Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust. Fredrik Backman
Читать онлайн книгу.
sa loopisid politseid kakaga!” märgib Elsa.
Vanaema pööritab silmi.
„Ära hädalda. Sa räägid nagu su ema. On sul tuld?”
„Ma olen seitsmeaastane!” vastab Elsa.
„Kui kaua sa veel mõtled ennast sellega välja vabandada?”
„Kuni ma ei ole enam seitsmeaastane!”
Vanaema ägab ja pomiseb midagi, mis kõlab nagu „jajah, aga küsida ju ikka võib” ja jätkab mantlitaskutes tuhnimist.
„Ei usu, et sa tohid siin suitsu teha,” teatab Elsa veidi rahulikumalt ja kompab sõrmedega Gryffindori salli pikalt katki rebenenud kohta.
Vanaema mühatab.
„Muidugi tohin. Teeme ainult akna lahti.”
Elsa vaatab aknaid skeptiliselt.
„Need aknad ei käi vist lahti.”
„Jutt või asi, miks ei käi?”
„Trellid on ees.”
Vanaema põrnitseb pahaselt aknaid. Ja siis Elsat.
„Nii et nüüd ei tohi enam politseis ka suitsu teha, mis kuradi bürokraatide riik see on, ah?”
Elsa haigutab jälle.
„Kas ma võin su telefoni laenata?”
„Mis sa sellega teed?” tahab vanaema teada.
„Surfan,” vastab Elsa.
„Mis sa sealt otsid?”
„Asju.”
„Sa raiskad seal netis liiga palju aega.”
„Veedan.”
„Jajah.”
Elsa vangutab vanaema üle pead.
„Aega veedetakse, raha raisatakse. Sa ei ütle ju „ma veetsin uute pükste peale kakssada krooni”. Või ütled? Ah?”
„Kas tead seda lugu tüdrukust, kes mõtles ennast surnuks?” turtsub vanaema.
„Kas tead seda lugu vanaemast, kes ÜLDSE ei mõelnud?” turtsub Elsa.
Tuppa astuval politseinikul on väga, väga, väga väsinud ilme. Ta istub laua taha ning heidab vanaemale ja Elsale eriliselt lootusetu pilgu.
„Ma tahan oma advokaadile helistada,” nõuab vanaema sedamaid.
„Ma tahan oma emale helistada!” nõuab Elsa otsekohe.
„Sel juhul tahan mina oma advokaadile enne helistada!” ei jäta vanaema jonni. Politseinik kohmitseb väikese paberivirna kallal.
„Su ema jõuab kohe siia,” ütleb ta Elsale ohates.
Vanaema ahmib õhku nii dramaatiliselt, nagu ainult tema seda oskab.
„Miks te temale helistasite? Kas te olete peast põrunud? Ta saab ju jube kurjaks!” protesteerib ta umbes nii, nagu kavatseks politseinik Elsa metsa viia ja lasta tal huntide seas üles kasvada.
„Me peame helistama lapse hooldajale,” seletab politseinik rahulikult.
„Mina olen ka selle lapse hooldaja! Mina olen lapse vanaema!” pahvatab vanaema, ajab end toolilt poolpüsti ja vehib ähvardavalt oma süütamata sigaretiga.
„Kell on pool kaks öösel. Keegi peab lapse eest hoolitsema,” sõnab politseinik häirimatult, osutab oma kellale ja vaatab siis pahaselt sigaretti.
„Jaa! Mina! Mina hoolitsen lapse eest!” kähvab vanaema.
Politseinik teeb sunnitult sõbraliku viipe, mis hõlmab kogu ülekuulamistuba.
„Ja kuidas see sul siiamaani on sujunud, su enda meelest?”
Vanaemal on pisut solvunud ilme. Aga lõpuks istub ta toolile tagasi ja köhatab.
„Kui ... nojah ... einoh. Muidugi. Kui just PISIASJADE kallal norida, siis mitte just kõige paremini. Seda võib-olla just mitte. Aga kõik oli tipp-topp, kuni te hakkasite mind taga ajama!” õiendab ta pahuralt.
