Armuke. Chicago tulekahju triloogia 2. raamat. Susan Wiggs
Читать онлайн книгу.
olla üks nende seast. Ja sel õhtul oli selleks ideaalne võimalus.
Preili Emma Wade Boylani kooli viksid noored daamid said Chicago seltskondlikele üritustele rohkelt kutseid. Preili Boylanil oli maine, et ta oskab noore naise sarmikaks ja enesekindlaks viimistleda ning oma klientidelt selle privileegi eest kõrget hinda nõuda. Vastutasuks muutis preili Boylan vilumatud, rikkad tüdrukud täiuslikeks abielunaisteks ja võõrustajateks. Boylanist tulnud pruuti peeti edukale mehele ideaalseks kaunistuseks.
Tänaõhtune kogunemine oli eriline ja kohal oli rohkelt kõrgseltskonna liikmeid, keda peeti n-ö vanadeks asunikeks. Kuna oli pühapäev ja balli toimumas ei olnud, oli see nimetatud evangeelseks õhtuks, milles osaleb kuulus jutlustaja, reverend härra Dwight L. Moody.
Õiged katoliiklased pidid evangelistide suhtes kurdid olema, aga Kathleenis oli mõiste „õige” olemisest alati protesti tekitanud. Pealegi ei olnud see loeng inimeste jaoks midagi enamat kui ettekääne pühapäeva õhtul kokku saada, keelt peksta ning flirtida. Kõik – välja arvatud ehk reverend ise – teadsid seda. See kõik oli osa kõrgema klassi viimistletud kaaslase leidmise rituaalist ning see lummas Kathleeni. Ta oli paljudel õhtutel kooli jäänud ja „Godey daamide raamatut” lehitsenud, uurides värvilisi moelehti ja mõtiskledes, mis tunne võiks olla eliidi harukordse, privilegeeritud seltskonnaga ühineda.
Täna õhtul andis saatus või lihtne asjade kokkulangemine talle selleks võimaluse. Preili Deborah oli haigeks jäänud ja koju isa juurde läinud. Phoebe ja Lucy olid nalja pärast otsustanud proovida seda, mida Lucy nimetas „seltskondlikuks eksperimendiks”.
Lucy kinnitas, et inimesed on välimusest kergesti juhitavad ja mõjutatavad, ning et klasside vahel ei ole tõelist erinevust. Printsessiks riietunud vaest tüdrukut võetaks vastu sama soojalt nagu kuninglikust soost pärit olevat. Phoebe seevastu uskus, et ühiskonnaklass on miski, millega inimene sünnib, nagu sirged hambad või pruunid juuksed, ning et erinevast klassist inimesed suudavad petturit alati märgata.
Kathleen oli nende eksperimendi jaoks abivalmis katseisik. Ta oli rikastest inimestest alati huvitatud olnud, olles suurema osa elust väljaspool nende võluvat ringi elanud, väljast sisse vaadanud. Lõpuks saab ta nende keskele minna, isegi kui vaid mõneks tunniks.
„Kas sa loodad privaatset hetke härra Kennedyga?” küsis Lucy õrritades Phoebelt.
„Ta on täna õhtul kohalolijaist kindlasti kõige nägusam mees,” ütles Phoebe. „Aga ta on täiesti sinu päralt. Mul on teistsugune eesmärk.”
„Mis tal viga on?” küsis Kathleen, meenutades jumalasarnast olevust, keda oli lehtlast vaadanud. Ta teadis, et kui Phoebe oleks Dylan Kennedyt endale tahtnud, oleks too juba tema oma olnud. „Mida sa meile rääkimata jätad?”
„Viga ei ole mitte härra Kennedys, vaid meie kallis Phoebes,” ütles Lucy, hääl ühtaegu noomiv ja südamlik. „Ta on seadnud sellise standardi, millele ükski mees vastata ei suuda.”
„Keda sa siis tahad?” küsis Kathleen.
„Hertsogit,” sosistas Phoebe, ülestunnistusest peaaegu ekstaasis.
Kathleen puhkes naerma. „Ja kust sa enda arvates ühe sellise leida loodad? Kärnkonnaks moondunult?”
Ta teeskles eputavat kõndi ja ajas nina püsti. „Te võite mind „teie kõrguseks” kutsuda ja vaadake, et kummardades põrandat puudutate.”
Lucy neelas alla naerupahvaku. „Kas kuninglik tiitel pole mitte seadusevastane?”
„Siin riigis jah,” ütles Phoebe solvunud ninakirtsutusega. „Ja selleks on „teie hiilgus”.”
„Sa tahad öelda, et lahkuksid tiitli otsingul Ameerikast?”
Phoebe vaatas Lucyle jõllitades otsa, justkui too oleks peast põrunud. „Ma lahkuksin sellelt planeedilt, et tiitli saamiseks abielluda.”
„Aga miks?” nõudis Kathleen.
„Ma ei eeldagi, et sa aru saad. Ausalt öelda ei ole sa kunagi oma kohta teadnud, Kathleen O’Leary. Deborah rikkus su algusest peale ära.”
