Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda. Margaret MacMillan
Читать онлайн книгу.
haigutava kuristiku. Osmani impeerium oma suurte valdustega Lähis-Idas ja tükikesega Euroopast oli omadega peaaegu lõpukorral. Keiserlik Saksamaa oli nüüd vabariik. Vanad rahvad – poola, leedu, eesti, läti – kerkisid ajaloost uuesti elule ning uued riigid – Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia – võitlesid, et sündida.
Pariisi rahukonverentsi mäletatakse tavaliselt Saksa rahulepingu järgi, mis allkirjastati Versailles’s 1919. aasta juunis, kuid seal käsitleti palju enamat. Teised vaenlased – Bulgaaria, Austria ja Ungari, nüüd eraldi riigid, ja Osmani impeerium – pidid samuti oma lepingud saama. Euroopa südames ja läbi Lähis-Ida tuli tõmmata uued piirid. Rahvusvaheline kord tuli uuesti luua, vahest aga uutel ja erinevatel alustel. Kas nüüd oli aeg küps Rahvusvaheliseks Tööorganisatsiooniks, Rahvasteliiduks, rahvusvahelisteks telegraafikaabliteks ja rahvusvahelise lennunduse kokkulepeteks? Pärast sellist katastroofi olid ootused kõrgele kruvitud.
Isegi enne kahurikõma raugemist 1918. aastal olid kostma hakanud kaeblikud, nõudlikud ja juba kurja alatooniga hääled. „Hiina kuulub hiinlastele.” „Kurdistan peab vabaks saama.” „Poola peab jälle ellu ärkama.” Nad kõlasid paljudes keeltes. Nad esitasid palju nõudmisi. Ühendriikidest peab saama maailma politseinik; või: ameeriklased, minge koju! Venelased vajavad abi; ei, nad tuleb jätta tegutsema omapead. Nad kaebasid: slovakid tšehhide peale; horvaadid serblaste peale; araablased juutide peale; hiinlased jaapanlaste peale. Need hääled olid murelikud, neis peitus ebakindlus, kas uus maailmakord on ikka vanast parem. Läänes pomisesid nad, et idast tungivad sisse ohtlikud ideed; idas mõlgutasid nad mõtteid lääne materialismi ohust. Eurooplased küsisid endalt kahtlevalt, kas nad üldse kunagi enam jalule saavad ja kuidas nad oma verivärske Ameerika liitlasega toime tulevad. Aafriklased kartsid, et maailm on nad unustanud. Asiaadid nägid, et tulevik kuulub neile; vaid olevik valmistas probleeme.
Me teame üht-teist sellest, mida tähendab elada suure sõja järel. 1919. aasta hääled sarnanesid väga tänapäeva häältega. Kui külm sõda 1989. aastal lõppes ja nõukogude marksism ajaloo prügikasti vajus, siis sulasid üles ja kerkisid pinnale vanad jõud, religioon ja natsionalism. Bosnia ja Rwanda on meile meenutanud, kui tugevad need jõud võivad olla. 1919. aastal valitses samasugune uue korra esilekerkimise tunnetus, kuna riigipiirid nihkusid ning oli tunda uute majanduslike ja poliitiliste ideede hõngu. See oli erutav, ühtlasi aga hirmutav selles ohtlikult hapras maailmas. Nüüd on väidetavalt oht uuesti tõusev islam. 1919. aastal oli selleks Venemaa bolševism. Erinevus seisneb selles, et me ei ole pidanud ülemaailmset rahukonverentsi. Aeg pole veel küps. Riigimehed ja nende nõunikud kohtuvad lühinõupidamistel kaheks või kolmeks päevaks ja lendavad jälle minema. Kes võib öelda, kumb on parem viis maailma probleemide lahendamiseks?
Selleks et rinda pista suurte päevakorras olevate küsimustega ja püüda neid lahendada, saabusid Pariisi igast maailma otsast riigimehed, diplomaadid, pankurid, sõjaväelased, professorid, majandus- ja õigusteadlased: Ameerika president Woodrow Wilson ja tema riigisekretär Robert Lansing; Georges Clemenceau ja Vittorio Orlando, Prantsusmaa ja Itaalia peaminister; Araabia Lawrence, salapärane araabia ürpe kandev tegelane; Eleuthérios Venizélos, suur Kreeka patrioot, kes tõi oma riigile õnnetuse kaela; Ignacy Paderewski, poliitikuks muutunud klaverimängija; ja paljud, kes saavutasid hiljem silmapaistvuse, nende seas kaks tulevast Ameerika riigisekretäri, tulevane Jaapani peaminister ja Iisraeli esimene president. Mõned olid sünnipärased võimukandjad nagu Rumeenia kuninganna Maria; teised nagu Briti peaminister David Lloyd George olid oma ameti ennastsalgava tööga kätte võidelnud.
