Sõjapealiku pruut. Margaret Moore
Читать онлайн книгу.
ainus vastus ta tähelepanekule oli arusaamatu ühmatus.
Sellest hoolimata oli naine kindel, et tal on õigus, sest mehed jäid sinna, kus seisid, stoiliselt enda ette jõllitades, sel ajal kui korteež lossiõuele liikus.
Seal oli mitut masti erinevast materjalist hooneid. Mõned olid laotud kivist ja neil olid kiviplaatidest katused. Teised, näiteks tallid, olid poolenisti palkidest ning ülekrohvitud vitspunutistest, ning mõned nägid välja rohkem nagu esimese ettejuhtunud müüri külge ehitatud puust varjualused. Vähemalt oli õu munakividega sillutatud, nii et kuigi seal oli mitu suurt ja aina suuremaks muutuvat lompi, polnud see mudameri.
Kahjuks oli õueservades ka mitu relvis sõdalast, nad seisid ehitiste räästa all ja jälgisid saabujaid ettevaatusega.
Enne, kui nad oleksid jõudnud ratsudelt maha ronida või tallipoiss hobuseid võtma tulla, lendas suurima kivihoone uks pärani, nagu oleks tugev tuul selle lahti paisanud. Astmetest tõttas alla ümar hallijuukseline mees, seljas tumeroheline tuunika, jalas lihtsad püksid ja kulunud saapad, tumepruun villane keep õlgadele heidetud. Nagu teistelgi olid tal pikad juuksed ja täishabe. Erinevalt teistest kandis ta ainult tavalist vööd, ilma nähtava relvata küljel, ning ta ümaral näol säras naeratus. Jätkuvale vihmale vaatamata kandis ta käes ka suurt kruusi.
„Tere tulemast, milord, mileedi!” hüüdis ta uelsi varjundiga prantsuse keeles ning pladistas lompidest välja tegemata otse nende suunas. „Tere tulemast Llanpowelli! Tere tulemast mu kotta. Mulle on auks teid siin vastu võtta!”
Roslynnil tekkis tunne nagu oleks talle kivi makku vajunud, kui ta taipas, et see peab olema Madoc ap Gruffydd, Llanpowelli isand.
Rumalasti, nagu praegu tundus, oli ta arvanud, et Breconi Karu peaks olema noorem mees. Ta oli ka arvanud, et Karuks hüütakse teda pöörasuse tõttu lahingus, mitte õlgadele langeva metsiku halli juukselaka, tortis habeme või suure vatsa pärast.
Või ehk oli see nimi antud talle nooruses.
Uelslane hüüdis oma emakeeles mõned korraldused ning otsekohe ilmusid tallidest teenijad ja tallipoisid, et külaliste hobused võtta.
Nähtavasti olid lord Llanpowelli joviaalsele välimusele ja sõbralikele kommetele vaatamata tema teenijad sama välja drillitud kui sõdurid.
„Tulge sisse ja kuivatage ennast!” hüüdis uelslane, viibates käega suure kiviehitise poole, mis pidi olema härrastemaja, kruusist väljaloksuvale joogile tähelepanu pööramata.
Roslynn lootis siiralt, et Madoc ap Gruffydd pole joodik.
Lord Alfred hüppas sadulast sünge näoga maha ja tuli daami aitama. Maapinnale jõudnud, tõmbas Roslynn sügavalt hinge ning raputas oma sinakashalli kleidi pika seelikuosa sirgu, kuna lord Alfred pakkus talle jäigalt käsivart, et ta võõrustaja kannul majja juhtida.
Õuel seisvad sõdurid jäid sinna, kus olid, ettevaatlikud ja kahtlustavad.
Maja oli üpris väike, madal ja vana, laetalad vanusest ja suitsust mustunud. Erinevalt hiljem ehitatud majadest oli selle keskel kolle ning katust ei toetanud mitte kivist sambad, vaid puust, mõned lihtsad, teised aga viinamarjakobaraid, lehti ja loomade nägusid täis nikerdatud. Põrandat katsid kõrkjad ning kolm suurt jahikoera, sama tokerdunud nagu nende peremeeski, ajasid end jalule mööduvaid normanne nuusutama. Seina ääres ootasid mõned teenijad, vahtides sama ilmega nagu sõduritel õues, kuidas võõrustaja nad kolde ning selle ümber seatud pinkide ja üksiku puust tooli juurde viib.
Pärast lossi kindlustuste nägemist oli Roslynn arvanud, et Llanpowelli eluhooned on kaasaegsemad ja mugavamad. Avastus, et ei olegi, valmistas pettumust, kuid vähemalt oli seal kuiv.
Ja ükskõik kui primitiivsed siin elutingimused ka olid, ikkagi oli see parem kui kuningas Johni õukonnas, kus ta pidi tõrjuma lähenemiskatseid, mida tegid kuningas ja kõik teised tiirased õukondlased, kes Roslynniga hiljuti juhtunu pärast arvasid, et naine peaks nende tähelepanu eest tänulik olema.
