Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda. Margaret MacMillan
Читать онлайн книгу.
„väikerahvaste õigused ja vabadused”, maailm, mis on tehtud ohutuks „igale rahuarmastavale rahvale, kes soovib, nii nagu meiegi, elada oma elu ja määratleda omaenda institutsioonid”46 – need fraasid voogasid Valgest Majast välja ja innustasid rahvaid kogu maailmas. Kuid mida need lõppude lõpuks andsid ja tähendasid? Kas Wilson mõtles selle all lihtsalt, nagu vahel näib, demokraatliku omavalitsuse laiemat versiooni? Kas ta tõesti mõtles, et iga rahvas, kes kutsub ennast rahvuseks, peab saama omaenda riigi?47 Üleskutses, mille ta koostas, kuid kunagi ei kasutanud, ja mis oli mõeldud veenmaks Ameerika rahvast toetama rahukokkuleppeid, deklareeris ta: „Me ütleme nüüd, et neil inimestel on õigus elada oma elu valitsuste all, kelle nad ise otsustavad luua. See on Ameerika põhimõte.”48 Siiski ei tundnud ta kaasa Iiri rahvuslastele ega nende võitlusele Briti ülemvõimu alt vabanemiseks. Rahukonverentsi jooksul toonitas ta, et Iiri küsimus on brittide riigisisene asi. Kui Iiri rahvuslaste delegatsioon palus temalt toetust, siis oli tal tahtmine – nagu ta oma õigusnõunikule ütles – nad põrgusse saata. Tema arusaama kohaselt elasid iirlased demokraatlikul maal ja võisid küsimuse demokraatlikult lahendada.49
Mida sügavamalt Wilsoni enesemääramise kontseptsiooni uurida, seda rohkem tekib raskusi. Lansing küsis endalt: „Kui president räägib enesemääramisest, siis missugust üksust ta silmas peab? Kas ta mõtleb rassi, territoriaalset ala või kogukonda?”50 Lansing pidas selgeks õnnetuseks, et Wilson juhtus niisuguse fraasi peale sattuma. „See tekitab lootusi, mida ei saa kunagi realiseerida. Kardan, et see läheb maksma tuhandeid elusid. Lõpuks diskrediteerib idee ennast täielikult ja seda hakatakse nimetama idealisti unistuseks, kellel jäi oht märkamata, kuni oli liiga hilja kontrolli all hoida neid, kes püüdsid põhimõtet elu viia.” Mis moodustab rahvuse, küsis Lansing. Kas selleks on jagatud kodakondsus nagu Ühendriikides või jagatud etnilisus nagu Iirimaal? Kui rahvusel ei ole omavalitsust, kas see peaks siis olema? Ja sel juhul, kui palju omavalitsust on küllalt? Kas rahvus, sõltumata definitsioonist, võib õnnelikult eksisteerida suuremas paljurahvuselises riigis? Mõnikord näis Wilson nii mõtlevat. Ta tuli ju lõppude lõpuks riigist, mis andis peavarju eri rahvustele ja oli maha pidanud karmi sõja, mida ta hästi mäletas, et ühtsena koos püsida.
Algul ei tahtnud ta suuri paljurahvuselisi impeeriume nagu Austria-Ungari ja Venemaa tükeldada. Veebruaris 1918 ütles ta Kongressile, et „hästi defineeritud” rahvuslikke pürgimusi tuleb rahuldada, kuid ilma „juurutamata uusi või jäädvustamata vanu lahkhelide ja antagonismi elemente, mis võivad ajapikku õõnestada rahu Euroopas ja järelikult ka maailmas”.51
See tõi kaasa hulga teisi küsimusi. Mis on „hästi defineeritud” rahvuslus? Poola? See oli silmanähtavalt üks neist. Kuid mis saab Ukrainast? Või Slovakkiast? Ja mida hakata peale väiksemate kategooriatega? Näiteks Ukraina katoliiklaste või protestantidest poolakatega? Rahvaste kategoriseerimise võimalused olid lõpmatud, eriti Kesk-Euroopas, kuhu ajalugu oli jätnud usundite, keelte ja kultuuride virvarri. Umbes poolt seal elavatest inimestest võis pidada ühe või teise rahvusvähemuse liikmeks.52 Kuidas saab inimesi määrata ühte või teise riiki, kui eraldusjooned ühe ja teise rahvuse vahel on sedavõrd hägusad? Üheks lahenduseks oli jätta see ekspertide ülesandeks. Las nemad uurivad ajalugu, koguvad statistikat ja küsivad kohalike arvamust. Teine lahendus, mis näis demokraatlikum ja oli eksisteerinud rahvusvahelistes suhetes Prantsuse revolutsioonist saati, oli anda kohalikele valikuvõimalus plebistsiidi teel salajase hääletusega, mida haldab mingi rahvusvaheline organ. Näib nii, et Wilson ise ei arvanud, et enesemääramine eeldab rahvahääletust, kuid paljud inimesed arvasid seda 1918. aastal. Kellel pidi olema hääleõigus? Kas vaid meestel või ka naistel? Kas ainult residentidel või kõigil, kes on sündinud vaidlusaluses paigas? (Prantslased lükkasid otsustavalt tagasi plebistsiidi mõtte oma kaotatud Alsace’i ja Lorraine’i provintsides põhjusel, et hääletamise tulemus olnuks ebaõige, kuna Saksamaa oli sundinud prantsuskeelsed elanikud välja rändama ja sakslased asemele toonud.) Ja mida teha, kui kohalikud ei tea, mis rahvusse nad kuuluvad? 1920. aastal, kui sõltumatu välisküsitleja päris talupojalt Valgevenes piirialal, kus olid segunenud venelased, poolakad, leedulased, valgevenelased ja ukrainlased, kes ta on, siis oli ainus vastus: „Ma olen selle piirkonna katoliiklane.”53 Mida teha, küsisid Ameerika eksperdid Kärntenis Austria Alpides, kui teil on tegu inimestega, „kes ei soovi liituda oma verevendade rahvusega või kes on muul moel täiesti ükskõiksed kõigi rahvusküsimuste suhtes”?54
