Täheaeg 19. Pilvede sultan, Veenuse erinumber 2. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
kuna papagoid ja nümfkakaduud kohanesid hästi kaaluta olekuga, kuid Hypatia ruum oli täis eredaid troopilisi linde: papagoisid, kakaduusid ja nestepapagoisid, kardinale ja hundkveesaleid ning palju linde, kelle nimesidki ma ei teadnud, rohkem linde, kui ma eales näinud olin – lärmakas ja kirev koor.
Hõljuvas linnas oli kaksteist peamist sektsiooni, mis olid üksteisest eraldatud õhukeste läbipaistvate membraanidega. Sektsioone ühendas hulk läbipääse. Kõik sektsioonid olid hästi valgustatud ja rõõmsailmelised, igaüks pisut erinevalt kujundatud.
Mulle määratud eluruumid asusid Süsiniku sektoris, kus eluruumid rippusid sillerdavate pärlitena kaablite küljes laia metsa ja muruga pargiriba kohal. Süsiniku sektoris kiikusid pikkade trosside külge kinnitatud kaabelautod pendlitena ühelt platvormilt teisele, joonistades peadpööritavaid kaari üle sektori. Carlos Fernando eluruumid paiknesid keskel, kõige kõrgemas mullis – ülalinnas, nagu seda kutsuti –, mida katsid värvilise valguse ja varjude laigud ning kus hooneteks olid minaretid ja idamaised kuppeltornid. Kuid nagu näis, siis polnud minul õigust sellesse eliitsfääri siseneda. Ma ei saanud isegi teada, kus Leah’ eluruumid asuvad.
Ma leidsin ühes tornis rõdu, millelt avanes vaade pilvedega kaetud taevalaotusele. Pilvemaastik oli just sama suurejooneline nagu eelmiselgi päeval, majesteetlik ja aeglaselt muutuv. Valgus oli külluslikult kuldset tooni ja päikest, mida pitsiribana katsid sulised pilved, ümbritses pronksikarva halo. Päikese kõrguse järgi oli varane õhtupoolik, kuid päikeseloojangut sellele täna ei järgne, sest planeedi ümber tuhisevad tugevad tuuled tõukavad linna Veenuse ööpoolele alles järgmisel päeval.
Ülejäänud üheteistkümnest tuhandest linnast ei näinud ma ühtegi märki – väljapoole vaadates ei olnud millestki järeldada, et me pole üksinda lõputus pilveookeanis. Kuid, mõtlesin ma, kui linnad on hajutatud juhuslikult, on tõenäosus, et kaks tükki asuksid samal ajal samas kohas, üpris väike. Veenus oli väike planeet planeetide skaalas, kuid piisavalt suur, et alla neelata kümme tuhat linna või isegi sada korda rohkem, ilma et taevas nähtavalt ülerahvastatud oleks.
Ma oleksin tahtnud teada, mida Leah sellest arvab. Tundsin temast puudust. Olgugi, et ta aeg-ajalt ei paistnud mu kohalolu isegi märkavat … meie Marsil viibimise ajal, nii üürike kui see oligi, jagasime me ühte kajutit. Võib-olla ei tähendanud see talle midagi. Kuid minu jaoks oli see elu kõrgpunkt.
Ma mõtlesin ta nõtkest ja kuldsest kehast. Kus ta oli? Mida ta tegi?
Park kujutas endast ülekasvanud tsümbiidiumorhideesid täis platvormi, mida hoidsid õhus tugevad kaablid, mis lähtusid kupli tugipostide sõrestikust. See näis olevat tavapärane arhitektuurivorm siin, kus isegi all asuv maapind näis tänu kuppellinna ujuvusele heljuvat. Ma kõigutasin end edasi-tagasi, et kontrollida resonantssagedust, ja tundsin, kuidas platvorm mu all õige veidi liikus. Siinseid lapsi tuleb juba varases eas õpetada seda mitte tegema – teadlik pingutus võiks tekitada hävitava võnkesageduse. Lõpetasin kõigutamise ja lasin liikumisel hääbuda.
Kui ma keskpäeval tagasi jõudsin, polnud kohal ei Trumanit ega tema naist ja mu lasi sisse Trumani teine naine, Triolet. Ta oli tõenäoliselt kuuekümnendates, tumeda naha ja sügavate hallide silmadega. Teda tutvustati mulle eelmisel päeval, kuid segaduses, mis oli tingitud kohtumisest paljude inimestega, kes sellesse laiendatud perekonda kuulusid, polnud mul mahti temaga rääkida. Singhide majapidamises oli palju rahvast ja ma ei saanud päris täpselt aru, kuidas keegi neist ja kas üldse pererahvaga suguluses oli. Nüüd temaga rääkides taipasin, et tema oli tegelikult see, kes juhtis Singhide majapidamise rahaasju.
