Sissejuhatus

      1919. aastal oli Pariis maailma pealinn. Rahukonverents oli maailma kõige tähtsam üritus ja rahutegijad selle võimsaimad isikud. Nad kohtusid päev päeva järel, esitasid väiteid, vaidlesid, riidlesid ja leppisid. Nad sõlmisid tehinguid. Kirjutasid lepingutekste. Nad tekitasid uusi riike ja uusi organisatsioone. Einestasid koos ja käisid koos teatris. Jaanuari ja juuni vahel oli Pariis ühtaegu maailma valitsus, selle apellatsioonikohus ja parlament, selle kartuste ja lootuste keskpunkt. Ametlikult kestis rahukonverents 1920. aastani, kuid loevad just need esimesed kuus kuud, mil langetati põhjapanevaid otsuseid ja pandi alus tähtsatele sündmuste ahelatele. Maailm ei olnud kunagi midagi sellist näinud ega näe ka edaspidi.

      Rahutegijad olid seal, kuna uhke, enesekindel ja rikas Euroopa oli end ribadeks rebinud. Sõda, mis algas 1914. aastal nääklusest mõjuvõimu üle Balkanil, oli kaasa haaranud kõik suurriigid alates tsaristlikust Venemaast idas kuni Suurbritanniani läänes ja enamiku väiksematest riikidest. Vaid Hispaania, Šveits, Holland ja Skandinaavia riigid suutsid kõrvale jääda. Lahinguid peeti Aasias, Aafrikas, Vaikse ookeani saartel ja Lähis-Idas, kuid enamasti toimusid need Euroopa pinnal, piki kaevikute ja kaitsekraavide sõgedat võrgustikku, mis ulatus Belgiast põhjas Alpideni lõunas, mööda Venemaa piiri Saksamaa ja selle liitlase Austria-Ungariga ning Balkanil. Sõdurid olid saabunud kõikjalt maailmast: austraallased, kanadalased, uusmeremaalased, hindud, newfoundlandlased võitlema Briti impeeriumi eest; vietnamlased, marokolased, alžeerlased, senegallased Prantsusmaa eest; ja lõpuks ameeriklased, keda sakslaste ründed nende merelaevastiku vastu olid viimse piirini välja vihastanud.

      Võitlustandrist eemal näis Euroopa paljuski samasugune kui enne. Suured linnad jäid püsima, raudteeliinid olid enam-vähem terved, sadamad toimisid. See ei sarnanenud Teise maailmasõjaga, kus isegi tellised ja mört põrmustusid. Inimesed olid need, keda kaotati. Nelja aasta jooksul hukkus miljoneid võitlejaid – sest tsiviilelanike massilise mõrvamise aeg polnud veel saabunud: 1 800 000 sakslast, 1 700 000 venelast, 1 384 000 prantslast, 1 290 000 Austria-Ungari elanikku, 743 000 britti (ja lisaks 192 000 impeeriumist) ja nii edasi kuni väikese Montenegroni – 3000 inimest. Lapsed kaotasid isad, naised oma mehed, noored naised abieluvõimaluse. Ja Euroopa kaotas need, kellest oleks võinud saada teadlased, poeedid ja juhid, ning lapsed, kes võinuks neile sündida. Kuid surmade arveraamatusse pole kantud neid, kes jäid ühe jala, ühe käe või ühe silmaga või kelle kopsud armistusid mürkgaasist või närvid ei taastunud enam kunagi.

      Nelja aasta jooksul uputasid maailma kõige arenenumad riigid oma mehi, jõukust ning tööstuse, teaduse ja tehnoloogia vilju sõtta, mis võis küll alata juhuse läbi, kuid mida oli võimatu peatada, kuna kaks poolt olid liiga tasavägised. Liitlased saavutasid ülekaalu alles 1918. aasta suvel, kui Saksamaa toetajad lõid vaaruma ja värsked Ameerika väed sisse voolasid. Kui sõda 11. novembril lõppes, lootsid inimesed kurnatult, et ükskõik mis nüüd juhtuma hakkab, ei ole see niisama halb kui äsja lõppenu.

      Neli sõja-aastat vapustasid igaveseks seda ülimat enesekindlust, mis oli kandnud Euroopa maailmas juhtpositsioonile. Pärast läänerinnet