Täheaeg 19. Pilvede sultan, Veenuse erinumber 2. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
öelnud sirutas ta käe ja pani kaitseprillid tagasi ette. Seejärel küünitas Francisco end lähemale ja koputas minu omad läbipaistmatuks ning kõik oli pime. Üks mees kummalgi pool minu kõrval, sisenesime mingisse transporti – bussi? Tsepeliini? Raketti?
Lõpuks juhiti mind mingisse ruumi ja öeldi, et pean kaks minutit ootama, enne kui tohin kaitseprillid eest võtta, ja edasi võin teha, mida soovin.
Alles siis, kui sammude kaja oli vaibunud, tuli mul pähe imestada, kuidas saaksin nendega ühendust võtta, kui mul peaks selleks põhjust olema. Paraku oli liiga hilja küsida, ma olin üksi või vähemalt näis, et olen üksi.
Kas mind jälgitakse, et näha, kas ma täidan korraldusi? mõtlesin.
Loendasin kaks minutit, püüdes mitte kiirustada. Kui jõudsin saja kahekümneni, hingasin sügavalt sisse ja koputasin prillid läbipaistvaks.
Kui mu silmad olid kohanenud, nägin, et olin suures ootesaalis geneetiliselt muundatud roosa rohu ning raud- ja nefriitskulptuuridega. Tundsin koha ära. See oli sama ootesaal, kuhu olime Veenusele jõudes saabunud kolm päeva tagasi. Kõigest kolm? Või oli veel üks päev möödunud?
Ma olin tagasi Hypatias.
Taaskord olin ümbritsetud inimestest, kes mind küsitlesid. Nagu kõik muugi Carlos Fernando valdustes, oli ka ülekuulamisruumi kujundus luksuslik: siidiga kaetud toolid ja elegantsed tiikpuust nikerdused, kuid see oli ilmselgelt kinnipidamiskoht.
Küsitlust viisid läbi neli naist, Carlos Fernando ihukaitsjad, ja mul polnud kahtlustki, et nad on valmis mind töötlema, kui kahtlustavad, et ma pole nendega täiesti avameelne. Ma rääkisin neile, mis oli juhtunud, ja igal sammul küsisid nad küsimusi, tehes ettepanekuid selle kohta, mida ma oleksin saanud teisiti teha. Miks ma olin oma kajaki teistest lendajatest eemale ja linnast nii kaugele viinud? Miks ma lasin end vastu hakkamata vangistada? Miks ma ei käskinud end tagasi saata ning ei keeldunud vastamast küsimustele? Miks ma ei oska kirjeldada ühtegi mässulist, kellega olin kohtunud, välja arvatud kahte meest, kellel polnud, niipalju kui nad minu kirjeldustest järeldada võisid, ühtegi iseloomulikku tunnust?
Küsitluse lõpus, kui avaldasin soovi näha Carlos Fernandot, ütlesid nad, et see pole võimalik.
«Kas te arvate, et lasin end meelega alla tulistada?» küsisin, pöördudes ihukaitsjate ülema poole, kelleks oli sale naine, erkpunases siidis.
«Me ei tea, mida arvata, härra Tinkerman,» ütles ta. «Meile ei meeldi riskida.»
«Mis siis edasi saab?»
«Me võime korraldada transpordi tehismaailmadesse,» ütles ta. «Või isegi Maale.»
«Ma ei kavatse lahkuda ilma doktor Hamakawata,» ütlesin.
Ta kehitas õlgu. «Jah, hetkel on see veel teie valik,» lausus ta. «Hetkel.»
«Kuidas ma saaksin doktor Hamakawaga ühendust võtta?»
Ta vangutas pead. «Ma olen kindel, et kui doktor Hamakawa soovib, saab ta ise teiega ühendust võtta.»
«Ja kui mina soovin temaga rääkida?»
Ta kehitas õlgu. «Te võite praegu lahkuda. Kui me tahame teiega rääkida, leiame teid üles.»
Kui mind Hypatiale tagasi toodi, kandsin ühte piraatide hallidest kombinesoonidest, naisihukaitsja võttis selle ära. Nüüd anti mulle ämblikusiidist kostüüm, nii erelilla, millist ei kandnud isegi kurtisaanid Maa ümber rajatud tehismaailmades ja see sarnanes pigem öösärgi kui kostüümiga. Sellegipoolest oli see tagasihoidlik, võrreldes Hypatia kodanike igapäevase rõivastusega, ja ma ei äratanud mingit tähelepanu. Panin tähele, et punnsilmsed päikeseprillid olid paigutatud rõivaeseme põlvetaskusse. Ilmselt kandsid Veenuse elanikud oma päikeseprille põlvede juures. Oletasin, et see on käepärane, kui istuda. Neid polnud tuvastatud piraatide lahkumiskingitusena või, mis tõenäolisem, peeti nii tähtsusetuteks, et ei peetud vajalikuks konfiskeerida. Olin arutult rõõmus, mulle meeldisid need prillid.
