Toimetanud Eva Luts

      Kujundanud Mihkel Laar ja Raul Sulbi

      Kirjastus Fantaasia

      Tartu 2020

      Trükitud OÜ Greif trükikojas

      GEOFFREY A. LANDIS

       PILVEDE SULTAN

      Kui ma koos Leah Hamakawaga Riemanni orbitaaljaama jõudsin, ootas Leah’d seal üllatus: sõnum. Mitte elektrooniline sõnum tahvlis, vaid ümbrik, millele oli lennuka käekirjaga kirjutatud: «Doktor Leah Hamakawa.»

      Leah libistas teate ümbrikust välja. Sõnum oli graveeritud mingist tugevast kristallist läbipaistvale, tumepunakalt helkivale plaadikesele. Ta uuris seda, proovis painutada, libistas üle selle sõrmeküünega ja vaatas siis vastu valgust, seda pisut siia-sinna kallutades. Plaadi servadelt peegelduv valgus sillerdas tulekildudena üle ruumi. «Teemant,» ütles ta, «kroomilisandid annavad sellele punase värvuse, lämmastik vist sinise. Võluv.» Ta ulatas selle mulle. «Ole servadega ettevaatlik, Tinkerman, ma olen kindel, et nendega võib sisse lõigata.»

      Tõmbasin sõrmega ettevaatlikult üle ühe serva, kuid leidsin, et Leah’ hoiatusel polnud alust – serva oli nüristamiseks millegagi töödeldud, et see sisse ei lõikaks. Tähed joonistusid välja siniselt, graveering oli nii selgepiiriline, et näis plaadist kõrgemale tõusvat. Sõnumi pealkiri ütles: «Kutse Carlos Fernando Delacroix Ortega de la Jolla y Nordwald-Gruenbaumilt.» Järgnev tekst oli väiksemas kirjas: «Teie uurimus Marsi ökoloogiast pakkus meile huvi. Me sooviksime kutsuda teid vestlusele oma residentsi Hypatias, teile sobival ajal.»

      Carlos Fernando nimi ei öelnud mulle midagi, kuid Nordwald-Gruenbaumide perekond ei vajanud tutvustust. Kutse oli saabunud Veenuse satraabi perekonnaga lähedalt seotud isikult.

      Kiri jätkus teatega, et transpordi eest kantakse hoolt.

      Veenuse satraap. Üks kahekümnest vanast mehest, kes valitsesid ja omasid Päikesesüsteemi. Mees, kes oli nii rikas, et inimlikus mõistes jõukus kaotas oma tähenduse. Mida tahtis ta Leah’st?

      Ma püüdsin meelde tuletada, mida tean pilvede sultanist, kuulsate hõljuvate linnade satraabist. Sellel polnud väga palju pistmist minu muude teadmistega. Arvasin mäletavat, et sealne ühiskond oli dekadentlik ja rikutud, kuid ei palju enamat. Veenuse elanikud hoidsid omaette.

      Riemanni jaam oli inetu ja funktsionaalne ning selle sisustus krobelise pinnaviimistlusega tumedast anodeeritud alumiiniumist. Salongis oli vaateaken ja Leah kõndis selleni, et välja vaadata. Pimedusest raamituna, seisis naine seljaga minu poole. Ta oli kaunis, isegi oma kortsunud laevaülikonnas ja ma pidasin aru, kas leian kunagi võtme tema mõistmiseks.

      Orbitaaljaama pöördudes kerkis tema ette aeglaselt Maa sinine mull, habras ning keerukas lumest ja koobaltist skulptuur, mis ääristas ta safiirsinise valgusega. «Seal all pole minu jaoks midagi,» ütles ta.

      Ma seisin vaikides, olemata kindel, kas ta üldse mäletab, et ma seal olen.

      «Mul ei ole minevikku,» sõnas ta vaevukuuldavalt.

      Vaikus muutus ebamugavaks. Ma teadsin, et peaksin midagi ütlema, kuid ei teadnud, mida. «Ma pole kunagi Veenusel käinud,» ütlesin lõpuks.

      «Ma ei tea kedagi, kes oleks.» Leah pööras ümber. «Minu arvates ei öelda kirjas, et ma peaksin üksinda minema.» Tema hääletoon oli asjalik, selles polnud tõrjumist ega kutset.

      See polnud just entusiasmiga öeldud, kuid oli parem kui eitus. Mõtlesin, kas ma tegelikult meeldisin talle või ta lihtsalt talus minu kohalolu. Otsustasin, et parem on mitte küsida. Pole tarvis oma õnne proovile panna.

      Lubatud transpordiks osutus fusioonmootoriga kosmosejaht Suleiman.

      Suleiman oli enamat kui esmaklassiline, see oli äärmuslikult ekstravagantne. Laev oli suurem kui enamik maagivedajaid, selle hiiglaslikku puhkesfääri oleks vabalt saanud mahutada tavalise kosmosejahi. Kõik kajutid, ja neid oli seitse, olid suuremad kui tavalised elumoodulid. Reeglina on suured laevad aeglased, kuid Suleiman, varustatuna muljetavaldava hulga delta-V-dega, oli erand ja sõiduaeg Veenuse orbiidile oli