Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta. Peter Conradi
Читать онлайн книгу.
oli tüüpiline vene järjekord. Naised seisid Moskva Tverskaja tänava gastronoomiapoe ees, karvamütsid peas ja pomisesid vaikselt omaette. Ent kui nad lõpuks ähmaselt valgustatud kauplusse pääsesid, siis polnud riiulitel muud kui piim ja leib, ja mõlemad maksid kolm korda rohkem kui eelmisel päeval. Kui see oleks toimunud kusagil mujal, oleks võinud puhkeda rahutused. Ent see oli Venemaa. Naised seisid stoiliselt sabas. Kui muud ei pakuta kui leiba ja piima, siis seda nad ka ostavad, hoolimata sellest, kui palju see maksab.
1992. aasta 2. jaanuaril võis sarnaseid stseene näha kogu riigis. Venemaa vabale turule ülemineku esimene päev osutus määravaks hetkeks. Eelmised kuus kuud olid olnud tunnistajaks poliitilistele sündmustele, iga uus eelmisest dramaatilisem, ning kõik see kulmineerus Nõukogude Liidu lagunemisega. Ent ühelgi neist polnud niivõrd otsest ja vahetut mõju kui Jeltsini valitsuse otsusel lõpetada kontroll hindade üle, mis oli olnud nõukogude elu tunnusjooneks alates 1920. aastatest. Nüüd saabus suur pauk. Mitte ainult piima ja leiva hind ei tõusnud kõrgustesse. Suhkur muutus neli korda kallimaks kui enne, või suisa seitse korda. Viinapudeli hind viiekordistus.
Möödunud paari aasta jooksul olid lääne päritolu tooted hakanud poodidesse ilmuma ja tegutsemas olid ka mõned välismaised restoranid. Kui 31. jaanuaril 1990. aastal esimene McDonald'si ketti kuuluv restoran Puškini väljakul otse Moskva südames oma uksed avas, seisis järjekorras viis tuhat inimest, päeva lõpuks oli restoran teenindanud rekordarvu külastajaid – 30 000. (Veerand sajandit hiljem on ketil üle viiesaja restorani üle kogu Venemaa.) Ronald McDonald oli esimene, talle järgnesid teised. Importnõi sai kõrge kvaliteedi sünonüümiks. Kes tahtis enam pelmeene või borši, kui võis nautida pitsat või sushit? Miks kanda vene riideid, kui on võimalik käia Armani või Versace rõivais, või miks omada Ladat või Moskvitši, kui on võimalik sõita Toyota või BMW-ga. Muidugi juhul kui on raha.
Käsikäes lääne kaupadega tulid lääne ideed. Ideaaliks oli Ameerika-
stiilis demokraatia. Venemaale saabus katkematult USA ja Euroopa nõustajaid demokraatiat ja majandusliberalismi levitama. Riigi uutel juhtidel oli selge, mida teha tuleb: vaja oli vana nõukogude käsumajandus turupõhise süsteemi vastu välja vahetada. Ainult et kuidas seda teha, oli kaunikesti ebaselge.
Juba Peeter Suure aegadest peale oli Venemaal toimunud võitlus zapadnike („lääne elustiili sisseviijad“) ja slavofiilide vahel. Esimesed olid seisukohal, et riigil tuleb järgida lääneriikide arengumudelit, teised aga rõhutasid õigeuskliku Venemaa unikaalset olemust. Nüüd olid möödunud kuudel aset leidnud dramaatiliste sündmuste tagajärjel ohjad kindlalt zapadnike käes. Uus Venemaa tuli ümber teha Ameerika eeskujul. Nihe oli seda märkimisväärsem, et alates riigi asutamisest pea seitse aastakümmet tagasi oli Nõukogude Liidust saanud alternatiivse maailmavaate keskus, kus peaaegu iga majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise elu aspekt toimis omaenda spetsiifiliste reeglite järgi.
Muutuse kiirus, mida näitas 1992. aasta jaanuaripäeval juhtunu, oli hingemattev. Lõpu tegemine hinnakontrollile oli osa laiemast protsessist, mis läks vastuollu kõigega, mida nõukogude inimene oli kasvatatud uskuma. Ostmine ja müümine kasumi saamise eesmärgil oli kunagi leidnud hukkamõistu kui spekulatsioon, selle eest karistati vangipanekuga. Nüüd oli see majanduse aluseks. Rahavahetust teostasid tavaliselt kahtlased isikud tänavanurkadel; nüüd tegid seda finantsasjatundjad, kes istusid ridadena arvutiekraanide ees šikkides kontorites. Järgnesid teised eksootilised kapitalistliku süsteemi ilmingud, nagu laenud, krediitkaardid ja laenud kinnisvara pantimisel. 20. sajandi suurim sotsiaalne, poliitiline ja majanduslik eksperiment oli lõppenud armetu läbikukkumisega ja nüüd oli algamas uus. Venemaa võttis ette sama kaugeleulatuva revolutsiooni nagu 1917. aastal alustatu. Keegi ei peatunud mõtlema, kus see lõpeb.
