Täheaeg 19. Pilvede sultan, Veenuse erinumber 2. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
näisid lindude peibutustantsuna.
Purpurne kajakk vahetas suunda ja tuhises linnast eemale ning hetk hiljem kallutas Leah ka oma sinise-kollasetriibulist kajakki ja järgnes talle. Nad mõlemad triivisid ülespoole, püüdes kinni mulle nähtamatu õhuvoolu. Märkasin ka mõnda teist lendajat samal õhuvoolul üles surfamas. Ma kallutasin oma sõiduki nina, et neile järgneda, kuid edutult, olin kajakiga sõitmisel liiga kogenematu, et suutnuksin aimata õhuvoolude liikumist, ja ringtuul puhus mind ümber linna vastassuunas sellele, kuhu tahtsin minna. Tõmbusin linnast eemale, et otsida teist tuult, ja märkasin hetkeks midagi tumedat ja kiiret, mis liikus minu all pilvedes.
Siis püüdsin kinni tõusva õhuvoo. Ma tajusin seda. Tiivad püüdsid õhuvoolu kinni ja tundus nagu oleks minust haaranud nähtamatu hiiglaslik käsi …
Siis kostus äkiline müra, lennumasina vasak tiib ja propeller rebenesid lahti ja nende tükid lendasid läbi taeva. Väike sõiduk kaldus järsult vasakule. Raadio ärkas ellu, kuid minu ümber oleva kabiini lagunemise müras ei kuulnud ma midagi. Ma kukkusin.
Kukkusin.
Hetkeks tundus, nagu oleksin jälle kaaluta olekus. Haarasin asjatult juhtpaneeli järele, millest ripnevad juhtmed kinnitusid rusutükkide külge. Varikatuse osad lendasid minust mööda ja kadusid tuulest haaratuna kaugusesse. Atmosfäär tungis sisse ja mu silmad hakkasid kuumama. Tegin vea ja hingasin sisse, see mõjus, nagu oleksin saanud hoobi vastu pead. Vilkuvad verekarva purpurpunased täpid tungisid igast küljest peale. Vaateväli ahenes kitsukeseks eredaks tunneliks. Õhk põletas kopse vedela tulena. Kobasin meeleheitlikult ümberringi, püüdes meelde tuletada hädaolukorras käitumise juhiseid enne, kui kaotan teadvuse, ja mu käed leidsid jalge vahelt tagavara hapnikumaski. Olin endiselt kinnitatud oma istme külge, kuigi iste ei olnud enam kinnitatud lennumasina külge. Surusin maski vastu nägu ja imesin tugevasti, et käivitada hapnikuvoolu. Mul vedas, hapnikuballoon oli endiselt istme all kinni, sellal kui mina koos sellega läbi taeva kukerpallitasin. Kuigi mu silmad jooksid vett, nägin linna enda kohal pöörlemas. Püüdsin välja mõelda, mida avariiolukorra juhised võisid ette näha ja mida peaksin järgmisena tegema, kuid suutsin mõelda ainult sellest, mis võis valesti minna. Mida ma olin teinud? Oma elu nimel ei osanud ma välja mõelda midagi sellist, mis oleks õhusõiduki ribadeks kiskunud.
Linn kahanes tammetõru suuruseks ja siis langesin pilvekihti ja kogu vaateväli mattus pärlvalgesse hägusse. Nahk hakkas üleni kihelema ja ma sulgesin silmad, et kaitsta neid happelise udu eest. Temperatuur tõusis. Kui kaua võtab aega, et kukkuda viiskümmend kaks kilomeetrit maapinnani?
Midagi suurt ja metallist sööstis minu poole alla ja ma kaotasin teadvuse.
Minuteid, tunde või päevi hiljem ärkasin hämaralt valgustatud kabiinis. Ma lebasin põrandal ja kaks maskis meest pihustasid mind valge vahutava vedeliku jugadega, see nägi välja nagu piim, kuid oli mõrkja maitsega. Minu ümber vedelesid mu lennuülikonna räbalad.
Istusin üles ja hakkasin kontrollimatult köhima.
Nägu ja käed olid otsekui tules. Kui hakkasin neid kratsima, küünitas üks meestest ettepoole ja lükkas mu käed eemale.
«Ära kratsi.»
Pöördusin teda vaatama, samas haaras teine mul seljatagant juustest ja määris mu näole mingit ollust, hõõrudes seda paksult silmadesse.
Siis võttis ta maast riidetüki, ulatas selle mulle ja ütles: «Hõõru sügele-vaid kohti, see peaks aitama.»
Ma pilgutasin ikka veel silmi, nägu tilkus, kõik oli ähmane. Riidetükk oli koos mingi geelja limaga. Võtsin talt selle ja topsutasin geeli käsivartele ning hõõrusin selle sisse. See aitas, pisut.
«Tänan,» ütlesin. «Mida põrgut …»
Kaks maskides meest vaatasid teineteisele otsa. «Happepõletus,» sõnas pikem mees. «Mitte väga hull. Minut-kaks happe käes ei jäta arme.»
«Mida?»
«Hape.»