Võimu koondumine tõmbas ligi kogu maailma reportereid, ärimehi ning arvutute huvirühmade või ürituste eestkõnelejaid. „Siin kohtab vaid end Pariisi sättivaid isikuid,” kirjutas Prantsuse suursaadik Londonis. „Pariis hakkab muutuma meelelahutuskohaks sadadele inglastele, ameeriklastele, itaallastele ja kahtlase taustaga välismaistele härrastele, kes langevad meile kaela rahuaruteludel osalemise ettekäändel.”1 Hääleõigus naistele, õigused mustanahalistele, vabaduste harta töölistele, vabadus Iirimaale, desarmeerimine: petitsioonid ja nende esitajad voolasid ning veeresid sisse iga päev kõigist maailma paigust. Tol talvel ja kevadel sumises Pariis projektidest ja kavanditest rajada juudi kodumaa, taastada Poola, luua sõltumatu Ukraina, Kurdistan, Armeenia. Laekusid palvekirjad kõikvõimalikest allikatest – valimisõiguse ühingute konverentsilt, Karpaatia-Venemaa komiteelt Pariisis, Banati serblastelt, bolševikevastase Venemaa poliitiliselt konverentsilt. Palujad ilmusid riikidest, mis eksisteerisid, ning riikidest, mis olid soovunelmad ja miraažid. Mõned, nagu sionistid, esindasid miljoneid; teised, nagu Ahvenamaa saarte esindajad Läänemerel, paari tuhandet. Mõned saabusid liiga hilja; korealased alustasid Siberist jalgsiteekonda 1919. aasta veebruaris ja jõudsid ajaks, kui rahukonverentsi peamine osa juunis lõppes, vaid Arhangelski sadamani Põhja-Jäämeres.2
Algusest saati pärssis rahukonverentsi tööd ebaselgus selle organiseerimises, eesmärkides ja toimingureeglites. Suur nelik – Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Ühendriigid – olid kavandanud, et ettevalmistav konverents töötab välja pakutavad tingimused, pärast seda planeerisid nad korraldada täiemahulise rahukonverentsi läbirääkimisteks vaenlasega. Viibimata kerkisid aga küsimused. Millal on muud liitlasriigid valmis oma seisukohta esitama? Jaapan oli näiteks juba tähtis riik Kaug-Idas. Ja kuidas toimida väikeriikide nagu Serbia ja Belgiaga? Mõlemad olid kaotanud palju rohkem sõdureid kui Jaapan.
Suur nelik taandus, kuid konverentsi täiskogu istungid muutusid rituaalseteks üritusteks. Tegeliku töö tegid ära nelik ja Jaapan mitteametlikel kohtumistel ning kui need muutusid omakorda liiga kohmakaks, siis hakkasid neliku juhid üksi tegutsema. Kuude möödumisel muutus algul ettevalmistavana mõeldud konverents märkamatult tõeliseks konverentsiks. Diplomaatilist tava rikkudes – mis ajas sakslased marru – kutsuti nende esindajad Prantsusmaale oma lepingut juba lõplikus vormis vastu võtma.
Rahutegijad olid lootnud olla usinamad ja paremini organiseeritud. Nad olid hoolikalt tutvunud ainsa kättesaadava näitega – Viini kongressiga, mis pani punkti Napoleoni sõdadele. Briti välisministeerium oli tellinud ühelt tuntud ajaloolaselt raamatu selle kongressi kohta juhendmaterjalina Pariisi jaoks. (Hiljem tunnistas too, et tema tööl polnud märgatavat mõju.3) Viinis rahutegijate ees seisnud probleemid olid küll suured, kuid need polnud nii käänulised kui Pariisis. Briti tolleaegne välisminister lord Castlereagh võttis endaga Viini kaasa vaid 14 ametnikku; 1919. aastal oli Briti delegatsioonis peaaegu 400 liiget. 1815. aastal lahendati küsimused vaikselt ja kiirustamata: Castlereagh ja tema kolleegid olnuks päris kohutatud avalikkuse tähelepanust, mis valitses 1919. aastal. Osalejaidki oli märkimisväärselt rohkem: üle 30 riigi saatsid Pariisi oma delegaadid, sh Itaalia, Belgia, Rumeenia ja Serbia, kellest 1815. aastal ükski ei eksisteerinud. Ladina-Ameerika rahvad olid ikka veel Hispaania ja Portugali impeeriumi osad. Tai, Hiina ja Jaapan olid tol ajal kauged ja salapärased maad. Nüüd aga olid nende diplomaadid Pariisi ilmunud peenetriibulistes pükstes ja saterkuubedes. Peale orjakaubanduse hukka mõistnud deklaratsiooni ei pööranud Viini kongress mitte-Euroopa maailmale tähelepanu. Pariisis aga hõlmasid rahukonverentsi teemad probleeme Põhja-Jäämerest kuni selle antipoodideni, väikestest Vaikse ookeani saartest tervete kontinentideni.
Viini kongress toimus samuti siis, kui 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni põhjustatud dramaatilised muutused maailmas olid vaibunud. 1815. aastaks olid selle mõjud ühiskonnas neeldunud, kuid 1919. aastal oli Venemaa revolutsioonist möödas alles kaks aastat ja selle mõju ülejäänud maailmale ebaselge. Lääne juhid nägid bolševismi Venemaalt välja immitsemas, ähvardades religiooni, traditsioone, nende ühiskonna sidusust. Saksamaal ja Austrias haarasid tööliste ja sõdurite nõukogud juba linnades võimu. Nende oma sõdurid ja madrused mässasid. Pariisis, Lyonis, Brüsselis, Glasgow’s, San Franciscos, isegi unises Winnipegis Kanada preerias toimusid üldstreigid. Kas need olid üksikud puhangud või andsid leegid äkki tunnistust pinna all lõõmavast tulest?
1919. aasta rahutegijad uskusid, et aeg töötab nende vastu. Neil tuli tõmmata Euroopa kaardile uusi jooni, nii nagu ka nende eelkäijad olid Viinis teinud, kuid nad pidid mõtlema ka Aasiale, Aafrikale ja Lähis-Idale. „Enesemääramine” oli juhtlause ja loosung, kuid see polnud abiks võistlevate natsionalismide vahel valiku tegemisel. Rahutegijatel tuli tegutseda politseinikena