1919. aasta lõpul ütles küsimustest räsitud Wilson Kongressile: „Kui ma need sõnad välja ütlesin [et „kõigil rahvastel on enesemääramise õigus”], tegin ma seda teadmata, et eksisteerivad rahvused, kes saabuvad meie juurde päev päeva järel.”55 Ta ei olnud vastutav omariiklust taotlevate rahvuslike liikumiste laienemise eest – mis oli pidevalt toimunud alates 18. sajandi lõpust –, kuid nagu seda formuleeris Itaalia välisminister Sidney Sonnino: „Sõda kahtlemata võimendas rahvustundeid üle … Võib-olla Ameerika tugevdas seda, esitades nii selgelt selle põhimõtted.”56
Wilson kulutas enamiku ajast kohtumistele ekspertidega südamelähedastes asjades: vajadusele leida uusi teid rahvusvaheliste suhete juhtimisel. See polnud tema kuulajaskonnale üllatav. Oma kuulsas 14 punktis jaanuarist 1918 ja järgmistes kõnedes oli ta oma ideid selgitanud. Jõudude tasakaal, ütles ta USA kongressile oma kõnes „Neli põhimõtet” veebruaris 1918, oli end igaveseks diskrediteerinud rahu hoidmise viisina. Enam polnud kohta sellisel saladiplomaatial, mis oli viinud Euroopa omakasupüüdlike sobinguteni, läbimõtlemata lubadusteni ja kammitsevate allianssideni ning nii edasi allakäiguspiraali pidi sõjani. Rahulepped ei tohi jätta avatuks teed tulevaste sõdadeni. Ei tohi olla kättemaksu, õigustamata nõudeid ja määratu suuri trahve – kompensatsioone –, mida kaotajad peavad võitjatele maksma. See oli see, mida tehti valesti pärast seda, kui Prantsusmaa kaotas Preisimaale 1870. aastal. Prantslased ei andestanud Saksamaale kunagi hüvitisena makstud raha ning oma Alsace’i ja Lorraine’i provintsi kaotust. Sõda ise peab muutuma raskemaks. Relvastuse üle peab olema kontroll – võib-olla peab toimuma isegi üldine desarmeerimine. Laevad peavad saama vabalt maailma meredel purjetada. (See tähendas, nagu britid liigagi hästi teadsid, lõppu nende traditsioonilisele relvale lämmatada vaenlase majandust nende sadamate blokeerimise ja laevade arestimisega; see oli surunud Napoleoni põlvili ja oli nende arvates kiirendanud liitlaste võitu Saksamaa üle.) Kaubandusbarjääre tuleb alandada, nii et maailma riigid muutuksid üksteisega rohkem seotuks.57
Wilsoni arusaama keskmes oli Rahvasteliit, mis pidi võimaldama kollektiivset julgeolekut, mida tagavad hästi toimivas kodanikuühiskonnas valitsus, seadused, kohtud ja politsei. „Vana riikide süsteem, jõudude tasakaal, on liiga sageli tõrkunud,” kirjutas üks ekspert presidendi kõne ajal üles. Rahvasteliidul pidi olema nõukogu, mis saaks vaidluse korral „sekkuda”. „Kui nõukogu sekkumine ei aita, siis tuleb süüdlane seada väljapoole seadust – ja väljaspool seadust seisvad isikud pole praegu populaarsed.”58
Wilsoni seisukoht oli liberaalne ja kristlik. See seadis kahtluse alla arvamuse, et parim rahu hoidmise viis oli riikidevahelise tasakaalu tagamine, vajaduse korral alliansside kaudu, ja et rünnakute ärahoidmiseks on vaja jõudu, mitte kollektiivset julgeolekut. Wilson pakkus samuti vasturepliigi Venemaa bolševike esitatud alternatiivile, mille kohaselt revolutsioonid tekitavad ühtse maailma, kus konfliktid puuduvad. Ta uskus eraldi riikidesse ja demokraatiasse nii parima valitsusvormina kui ka maailma hüvangut kindlustava jõuna. Kui rahvas valib valitsused, siis ei hakka need omavahel võitlema.59 „Need on Ameerika põhimõtted,” ütles ta senatis 1917. aastal. „Me ei seisa teiste põhimõtete eest. Need on ka põhimõtted ja poliitika, mida toetavad edumeelsed inimesed kõikjal, igas nüüdisaegses riigis, igas valgustatud kogukonnas. Need on inimkonna põhimõtted ja need peavad olema ülimuslikud.”60 Ta rääkis enda arvates kogu inimkonna eest. Ameeriklased tahtsid näha oma väärtusi universaalsena ning oma valitsust ja ühiskonda ideaalina kõigile teistele. Ühendriigid olid lõppude lõpuks nende asutatud, kes soovisid jätta Vana Maailma sinnapaika, ja nende revolutsioon oli osalt Uue Maailma loomine. Ameerika demokraatia, Ameerika konstitutsioon, isegi Ameerika viis äri teha olid näited, mida teised pidi järgima omaenda hüvanguks. Nagu üks noorepoolne ameeriklane Pariisis