«Sa puutusid kokku pilvedega.»
«Tõsi.»
Nüüd, olles end pisut kogunud, vaatasin ringi. Olin mingi õhusõiduki lastiruumis. Kummalgil küljel oli kaks ümmargust illuminaatorit. Kuigi läbi nende polnud näha muud, kui ühtlast valget massi, tundsin, et õhulaev liikus. Vaatasin kahte meest. Nad nägid mõlemad tahumatud välja. Erinevalt eredavärvilisest ämblikusiidist rõivastest, mida kandsid Hypatia elanikud, oli meeste rõivastus – tumehallid eraldusmärkideta kombinesoonid – funktsionaalne, kuid mitte kaunis. Mõlemad mehed olid heas vormis ja lihaselised. Ma ei näinud nende nägusid, kuna nad kandsid hingamismaske, kuid võis aru saada, et mõlemal oli lühike habe – seda polnud samuti Hypatias kombeks kanda. Silmi katsid veidra välimusega merevaigukollased kaitseprillid, kus mõlemat silma kattis poolkerakujuline detail, nähtavasti mingi nähtamatu liimiga näo külge kinnitatud. See andis meestele veidra putukataolise välimuse. Nad jõllitasid mind, kuid maskide ja putukasilmade tõttu polnud nende ilmest võimalik aru saada.
«Tänan,» ütlesin. «Niisiis, kes te olete? Mingit sorti hädaabijõud?»
«Ma arvan, et te teate, kes me oleme,» vastas pikem mees. «Küsimus on, kes pagan teie olete?»
Ma tõusin ja sirutasin käe, plaaniga end tutvustada, kuid mõlemad mehed astusid sammu tagasi. Näiliselt kätt liigutamata tekkis pikema mehe pihku revolver, väike, mingit tüüpi mitmeotstarbeline blaster. Äkki said asjad palju selgemaks.
«Te olete piraadid,» ütlesin mina.
«Me oleme Veenuse salaorganisatsioon,» vastas mees. «Meile ei meeldi eriti sõna piraadid. Nüüd, teie loal, tahan ma midagi küsida ja ma olen väga huvitatud vastusest. Kes pagan te olete?»
Niisiis ma ütlesin talle.
Esimene mees hakkas kiivrit peast võtma, kuid pikem piraat peatas ta. «Jätame maskid esialgu ette. Kuni oleme kindlad, et ta on ohutu.» Pikem piraat tutvustas end Esteban Jaramillona, lühem oli Esteban Francisco. Liiga palju Estebane, mõtlesin mina ja otsustasin kutsuda pikemat Jaramilloks ja lühemat Franciscoks.
Sain neilt teada, et mitte igaüks hõljuvais linnades ei pidanud Veenust paradiisiks. Osa sõltumatutest linnadest leidsid, et Nordwald-Gruenbaumide klann on teel diktaatorluse poole. «Nende oma on niigi pool Veenusest, kuid neile ei piisa sellest, oh ei,» rääkis mulle Jaramillo. «Nad on ropult rikkad, kuid mitte küllalt ropult rikkad, ja paljas mõte, et taevas ujuvad sõltumatud linnad, linnad, kes pole neile truudust vandunud ega maksa nende äraneetud makse, ajab nad vihale. Nad teeksid mida iganes, et meid põrmu tallata. Ja meie? Me võitleme vastu.»
Ma oleksin olnud palju rohkem valmis tema seisukohti jagama, kui mul poleks olnud tunnet, et mind just rööviti. Oleks olnud tohutu vedamine, et nende laev oli kogemata kohal, et mind kinni püüda, kui mu kajakk tükkideks lagunes ja ma alla kukkusin. Ma ei uskunud eriti vedamisse.Ja nad ei vaevunud vastama, kui ma küsisin Hypatiale tagasipöördumise kohta. Oli ilmselge, et me ei liikunud linna poole tagasi.
Andsin neile oma sõna, et ei hakka võitlema ega proovi põgeneda – kuhu mul olnuks põgeneda? – ja nad võtsid selle vastu. Kui nad aru said, et ma pole see, keda olid plaaninud kinni püüda, hakkasid nad minult välismaailma uudiseid pärima.
Väikeses sõidukis oli neid kokku kolm: kaks Estebani ja piloot, keda ei tutvustatud. Ta ei pöördunud ringi, et mind tervitada, ja ma ei näinud temast kunagi enamat kui ta kiivri kuklapoolt. Õhusõidukit ennast nimetasid nad mantaks – see oli veider alus, pooleldi lennuk, pooleldi dirižaabel ja pooleldi allveelaev. Kui ma oli lubanud, et ei proovi põgeneda, lasti mul välja vaadata, kuid peale kuldselt helkiva hägu polnud midagi näha.
«Me lendame mantaga pilvelaamade all,» ütles Jaramillo. «Nii jääme nähtamatuks.»
«Kelle jaoks nähtamatuks?» küsisin, kuid kumbki neist ei vaevunud vastama. See oli nii ehk nii rumal küsimus, võisin vägagi hästi oletada, kelle pilgu alt nad soovisid