Leidsin Singhi elupaiga raskusteta ja kui kohale jõudsin, tervitasid mind Epiphany ja Truman Singh ning rääkisid uudiseid.
Minu röövimine ei olnud enam uudis. Igal pool arutati värskemaid uudiseid.
Carlos Fernando Delacroix Ortega de la Jolla y Nordwald-Gruenbaum oli kinkinud Päikesesüsteemi välisosast tulnud külalisele doktor Leah Hamakawale – isikule, kes (kuuldavasti) oli tegelikult Maal sündinud – kivi.
Ja naine polnud seda tagasi andnud.
Mu pea käis ringi.
«Kas te väidate, et Carlos Fernando tegi abieluettepaneku? Leah’le? Ma ei saa sellest aru. Jupiteri nimel, ta on ju alles laps! Ta pole piisavalt vana.»
Truman ja Epiphany Singh vaatasid teineteisele otsa ja naeratasid. «Kui vana sa olid, kui me abiellusime?» küsis Truman. «Kakskümmend?»
«Olin peaaegu kakskümmend üks, kui sa minult raamatu ja kivi vastu võtsid,» vastas Epiphany.
«Palju see Maa aastates teeb?» küsis ta. «Kolmteist?»
«Pisut üle kaheteistkümne,» vastas naine. «Viimane aeg, et keegi mu naiks, ütleksin ma.»
«Oodake,» sekkusin mina. «Sa ütlesid, et olid kaheteistkümne aastane, kui abiellusid?»
«Maa aastates,» vastas naine. «Jah, umbes nii.»
«Sa abiellusid kaheteistkümne aastaselt? Ja sul oli …» Äkitselt ei tahtnud ma küsimust lõpetada ja küsisin selle asemel: «Kas kõik naised Veenusel abielluvad sama noorelt?»
«Palju on sõltumatuid linnu,» ütles Truman. «Ma kujutan ette, et osas neist võivad olla teistsugused kombed. Kuid peaaegu kõigis kohtades, mida mina tean, on see tavapärane.»
«Kuid see on …» alustasin, kuid ei osanud lõpetada. Haige? Perversne? Samas olid paljudes Maa kultuurideski kunagi eksisteerinud lapsabielud.
«Me teame, et väljaspool on kombed teistsugused,» ütles Epiphany. «Muudes piirkondades tehakse asju teistmoodi. Meile sobib selline korraldus.»
«Mehed abielluvad tavapäraselt umbes kahekümne ühe aastaselt,» selgitas Truman. «Maa aastates kusagil kaheteistkümne-kolmeteistkümne aastaselt. Või üheteistkümne aastaselt. Tema naine on umbes viiskümmend-kuuskümmend ja on tema juhendajaks, kui ta üles kasvab. Mis see Maa aastates teebki – kolmkümmend? Ma tean et Maa vanade traditsioonide kohaselt peaksid abiellujad olema umbes ühevanused, kuid see on väga rumal, kas pole? Kes sel juhul oleks õpetaja, pean küsima?
Ja kui mees saab täiskasvanuks, kui ta on umbes kuuskümmend või nii, abiellub ta allapoole, leiab tüdruku, kes on kakskümmend-kakskümmend üks aastat vana ja on temale õpetajaks. Ning omal ajal, kui naine saab kuuekümneseks, abiellub ta omakorda allapoole ja nii edasi.»
Mulle tundus see lapseahistamise ritualiseeritud vormina, kuid pidasin paremaks seda mitte välja öelda. Ehk, mõtlesin, lugesin ma tema sõnadest rohkemat välja, kui seal oli. See oli nagu vanaaegne õpipoisi süsteem. Kui ta rääkis õpetamisest, siis võisin ma järeldustega kiirustada, arvates, et ta räägib seksist. Võib-olla ei alustanud nad seksiga enne, kui laps oli suuremaks saanud. Arvasin, et meelerahu huvides on parem, kui ma seda ei tea.
«Abielu punutakse nagu palmikut,» ütles Epiphany. «Iga lisatud osa hoiab järgmist.»
Ma vaatasin Trumanilt Epiphanyle ja tagasi. «Ja sina?» pärisin Trumanilt. «Sind pandi paari, kui sa olid kaheteistkümnene?»
«Maa aastates olin ma kolmteist, kui abiellusin Trioletiga,» ütles ta. «Liiga vanalt. See oli parim, mis minuga juhtuda sai. Jumal, mul oli sellal vaja, et keegi mind ohjeldaks. Ja ma vajasin kedagi, kes mulle õpetaks seksi, pean ütlema, kuigi ma tollal seda ei teadnud.»
«Ja Triolet …?»
«Jah,