Veidrad voodikaaslased. Jennifer Crusie
Читать онлайн книгу.
Mina ei ole valmis abielluma. Ma ei mõtlegi sellele.” Tess vaatas samuti ringi. “Noh, peaaegu mitte kunagi.”
Gina kergitas kulmu. “Peaaegu?”
“Aeg-ajalt kujutan ma ette, et kannan põlle ja ütlen: “Tere, kullake, kuidas su päev möödus?” mõnele vapustavale kutile, kes minuga sealsamas köögilaual armatseb.”
Gina oli hämmeldunud. “Kõlab nagu pornofilmi ja kokandussaate kompott.”
“Nojah.” Tess kibrutas laupa. “Ma vist ei sobi abikaasaks. Vahel tunnen end muidugi üksildasena ja hakkan mõtlema, kui tore oleks olla kodukana tüüpi ja küpsetada kellelegi kirsipirukat, aga üks asi viib alati teiseni ja lõpuks hakkan ma ikka ette kujutama, kuidas keegi kisub mul põlle eest ja limpsib minu pealt kirsimahla, ning see unistus variseb kokku.” Ta suunas tähelepanu taas Ginale. “Pealegi ei oska ma küpsetada. Nii ei mõtlegi ma eriti meheleminekule.”
Gina põrnitses teda. “Kuidas saad sina end üksildasena tunda? Sinu arvates on terve maailma päästmine sinu ülesanne. Sa tunned rohkem tänulikke inimesi kui...”
“Aga tore oleks ka muuga tegelda,” segas Tess vahele. “Mõnikord mõtlen, et oleks tore elada majas, mitte korteris, et keegi hoolitseks minu eest ja igal õhtul saaks kirglikult seksida.” Tess vakatas. “Ma pean selle seksivärgi ära unustama. See segab mõtlemist. Karjäär, Tess, keskendu oma karjäärile.” Ta vangutas pead. “Nüüd räägin ma juba nagu Nick.”
“Muide, miks sa tal ukse nina alt kinni lõid? Tema sobiks ju ülimalt hästi kodu rajamiseks.”
Tess naeris. “Näha on, et sa ei tunne Nicki. Tema rajaks kodu ainult kasusaamise eesmärgil. Muide, ta ehitas sel eesmärgil maja.” Tess toetas pea tooli seljatoele ja meenutas. “Karkass oli selleks ajaks püsti, kui mina ta maha jätsin. Me käisime korra seda vaatamas ja mina püüdsin ette kujutada, milline see võiks välja näha, aga tema üritas arvutada, kui palju selle väärtus esimesel aastal kasvaks.” Tess muigas. “See polnud meie parim hetk.”
“Oli teil üldse selliseid?”
“Jah,” vastas Tess ja muie kadus. “Oli. Päris palju.” Ta tõusis järsku ja läks magamistuppa.
“Tess?” hüüdis Gina.
“Juba tulen,” vastas Tess tagasi tulles. Ta istus Gina kõrvale diivaniservale ja näitas talle ühte fotot. Sellel oli Nick, lõug mullane ja juuksed silmadel, vana äralõigatud varrukatega dressipluus seljas. Ta istus maas, käed tema ees istuva Tessi ümber, lõug naise õlal. Tess oli veelgi räpakam: punased juuksed olid turris, nägu oli porine ning ta oli täiesti meikimata. Ta naeratas laialt ja nägi välja nagu kümneaastane plika.
“Mida te tegite?” küsis Gina arusaamatult.
“Me kohtusime sel päeval esimest korda.” Tess naeratas fotot vaadates. “Piknikul. Mängisime jalgpalli. Tal olid jalas tõeliselt närused teksad ja seljas dressipluus, mis oli vanem kui minu oma, ja ma arvasin, et ta on vaene ja rõõmsameelne nagu minu muinasjutuprints.” Ta naeris. “Mööda panin.”
Gina võttis foto ja uuris Nicki tähelepanelikumalt. “Ta on isegi määrdununa vapustav, Tess.”
“Ma tean,” nentis Tess. “Aga välimus pole veel kõik. Mul võtsid jalad nõrgaks need neetud kortsukesed silmade ümber, kui ta naeratab, aga ta oli päris kindlasti vale prints.” Ta raputas pead ja ohkas. “Ma sain sellest varsti aru. Me polnud täiuslik paar. Käisime lahkumineku õhtul ooperis ja meist tehti pilti. Tegelikult tehti pilt Nickist ja mina jäin kogemata peale, sest seisin tema kõrval. See jõudis alles paar päeva tagasi seltskonnaleheküljele.” Ta muigas seda meenutades. “Nick meenutas Kennedyte suguvõsa liiget ja mina juustega kaalikat. Riverbendi inimesed vaatasid seda fotot ja mõtlesid: “Mida ta selles naises näeb?”” Tess vangutas pead. “Me ei sobi kokku.”