„Sa murdsid loomaaeda sisse,” tuletab politseinik meelde.
„See oli imepisike tara,” raiub vanaema.
„Sissemurdmine ei ole pisiasi,” ütleb politseinik.
Vanaema kehitab õlgu ja teeb laua kohal pühkiva liigutuse, justkui arvaks, et sel teemal on nüüd piisavalt kaua heietatud ja nüüd on tõesti aeg uus lehekülg pöörata.
„Äh. Aga kuule! Siin tohib ju suitsu teha, eks?”
Politseinik raputab tõsiselt pead. Vanaema kummardub lähemale, vaatab talle sügavalt silma ja naeratab.
„Äkki saaks ikka minule väikse erandi teha?”
Elsa müksab vanaemale vastu külge ja läheb üle nende salakeelele. Sest vanaemal ja Elsal on salakeel, mis kõigil vanaemadel ja lastelastel olema peab, sest seadus nõuab seda, nagu vanaema ütleb. Või vähemalt peaks nõudma.
„Häh! Lõpeta ära, vanaema! Politseile külge lüüa on seadusega keelatud!” ütleb Elsa salakeeles.
„Kes seda ütleb?” küsib vanaema salakeeles.
„Politsei!” vastab Elsa.
„Politsei peab olema kodanike teenistuses! Ma maksan ju makse!” nähvab vanaema.
Politseinik vaatab neid sellise pilguga, nagu ikka vaadatakse, kui seitsmeaastane ja seitsmekümne seitsmene hakkavad öösel politseijaoskonnas salakeeles nääklema. Siis pilgutab vanaema politseinikule veidi võrgutavalt silma ja osutab jälle paluvalt oma sigaretile, aga kui mees pead raputab, nõjatub vanaema solvunult tooli seljatoele ja pahvatab tavalises keeles:
„Oh seda poliitkorrektsust küll. See, mida meie, suitsetajad, siin neetud riigis nüüdsel ajal taluma peame, on hullem kui apartheid!”
Politseiniku näoilme muutub veel tüki maad süngemaks.
„Niisuguste väljenditega tasuks olla ettevaatlik.”
Vanaema pööritab silmi. Elsa kissitab tema poole.
„Kuidas seda kirjutatakse?”
„Mis asja?” ohkab vanaema nii, nagu inimene ikka ohkab, kui kogu maailm on tema vastu, olgugi et ta maksab makse.
„Seda apartei-asja,” ütleb Elsa.
„A-p-p-a-r-t-e-i-t,” ütleb vanaema tähthaaval.
Muidugi ei kirjutata seda nii. Elsa märkab seda kohe, kui on käe üle laua küünitanud, vanaema telefoni võtnud ja guugeldanud. Vanaema õigekiri lonkab mõlemat jalga. Politseinik lappab oma pabereid.
„Me lubame sul koju minna, aga sissemurdmise ja liikluseeskirja rikkumise eest kutsutakse sind veel välja,” ütleb ta vanaemale jahedalt.
„No anna kannatust! Android!” ägab Elsa ja toksib pahuralt vanaema telefoni.
Selles telefonis on Android, sest see on Elsa ema vana telefon ja ema kasutab ainult Androidi, kuigi Elsa üritab talle kogu aeg selgeks teha, et kõigil ajudega inimestel on iPhone. Ja vanaema ei tahaks endale tegelikult üldse mingit telefoni, aga Elsa surus talle ema vana telefoni vägisi peale, sest vanaema lõhub alailma Elsa telefoni ära – mitmesuguste röstriõnnetuste läbi. Ja siis on Elsal vaja vanaema oma laenata. Olgugi et seal on Android.
„Mis liikluseeskirja rikkumine?” hüüatab vanaema politseinikule hämmeldunult.
„Esiteks juhtimisõiguseta sõitmine,” ütleb politseinik.
„Kuidas juhtimisõiguseta? See on ju minu auto! Püha müristus, ma ei pea ju ometi kelleltki luba küsima, et omaenda autoga sõita!”
Politseinik