused selle üle, kas tasus kopeerida selle kollaseks tõmbunud tapeeti, tõenäoliselt originaali.
Carine puudutas puidust simssi ja ütles endale, et see oli ilmselt olnud lihtsalt vari või mingi riidekangas. Siis hüppas ta tagasi ja hingas järsku sisse, tema mõistus tõrkus vastu võtmast seda, mida ta silmad nägid – mees näoli põrandal maas. Louis. Ta tundis ära mehe tumeda ülikonna, tema harjasjuuksed. Ta sööstis ettepoole, aga peatus järsult, peaaegu instinktiivselt.
Loik midagi tumedat, mingi vedelik, valgus tasapisi tema poole. Ta seisis liikumatult, keeldudes leppimast sellega, mida nägi.
Veri.
See valgus kitsaste laudadega põranda pragudesse. See kattis Louisi väljasirutatud kätt.
Appi...
Ta ei suutnud rääkida. Tema suu avanes, aga sealt ei tulnud ühtki häält.
Tema juuksed... tema käsi... veres...
„Oh jumal, oh jumal – Louis!“ Carine hüppas ettepoole ja hüüdis üle oma õla: „Appi! Tulge appi, inimene on viga