Gina andis foto tagasi. “Ma ei saa aru, mis printsist sa räägid.”
Tess istus tagasi oma toolile ja vaatas nukralt fotot. “Mäletad, ma rääkisin sulle, et elasin lapsena kommuunis,” alustas ta foto serva silitades. “Ema ei lubanud mul Tuhkatriinu lugu ja muid muinasjutte lugeda. Ta ütles, et need on patriarhaalsed ja seksistlikud, ning ma olin tõsiselt pettunud. Aga Lanny, üks tema sõber kommuunis, mõtles minu jaoks välja Tuhka-Tessi loo.” Tess naeris selle peale.
“Väga armas,” tähendas Gina. “Aga ma ei saa ikkagi printsivärgist aru.”
“Tuhka-Tess jõudis ballile haldjast ristiema abita, päästes inimesi ja loomi, kes teda omakorda aitasid,” selgitas Tess. “Aga ta tundis end nende probleemide eest vastutavana ja ta oli parim tantsija...”
“Mitte kõige ilusam?” küsis Gina muiates.
“Välimus pole tähtis. Tõelised naised saavad elus hakkama raske töö ja oskuste abil,” vastas Tess nipsakalt ja muigas samuti. “Kuhu ma jäingi?”
“Ta oli parim tantsija...”
“Kui teda parima tantsijana tähele pandi, rääkis ta neist probleemidest. Ta rääkis keskkonnast ja vaestest. Ma ei pööranud muule erilist tähelepanu, vaid kuulasin seda osa, mis puudutas printsi.” Ta naeratas meenutades. “Mul oli poliitilisest korrektsusest kama. Tahtsin ainult printsiga muinasjuttu.”
Gina naeris. “Kes ei tahaks? Kus see prints siis nüüd on?”
“Kõigepealt oli kaks printsi, keda need kõned ärritasid, aga kolmas ütles, et Tuhka-Tessil on õigus, ta aitas Tessi ja – see koht meeldis mulle algusest peale – tal oli need kortsukesed...” Tess krimpsutas nägu, et silmanurkadesse kortsukesi tekitada “...nendes kohtades ning ta lubas aidata Tuhka-Tessil olukorda parandada ja ütles, et Tess naerab iga päev, kui nad abielluvad, nii et Tuhka-Tess teadis, et see on õige prints.” Tess vaatas taas fotot. “Olen kindel, et Lanny mõtles sellega ainult head, aga need kortsukesed on minu elu põrguks muutnud sellest saadik, kui ma Nickiga kohtusin.”
Keegi koputas.
“See on kindlasti majaperemees,” ütles Gina. “Ära talle väga haiget tee.”
Tess viskas foto lauanurgale ja tõusis, lükates pahase kassi taas sülest maha, aga ukse taga seisis hoopis Nick.
“Ma tean, et sa oled endast väljas, nii et ma ei tüüta sind kaua.” Mees naeratas, tumedates silmades enesekindlalt sarmikas pilk, mis Tessi jaoks oli vaheldumisi vastupandamatu ja upsakas, sõltuvalt põhjusest. Silmanurkades olid kortsukesed ja ühele silmale oli vajunud juuksesalk, mis muutis mehe keigarlikult armsaks.
Tess oli kindel: mees teab, et ta näeb keigarlik ja armas välja.
Ent ta teadis ka, et Tessil on muresid, ja see oli liigutav.
Kuni Tess kõhkles, venis mehe naeratus laiemaks. “Ma tõin sulle midagi, mis su tuju tõstab,” ütles Nick talle Hiina toidu karpi ulatades.
“Mis see on?” küsis Tess karpi vastu võttes, kuigi teadis, et ei tohiks seda teha, aga andis ometi alla.
“Pelmeenid,” vastas Nick. “Topeltkogus.”
“Oh.” Tess pilgutas silmi. “Sa mäletasid.”
“Ma mäletan kõike,” kinnitas Nick ja Tessi ebakindel ilme muutus põlglikuks.
“See kõlab klišeelikult,” tähendas ta. “Kas sa tulid tõesti vabandust paluma või oled sa koos oma vastiku bossiga mingi lepingu saamiseks mõne triki välja mõelnud?”
“Park? Naljakas, et sa tema jutuks võtsid...” alustas Nick ja Tess virutas ukse taas kinni, läks tagasi oma tooli juurde ja pani pelmeenid lauale.
“Ta on lootusetu,” ütles ta ja võpatas, kui Nick ukse avas, seejärel enda järel sulges ja riivid ette lükkas.
“Pane uks lukku, totu,” ütles ta. “See on jube piirkond. Igaüks võib sisse astuda.”
“Näha