„Istuge tule äärde, mileedi,” ütles nende võõrustaja keepi õlgadelt heites, peeker ikka veel käes. Ta ei paistnud märkavat või hoolivat, et keep kukkus kõrkjatega kaetud põrandale, enne kui teenija selle haarata jõudis.
„Bron, mis sa seal vahid, tüdruk?” nõudis ta teiselt seina ääres seisvalt teenijalt, kes paistis olevat umbes kaheksateist. „Võta leedi mantel.”
Noor neiu sööstis paigalt ja ootas, kuni Roslynn vihmast vettinud rõiva seljast võttis. Sama tõtakalt kiirustas ta seda seinale nagisse riputama, enne kui oma kohale tagasi pöördus.
Tule ääres oli soojem ning Roslynn oli korralikult rõivastatud paksu villasesse kleiti ja rasketesse saabastesse, kuid ta värises sellest hoolimata ning võttis pingile istudes endal kätega ümbert kinni.
Laia naeratusega seadis uelslane oma suure kere toolile ja irvitas lord Alfredi poole, kes seisis nii kangelt, et oleks võinud arvata, et ta vöökohast ei paindugi.
„Kahtlemata imestate, mis võis meid siia tuua,” alustas ta sama jäigalt.
„Nojaa, imestan küll, aga istu maha, mees!” kamandas Walesi aadlimees kurgupõhjast naeru mügistades. „Söök ja jook kõigepealt. Mina ei saa tähtsate asjade peale mõelda, kui kõht koriseb. Bron, hõõgveini meie külalistele, odraleiba ja pehmet juustu, mitte kõva. Ja mõdu pole tarvis. Igatahes praegu veel mitte.”
Kui neiu kadus suunda, kus tõenäoliselt oli kööki viiv koridor, pööras uelslane Roslynni poole ja tegi talle silma. „Braggot on Walesi mõdu, mileedi, ja väga kange, nii et jääme esialgu veini juurde.”
Roslynn suutis vastu naeratada. Madoc ap Gruffydd polnud ei noor ega kena, aga kindlasti oligi see hea. Kas polnud Roslynn siis õppust saanud, kui petlik võib olla noorus ning kena nägu ja välimus? Pealegi võiks tema vanune mees vabalt üle olla ahnusest ja ambitsioonidest, elades õnnelikuna oma valduse vaikses rahulolus. See võiski seletada, miks Madoc ap Gruffydd on nii rõõmus ja külalislahke: tal polnud põhjust selline mitte olla.
„Nõndaks, milord, kuidas siis kuningal praegu läheb kah?” küsis ta, visates oma nüüd tühjaks saanud peekri ühele teenijatest, kes selle kinni püüdis nii osavalt, et seda pidi nähtavasti tihti juhtuma. „Ikka veel õnnelik oma väikese prantsuse naisega?”
„Kuningas John on täie tervise juures ning jah, õnnelikult abielus. Meil on igati põhjust loota, et varsti sünnib troonipärija,” vastas lord Alfred külmalt. „Lubage mul nüüd ennast tutvustada, milord. Ma olen lord Alfred de Garleboine ja see on…”
„Lord Alfred de Garleboine? On vast keeleväänaja! Ei saa öelda, et ma teist kuulnud oleksin, aga teisest küljest jällegi ei pööra ma kuigi palju tähelepanu Inglismaa õukonnale ega selle pahandustele.” Uelslane patsutas Roslynni kätt. „Palju meeldivam on tule ääres vapratest tegudest lugusid jutustada ja laule laulda, ah, mileedi?”
„Aadlimees peab tähelepanu pöörama sellele, mis õukonnas toimub, kui ta tahab oma kuningale abiks olla ja tema perekonda kaitsta,” vastas naine, kellele polnud meeltmööda niisugune ilmselt tülpinud suhtumine, eriti sellisel ajal nagu praegu ja sellise kuningaga, nagu oli troonil.
„Oh, ma tean küllalt, ma tean küllalt. Ega me siis päris maailma otsas ela,” vastas lord Madoc, tõstis siis häält ja hõikas Broni. Too ilmus silmapilk ukseavasse, selgelt kiirustav ilme kenal näol. „Kus söök on, tüdruk? Ja jook? Meie külalised on näljas! Tore lugu küll, kui nad pärast vihma käes ratsutamist suutäitki süüa ei saa!”
Teenijanna vastas midagi kiires uelsi keeles ja kadus jälle.
„Mitte et meil sahvris kõike küllalt poleks, mileedi,” selgitas Llanpowelli isand, nagu oleks tegemist äärmiselt muret tekitava küsimusega. „Lihtsalt te tabasite meid kahe söömaaja vahepeal, kui ootame patrulli tagasitulekut. On pisut tegemist nendega seal teispool mäge.”
Roslynn naeratas talle, soovides näidata, et viivitus teda sugugi ei häiri, juureldes ise, mida võiks