„Enne 1985. aastat ja Gorbatšovi oli lääs meie jaoks teistsugune, kättesaamatu planeet, just nagu Marss,“ meenutab Aleksander Oslon, arvamusküsitluste veteran, kes on kaardistanud enam kui kaks aastakümmet avalikku arvamust Venemaal ja Nõukogude Liidus.1 „Sinna saadeti kosmoselaevu uurimistööd tegema ja kirjutama ettekandeid sellest, mida leiti. Teadsime, et sellel planeedil on palju häid asju, mida siin saada polnud. Ent samal ajal oli seal ka palju halbu asju, mida me ei soovinud.“
Praegu on 2016. aasta jaanuar ja ma istun Osloniga tema organisatsiooni – Avaliku Arvamuse Sihtasutuse – luksuslikus uues büroos, me räägime Venemaa ja lääne vahelistest suhetest: sellest, kuidas veerand sajandit tagasi need kaks maailma pärast lahus veedetud aastakümneid kokku said ja kuidas nüüd, viimasel paaril aastal, on nad teineteisest taas kaugenenud. Oslonil, kes on üks Venemaa juhtivaid sotsiaalteadlasi, on olnud asjadele lähivaade, ta nõustas Jeltsinit tolle tagasivalimiskampaania ajal 1996. aastal, mis tagasivaates andis tänapäeva Venemaa arengule suuna kätte. Ta on töötanud ka koos Jeltsini järglase Vladimir Putiniga.
Nõukogude Liidu aastatel kujundas välismaailma taju suuresti ametlik meedia. Reisimine oli privileeg, mis oli lubatud vaid vähestele, ja tähtsate sportlaste või Suure Teatri balletiartistide ärakargamine välisreisidel põhjustas vaid aeg-ajalt piinlikkust. Lääs oli võõras paik, isegi riigi liidrite jaoks: kui Nikita Hruštšov käis 1959. aastal 12-päevasel reisil Ameerikas, tundus ta San Francisco supermarketis saadaolevate toodete tohutust valikust tõeliselt üllatunud olevat, ja pettunud, kui jäeti ära reis Disneylandi.
Nõukogude meedias esitatud pilt Ühendriikidest oli vaibumatult vaenulik, seda nähti läbi kitsa marksistlik-leninliku ideoloogia prisma. Ameeriklasi kirjeldati sõjaõhutajate või paksude frakkides ja silinderkaabudes ärimeestena. „Iga marksistlik töö kapitalistlike maade majanduse kohta peab olema süüdistusakt,“ deklareeris Kommunistliku Partei häälekandja Pravda külma sõja algusaegadel.2 Ametliku seisukoha järgi juhtis Ameerikat väike Wall Streetil tegutsev finantskapitali omav klikk. Kõik, alates poliitilistest protsessidest, ajakirjandusest, ühiskondlikust korraldusest, kultuurist ja välispoliitikast, oli allutatud nende huvidele. „Ameerika sarnaneb hoopis rohkem Orwelli teosele „1984“ kui ükski teine riik, mida teame,“ kirjutas ka Nõukogude Liidus tuntud teadlane Frederick Barghoorn 1950. aastal.3 „Nõukogude propaganda kohaselt valitseb Ameerikat jõud ja pettus. Käputäis riigijuhte tõmbab niite, mis paneb alluvad marionettidena tantsima. Sisepoliitika seisneb ekspluateerimises ja mahasurumises ja välispoliitikat iseloomustab pettus ja agressioon.“
Hruštšovi ajal hoiakud pehmenesid, kuid respekti Ameerika tööstuse ja põllumajanduse vastu lahjendati kriitikaga riigis valitseva tohutu jõukuse vahe, majanduslike puuduste ja sotsiaalse ebaõigluse pihta. Selliseid heakskiidu teeninud autoreid nagu Steinbeck, Sinclair Lewis, Caldwell ja Dreiser loeti nõnda, nagu oleks Ameerika elu 1950. aastatel ikka veel samasugune, nagu nende raamatutes seda kirjeldati kui röövkapitalistide ja ennasttäis kaupmeeste, ekspluateeritud vabrikutööliste, vaesunud rentnike ja pideva lintšimishirmu all kannatavate mustade maad. Esines ka äärmuslikult pingelisi momente, nagu Kuuba raketikriis 1962. aasta oktoobris, kui külm sõda pidi peaaegu eskaleeruma tõeliseks tuumakonfliktiks. „Kapitalism pole mitte ainult ebaõiglane majandussüsteem,“ deklareeris Hruštšov. „See on eluviis, mis viib tähtsate väärtuste korrumpeerumisele.“4 Ta uskus, et NSV Liit elab kapitalistliku Ameerika üle või „matab“ selle.
1970. aastatel tõi mõlemapoolne soov vähendada tuumasõja ohtu ja arendada kaubandust kaasa pingelõdvenduse, mida tähistas terve rida relvastuskontrolli kohta käivaid lepinguid ja mõningane edasine pehmenemine suhtumises läände. 1975. aasta ühine Apollo-Sojuzi missioon, esimene, mille puhul kaks rivaali kosmoses koostööd tegid, oli pöördeline hetk, mis sümboliseeris rahuliku kooseksisteerimise ajastut. Venelased suitsetasid nüüd uut sigaretimarki Apollo-Sojuz, mida toodeti Philip Morrise ja nõukogude Java tubakavabriku ühistööna. Pakke kaunistas kujutis kahe kosmoselaeva ühinemisest. Ent pingelõdvendus jõudis kõigest niikaugele: kaks riiki võisid olla alustanud teineteisega rääkimist, ent jäid geopoliitilises ja ideoloogilises mõttes raevukaiks rivaalideks. Nõukogude meedia tõstis jätkuvalt esile Ameerika elu negatiivset poolt, alates rassismist kuni äärmise vaesuse juhtudeni.
Samal ajal aga tõid üliõpilased ja teised külalised läänest endaga hoopis teistsuguse nägemuse oma maailma elust ning salajaste tänavanurkadel sõlmitud tehingute tulemusel saadi võimalus hankida endalegi