Nagu selgus, olid Singhid farmerid. Või farmijuhid. Hypatia taimestik oli kas dekoratiivne või hoolitses kupli all oleva õhu värskena püsimise eest, kuid tegelik põllundus asus eraldi kuplites, mis hõljusid taimekasvuks optimaalsel kõrgusel, ja seal polnud püsielanikke. Automaat-seadmed hoolitsesid külvi, niisutuse ja saagikoristuse eest. Truman ja Epiphany Singh olid tootmisinsenerid, kes võtsid vastu inimsekkumist nõudvaid otsuseid, jälgisid, et robotid püsiksid kursil – teeksid õigeid asju õigel ajal.
Ja mind ootas sõnum – kutse õhtusöögile koos tema kõrgeaususe Carlos Fernando Delacroix Ortega de la Jolla y Nordwald-Gruenbaumiga.
Triolet aitas mind riietuse osas koos Epiphanyga, kes oli tagasi tulnud ajaks, kui hakkasin end valmis panema. Nad mõlemad kinnitasid mulle veendunult, et minu igati kasutuskõlblik, kuigi päevinäinud kombinesoon ei ole kohane rõivastus. Rüü, mille Triolet mulle valis, oli toretsevam, kui ma iial ise oleksin eelistanud: elektersinine, laia süsimusta ehislindiga. «Usalda meid,» ütles Epiphany. «See on igati sobilik.» Hoolimata riideeseme kogukusest oli see sulgkerge.
«Meil on kõik rõivad kerged,» ütles Epiphany. «Ämblikuvõrgu siid.»
«Saan aru,» ütlesin. «Sünteetiline ämblikuvõrgu siid. Tugev, kerge ja väga praktiline.»
«Sünteetiline?» päris Epiphany itsitades. «Ei, see pole sünteetiline, see on ehtne.»
«Siid on päriselt ämblike kootud?»
«Terve rõivaese on ämblike kootud.» Minu hämmastunud pilgu peale selgitas ta: «Ämblike meeskonnad. Nad töötavad koos.»
«Ämblikud.»
«Noh, kudumine on neile loomuomane.Ja neid on lihtne transportida.»
Ma saabusin banketisaali määratud ajaks ja panin tähele, et plasmakaare tooni riietus, mille Epiphany oli mulle valinud, osutus siin kõige konservatiivsemaks. Kohal viibis umbes kolmkümmend inimest, kuid tähelepanu keskpunktis oli kahtlemata Leah. Ta tundus tähelepanu nautivat ja oli elavam, kui mina teda eales näinud olin.
«Kas sind koheldakse hästi?» küsisin, kui olin lõpuks läbi rahvamassi tema juurde välja murdnud.
«Jah, muidugi.»
Avastasin, et mul pole midagi öelda. Ootasin, et ta esitaks minu kohta mõne küsimuse, kuid ta ei teinud seda. «Kuhu nad su majutasid?»
«Siit ülejärgmisesse sektorisse,» vastas ta. «Süsiniku sektorisse. Seal on hämmastav. Ma pole kunagi näinud nii palju linde.»
«Sama sektor, kus mina elan,» ütlesin, «kuid nad ei öelnud mulle, kus sina asud.»
«Tõesti? See on veider.» Ta koputas nelinurgelise lauaplaadi sisse ehitatud ekraanile, tuues esile elukvartalite plaani. Kujutis hõljus kolmemõõtmelisena laua kõrval. Ta pööras seda ja osutas oma elukohale. Sain aru, et ta elas tõepoolest lähedal – suures elamukompleksis, mis asus peaaegu minu oma vastas. «See on tõesti hämmastav paik, kuid põhiliselt olen ma aega veetnud siin – ülalinnas. Oled sa juba Carliga pikemalt vestelnud? Ta on väga nutikas poiss. Tunneb kõige vastu huvi: botaanika, füüsika, isegi inseneriteaduse vastu.»
«Tõesti?» vastasin talle. «Ma ei usu, et nad laseksid mind ülalinna.»
«Sa teed nalja, ma olen kindel, et nad lasevad sul sinna minna. Hei …» ta viipas ühele valvurile. «Ütle, kas on mingi põhjus, miks Tinkerman ei tohiks üles keskusesse tulla?»
«Ei, proua, kui teie seda soovite, siis muidugi mitte.»
«Suurepärane. No näed, pole mingit probleemi.»
Seejärel juhatas kelner mind kohale laua teises otsas.
Lauaks oli paks teemantplaat, mille tahkudeks töödeldud servad murdsid valguse vikerkaarevärvideks. Pealispind oli sile ja libe nagu liuväli. Pealispinna alla olid peidetud väikesed arvutiekraanid, nii et iga einestaja sai soovi korral esile manada graafikuid või andmeid, kui neid vajas vestluses. Lauas olid ühendatud kunst ja inseneriteadus, ning see oli ühtaegu nii ilus kui ka praktiline.
Carlos Fernando istus laua otsas. Tal ei tundunud mugav olevat ja tool näis tema jaoks liiga suur. Tema paremal käel istus Leah ja vasemal vanem naine, ehk tema ema? Carlos rahmeldas oma toolis ringi, tegeledes vaheldumisi laual oleva arvutiga ja heites pilke Leah’ poole, kui arvas, et too teda ei vaata. Kui Leah tema poole vaatas, tardus poiss hetkeks, pööras pilgu kiiresti