„Seda seetõttu, et Deborah on piisavalt tark mõistmaks, et klassijaotused on kunstlikud,” ütles Lucy. „Nagu ma sulle täna õhtul tõestada kavatsen.”
„Ärme tülitseme.” Ükskõik kui tugev surve ka oli, leidis Kathleen alati, et lihtsam on Phoebe snooblikkust taluda kui üritada temaga arutleda.
Ta kontrollis oma pärlitega tikitud siidist ridiküli sisu. Sama külluslikult kaunistatud nagu kroonijuveelid, oli õhtukotike tuttidega paelaga tema piha ümber kinnitatud, kristallhelmed iga ta liigutusega valgust püüdmas. Toaneitsina ta teadis ühe õige ridiküli sisu: visiitkaardid, tilluke pudel lõhnasoolaga juhuks, kui ta peaks nõrkust tundma, pitsääristusega taskurätik, kamm ja juuksenõel, münt või paar.
Kuna ta oli iirlane, ei saanud ta eitada enda ebausklikku iseloomujoont. Enne õhtul koolist lahkumist oli ta kaasa haaranud talismani, mis teda õhtust läbi aitaks. Selleks oli missakaart Püha Brendani kirikust, trükitud tema vanaema Bridget Cavanaugh’ auks. See tugev vana naine oli surnud kolm kuud tagasi ja Kathleen tundis tema järele piinavat igatsust. See näis sobilik ja veidralt lohutav, püha kaart oma käekotti libistada, justkui vanaema oleks väike papist pühak temaga taskus kaasas. Kathleen tõstis lõua üles ja ajas selja sirgu. „Ma olen sama valmis nagu patune vastlapäeval.”
Nad lähenesid aeglaselt salongile, sammud väänlevate sõnajalgade mustriga kaunistatud vaibal vaiksed. Kathleen nautis iga hetke, iga tunnet, teades, et mälestused sellest õhtust kannavad teda läbi pikkade eelolevate aastate. Ta üritas meelde jätta paksu vaiba kohevat tunnet siidkingades jalgade all, kingad, mis olid valmistatud kokku sobima Worthi1 õhtukleidiga. Ta tundis smaragdide ja teemantidega ehitud võru raskust oma kaela ümber ning kokkusobivate kõrvarõngaste sikutust. Ta kuulas suurest salongist kostvat viisakat, kultuurset jutukõma. Tema jaoks kõlasid segunenud hääled nagu inglikoor. Kõik isegi lõhnas rikkalt, mõtles Kathleen fantaasiarikkalt. Prantsuse parfüüm, Havanna sigarid, peen brändi, Macassari juukseõli.
Nad jõudsid võlvkaarega ukseava juurde, mille külgedel seisid kõrged potitaimed. Läbi avatud akna tungis sisse kuum õhuvoog, sõnajalgu nagu kummardusi tehes noogutama pannes. Heitlik kuusära poleeris järgmises kvartalis asuva kohtuhoone tornitippe ja kuplit. Kaugel läänes väreles ja hõõgus taevas kõueta välgusähvatustes. See öö oli maagiaks loodud. Selles oli Kathleen kindel.
Kathleen peatus Phoebe ja Lucy vahel. Ta ütles hääletult sõna prism ja jättis huuled prunti. Preili Boylan õpetas, et prism on kõige sobivam sõna, mida üks noor daam lausuda saab, kuna see paneb suu end vormima täiuslikuks kaareks, mis on seltskonnas nii kütkestav.
Probleem oli selles, et Phoebe ja Lucy, preili Boylani poolt rangelt treenitud, ütlesid samuti prism, ja nad tegid kolmekesi vea üksteisele samal ajal otsa vaadates.
Lucy puhkes naerma esimesena ja Phoebe püsis tõsisena kõige kauem, aga lõpuks pahvatasid nad kõik lõbustatult naerma. Võlvkaare all lõksus ja paljastatud, ei saanud nad peituda pikaninaliste seltskonnamatroonide ja kõrkide härrasmeeste hukkamõistvate pilkude eest, kes neid läbi kuldraamides lornjettide vaatasid.
„Oh, no see läks küll hästi,” ütles Phoebe, luksudes naermist lõpetades.
„Kõige diskreetsem sisenemine,” nõustus Lucy. Ta võttis Kathleenil käsivarre alt kinni. „Me peame jätkama nii, nagu midagi ei oleks juhtunud.”
„Tere tulemast, daamid, tere tulemast!” Üks heatujuline mees kaunilt õmmeldud sabakuues sammus ettepoole, käitudes võõrustajana. „Ja teie rõõmsameelsus on tõepoolest väga teretulnud.” Ta tegi vöökohast galantse kummarduse. „Ma kartsin, et see õhtu saab olema minu jaoks raskepärane, aga te päästsite meid sellest.”
„Tänan, härra Pullmann, see on teist väga lahke,” vastas Phoebe sundimatu kniksuga. „Meil on au tänasest üritusest osa saada.”
„Kõik